isa,” vastas neiu rahulikult.
Socrates Smith polnud liialdanud, nimetades teda ilusaks. Harilikult on ilu veidi ebainimlik, aga see tüdruk kiirgas inimlikkust. Kuid võõrasisa läheduses muutus ta arglikuks, masendatuks ja nii värvituks, kui see tema juures üldse võimalik. Nagu näha, kartis ta seda meest; vihkas ehk isegi natuke, mäletades oma surnud ema rasket saatust ja türanniat, mille nüüd oli, pärinud tema.
Mandle’il endal polnud lapsi ning nähtavasti ei tundnud ta kunagi vajadust nende järele. Neiusse suhtus ta nagu peremees mingisse peenemasse teenijasse, ja kogu tutvuse jooksul polnud ta osutanud temale vähimatki õrnust või hoolitsust.
Võõrasisa kapriis oli toonud Molly heast koolist omaealiste laste hulgast „The Woodlands’i” pinevasse õhkkonda, piinatud närvidega naise ja tusase, kangekaelse mehe juurde, kes vahel päevade kaupa ei lausunud ainsatki sõna. Neiu tundis, et võõrasisa on teinud talle ülekohut — röövinud temalt õnneliku koolipõlve, võimaluse teenida endale ülespidamist ning iseseisvust, usu inimestesse ja isegi suure osa usust Jumalasse.
„Kas mõlemad toad on valmis?” küsis Mandle järsult.
„Jah, isa,” vastas neiu.
„Hoolitse külaliste mugavuse eest nii hästi kui võimalik,” käskis Mandle. „Socrates Smith on mu vana sõber — tema venda ma veel ei tunne.”
Tüdruku suunurgis mängles kerge naeratus.
„Milline imelik nimi!” ütles ta.
„Kui see kõlbab temale, siis pead ka sina sellega leppima,” vastas John Mandle.
Neiu vaikis.
„Ma pole Socratest näinud juba kümme aastat,” jätkas Mandle; neiu mõistis, et ta ainult mõtleb valjusti, sest ta poleks suvatsenud seletada temale midagi. „Kümme aastat! Tark mees — oivaline mees!”
Molly tegi uue katse alata vestlust.
„Tähtis detektiiv, eks?” küsis ta, oodates jälle teravat vastust, aga tema üllatuseks võõrasisa noogutas.
„Kõige tähtsam ning targem kogu maailmas — vähemalt Inglismaal,” ütles ta. „Nagu olen kuulnud, astub vend arvatavasti tema jälgedesse.”
„Kas vend on alles noor?”
John Mandle tõstis pilgu oma tihedate kulmude alt ja silmitses võõrastütart külmalt.
„Kahekümneviie-aastane,” vastas ta. „Saa kord aru ning pea alati meeles, Molly, et ma ei luba mingisugust flirtimist.”
Molly kaunis nägu punastus ja ümmargune lõug kerkis nõksatades.
„Mul pole viisiks flirtida teie külalistega,” vastas ta pahameelest väriseval häälel. „Miks kõnelete minuga nii jõhkralt?”
„Hea küll, aitab juba,” ütles Mandle pead tõstes.
„Aitab ehk teile, aga mitte mulle,” vastas neiu ägedasti. „Olen talunud teie türanniat vaese ema surmast saadik, aga nüüd on mu kannatus otsas. Selle ilusa koha siin olete muutnud mulle tõeliseks põrguks; ma ei taha seda enam taluda.”
„Kui sulle siin ei meeldi, võid ju minna mujale,” ütles Mandle, ilma et oleks pööranud pead.
„Just seda kavatsengi teha,” vastas neiu rahulikumalt. „Ootan ainult seni, kui külalised lahkuvad, siis lähen Londonisse ja hakkan ise teenima endale ülespidamist.”
„Tore kavatsus!” pilkas Mandle. „Mida sa siis oskad teha?”
„Tänu teile ma ei oska midagi,” vastas neiu. „Kui oleksite jätnud mu kooli, oleksin vähemalt saanud hariduse, mis võimaldaks hakata õpetajaks.”
„Õpetajaks!” naeris Mandle karmilt. „Milliseid lollusi sa ometi kõneled, Molly! Tead ju, et kui lahkud minu juurest, ei jäta ma sulle pennigi päranduseks.”
„Ma ei taha teie raha — pole kunagi tahtnud!” hüüdis neiu ägedasti. „Ema jättis mulle mõned ehted —”
„Mis mina talle ostsin,” urises Mandle. „Tal polnud õigust pärandada minu varandust sulle.”
„Igatahes pole ma näinud neist kuigi palju,” vastas neiu ja pöördus, et lahkuda toast, aga võõrasisa hüüdis ta tagasi.
„Molly,” ütles ta leebemal toonil, kui neiu temalt seni kuulnud, nii et see sundis ta seisatama, „pead kannatama minuga, — olen väga haige.”
Molly pehmenes otsekohe.
„Andestage, isa,” vastas ta. „Ma poleks tohtinud seda unustada. Kas põlved valutavad väga?”
„Nii väga, et ma ei või seista,” urises Mandle. „Hirmus tülikas, et see reuma tuli just siis, kui kutsusin vana sõbra endale külla. See tähendab, et pean veetma nädala voodis. Saada mehed ratastooliga siia; tahan minna kabinetti töötama.”
Aedniku ja teenri abil sõidutati John Mandle suurde, õhurikkasse ruumi, mille ta oli ehitanud alumisel korral maja külge. Ta kasustas seda kabinetina ja vahel ka magamistoana, kui reumahoo tõttu ei saanud minna trepist üles.
Olles seadnud ta mugavasti laua äärde, läks neiu jälle täitma oma kohuseid majapidamises.
Kui Socrates Smith ühes vennaga pärast lõunat saabusid, oli Mandle’i tool juba maja ees murul.
„Halloo!” ütles Soc üllatatult. „Mis sul viga, John?”
„See põrgulik reuma,” urises Mandle. „Olen väga rõõmus su tuleku üle, Socrates; sa pole sugugi muutunud.”
„Siin on mu vend,” tutvustas Soc, ja noormees raputas Mandle’i kätt.
Mollyt ei kohanud nad enne, kui Lexington oli veeretanud tooli teeajaks tuppa. Neiut nähes jäi noormehel üllatusest hing kinni.
„Ta on imeilus, Socrates,” ütles Lex vaimustatult, kui vennad peale sööki jäid kahekesi. „Ta on jumalik! Kas oled kunagi näinud selliseid silmi? Ja jume — taevas! Puhas ning õrn nagu roosiõis! Ja kas märkasid tema oivalist kehahoidu —”
„Oh, Lex, kuidas sa mind tüütad!” ütles Socrates tülpinult. „Mõtelda ainult, et sind siia tuues hävitasin aastatepikkuse töö! Olles varjanud sind naiste püüniste eest —”
„Oh, pea suu!” hüüdis Lex. „Tead väga hästi, et ta on ilus.”
„Jah, läheb korda,” möönis ettevaatlik Socrates. „Aga mulle pole ta muud kui iga teinegi neiu.”
„Sina pagan ja vilistlane!” hüüdis vend.
„Võin olla mõlemad,” vastas filosoofiline Soc. „Mulle torkas silma —” Ta jäi vait, et mitte arvustada oma sõpra.
„Mis nimelt?” küsis Lexington ootavalt. „Kas see, kuidas Mandle kohtleb teda?”
Socrates noogutas.
