„kuigi tal on kavatsusi ses suhtes.”
„Mõistan,” ütles Socrates rahulikult.
Aga Lexington kuulis neid sõnu ja kohkus.
„Ometi mitte teie kohta?” küsis ta neiult madalal häälel, aga see noogutas.
„Ja teie ise?”
Molly kehitas õlgu.
„Ta on muidugi väga kena ja meeldib mulle, aga mitte sel viisil; lootusetult naeruväärne lugu, mida olen talle ka ütelnud.”
„Mida arvab sellest teie isa?”
Neiu vaikis hetke.
„Nähtavasti kaotas ta kõik huvi asja vastu, kui märkas, et see ühendus ei meeldiks mulle,” vastas ta veidi kibedalt. „Kui isa oleks uskunud, et saan õnnelikuks, siis oleks ta muidugi teinud raskusi.”
Lexington ei ütelnud midagi. Neiu võlus teda, kuigi mitte seepärast, et tal seni oli olnud vähe tegemist naistega.
Neile kahele möödusid paar järgnevat tundi minuteina. Lexington üllatus ja pahanduski veidi, kui vend tõusis püsti.
„Mõtlen heita magama,” ütles Socrates. „Maaõhk teeb mu uniseks. Kas tuled ka üles, Lex?”
Noormees kõhkles.
„Jah,” vastas ta siis, märgates venna käskivat pilku.
„Kas astuksid natukeseks minu tuppa?” küsis Socrates, kui nad olid jõudnud trepist üles. „Arvatavasti tead, et lasksid John Mandle’it piinelda nagu kassi keevas vees?” ütles ta, olles sulgenud ukse.
„Kas tõesti?” küsis Lexington üllatatult.
„Kuula!” käskis Socrates kummardudes.
Tuba asetses saali kohal, ja sealt kostis pahaste häälte kõminat.
„Aimasin, et tüdruk saab tõrelda,” ütles Socrates rahulikult.
„Aga miks?”
„Taevas teab,” vastas Socrates, võttes kuue seljast. „Mandle nähtavasti ei salli, et neiule osutatakse mingisugust tähelepanu, aga sina, Lex, kuigi just ei õginud teda silmadega, nagu üteldakse romaanes, olid ometi otsekui liimitud tema kõrvale.”
„Kas see on siis haavav?” küsis Lexington sarkastiliselt. „Või ebaloomulik?”
„Isegi väga loomulik, Lex,” vastas Socrates naeratades. „Johni käitumine perekonnapeana ei meeldi mulle sugugi. Harilik mees oleks uhke sellise tütre üle, olgugi ta ainult võõrastütar. Aga hirm on viinud Mandle’i tasakaalust välja.”
„Jääd ikka selle teooria juurde?” küsis Lexington.
Socrates noogutas.
„Kas nägid teenrit äsja tulevat sisse? Noh, tol mehel on käsk käia ringi ümber krundi ja seada korda kõik traadid ning muud vahendid, millega Mandle on kindlustanud oma maja.”
„Kas küsisid seda temalt endalt?”
Socrates raputas pead.
„Pole mõistlik pärida kelleltki tema hirmu üle,” vastas ta. „Sellest ainest ei kõnele keegi just meeleldi.”
Siis kuulsid nad neiut kiirel kõnnakul mööduvat ja varsti pärast seda kahe teenri raskeid samme, kes kandsid mr. Mandle’it voodisse.
„Head ööd, John!” hüüdis Soc, kui ta oli jõudnud nende ukse kohale.
„Head ööd,” vastas see urisevalt.
„Head ööd, mr. Mandle!” ütles Lexington, aga ei saanud vastust.
„Oled vihastanud teda üsna tublisti,” tähendas Soc muheldes.
Oli ilus kuuvalge öö; vennad istusid suitsetades lahtise akna juures, kuni kogu maja jäi vaikseks ja isegi teenijate rasked sammud ei kõigutanud enam lage nende kohal.
Nad vestlesid tasa inimestest, maastiku ilust sellisel ööl ja nõnda edasi; Lex pidi parajasti haigutades püsti tõusma, kui vend küsis:
„Mis maja see on?”
Ta osutas suurt valget hoonet teispool orgu, mis kuupaistel oli selgesti näha.
„Imelik, et küsid just seda ainsat maja siin ümbruses, mille kohta võin sulle vastata,” ütles Lexington. „Pärast lõunat murul jalutades nägin teda ja kuulsin aednikult, et omanik on keegi mr. Jetheroe, filantroop, erak ning miss Templetoni sõber, kuigi isa arvatavasti ei tea nende suhteist. Molly —” Ta ei saanud lõpetada oma lauset.
Valge maja ühes suures aknas välgatas äkki midagi. Õigemini öelda, aken lõi korraga üleloomulikult helendama, aga kustus silmapilkselt.
„Mis see oli?” küsis Lexington.
Jälle helendas aken ja muutus uuesti pimedaks. Siis järgnes kiirelt mitu välgatust.
„Keegi signaalib; see on Morse tähestik,” vastas Socrates ja luges — „t-u-l-e”. Järgnevaist sõnadest ei saanud ta aru; alles natukese aja pärast sai ta uuesti mõttelõngast kinni. „Olm tamme,” luges ta, tõlgitsedes seda „ kolm tamme”.
„Kes pagan ometi peaks vahetama neid salateateid?” küsis ta.
„Võin anda sulle kolm seletust,” vastas Lexington naeratades ja püsti tõustes. „Aga kui oletame, et seda teeb demobiliseeritud sõdurist teener, kes on oma kallimale selgeks õpetanud signaalimiskunsti, siis tabame vististi naela pihta.”
„Vaata!” sosistas Socrates — tema kohta erutatult.
Sale, peaaegu viirastuslik kogu hiilis vargsi piki muruplatsi äärt, hoidudes põõsastara varju.
Lexi silmad muutusid ümmarguseks. See oli Molly Templeton, kes kandis käes väikest kohvrit.
Peagi oli ta kadunud, ja mehed vaatasid teineteise otsa.
„Pole ometi mingit põhjust, miks ta ei võiks teha praegu jalutuskäiku,” tähendas Socrates, ja Lex noogutas.
„Head ööd, Soc, vana vennas, maga hästi!” ütles ta püsti tõustes. „Hüüa mind hommikul, kui lähed hulkuma, nagu ähvardasid. Loodetavasti polnud ometi paljas hooplemine, et lubasid minna varakult jalutama?”
„Küllap saad näha,” vastas Socrates süngelt.
IV peatükk.
Mees puu otsas.
Lexington „saigi näha”. Kui märg käsn vajutati talle näkku, tõusis ta voodis istuli, vahtides imestunult silmi pilgutades ringi. Ärkamine oti katkestanud segase unenäo, milles esinesid tegelastena John Mandle ja Molly mantlisse mähitud kogu, nagu ta oli näinud teda hiilivat üle muruplatsi.
„On
