Socrates mõtlikult, „neiu teda aga päris kindlasti. Huvitav majakond, sest John kardab kangesti.”
„Kardab?”
Soc Smith noogutas, sest ta oli näinud surmahirmu John Mandle’i silmis.
III peatükk.
John Mandle’i hirm.
„Kardab mida?” küsis Lexington kulme kergitades.
„Seda tahaksin isegi teada,” vastas Socrates rahulikult. „Kas nägid hädakella traati värava juures? Kas märkasid, et kabineti uksel on elekterlukk? Muidugi mitte, sest oled ju alles algaja. Kas panid tähele käepärast asetatud revolvrit nii magamistoas kui ka kabinetis ja kolme osaga peeglit kirjutuslaua kohal, nii et ta sellest võib näha kõik, mis toimub tema taga ja mõlemal pool? Mandle’il on hirm — surmahirm, kinnitan sulle. Ta silmis väljendub pöörane kartus.”
Lex ei osanud teha muud, kui vahtida avasui vennale otsa.
„Osaliselt ongi tema jõhkrus sellest tingitud, mistõttu pead seda vabandama — aga Bob Stone tulebki,” ütles ta äkki, sammudes üle muruplatsi külalisele vastu. Laiaõlaline, avameelse ja heasüdamliku näoga uustulnuk tervitas oma vana seltsimeest häälel, mida oleks võidud kuulda miilide kaugusele.
„Soc, sa oled kõhnem kui kunagi enne!” hüüdis ta. „Jumal hoidku, ainult luu ja nahk! Kas sa ei söö siis midagi?”
Socrates Smith naeratas, võttes teise hiiglasuure käe ja raputades seda.
„Oled samasugune lärmitseja kui ennegi, Bob,” ütles ta ja vaatas ringi, otsides John Mandlit.
„Ta ägab parajasti masseerija käte vahel,” teatas Lexington.
„See on siis su vend, — ma ei mäletanud teda enam. Ilus poiss, Socrates, tõepoolest ilus poiss. Eks ole õigus, miss Templeton?”
Neiu silmad sädelesid, märgates Lexingtoni kohmetust.
„Ma ei oska otsustada meeste ilu üle,” vastas ta tagasihoidlikult. „Peale isa ja teie ei näe ma ju kedagi.”
Bob Stone naeris mürisevalt selle pilkenoole üle ja plaksutas endale vastu põlvi, aga see liigutus meenutas talle sõbra haigust.
„Vaese Johni jalgadega on paha lugu,” ütles ta, „hirmus paha lugu. Ainult usk võiks tuua talle veidi kergendust.”
Socrates vaatas Stone’ile teravalt otsa.
„See on uus joon sinus, Bob,” tähendas ta.
„Mis, kas usklikkus? Jah, arvatavasti küll, aga viimasel ajal kaldun sinnapoole. Kahju, et te ei jää siia kuni meie suure palvekoosolekuni Godalmingis. Wales’i jutlustaja Evans külastab meid, — tõotab olla huvitav. Mina esinen ka.”
„Sina!” ütles Socrates üllatatult.
Bob Stone noogutas, suur nägu üleloomulikult pühalik.
„Jah, mul on see kavatsus,” vastas ta. „Taevas teab, mida pean kõnelema, aga küllap sõnad tulevad mulle suhu, ja narriks ma end juba ei tee. Halloo, John!”
Mandle oma ratastoolil tüüris nende poole ning noogutas tusaselt vanale seltsimehele.
„Palvekoosolek, nagu kuulsin sind ütlevat? Su hääl meenutab ingli sosinat, Bob.”
Viimane muigas.
„Jah, tuleval nädalal! on Godalmingis palvetund, kus esinen ka mina. Miks ei võiks sa tulla sinna, John, ning lasta ravida oma reumat?”
Mandle pomises midagi ebameelitavat palvetega ravimise kohta üldse ja Wales’i jutlustaja kohta eriti. Stone aga näis tõlgitsevat tema viha ainult naljana.
Oli ilus varasuvine päev ja seltskond viibis väljas nii kaua, kui võimalik.
Neiu, olgugi veidi kartlikult, oli jäänud teiste hulka ning isegi söandanud lausuda mõne sõna, olles üllatatud, et jõhker võõrasisa ei katkesta teda. Selle tagasihoidlikkuse eest tuli tal arvatavasti tänada Lexington Smithi, kuigi ta kartis kuulda salvavaid märkuseid, niipea kuni jääb türanniga üksi.
„Kas see ei meenuta teile „Kolme musketääri” kohtumist, miss Templeton?” küsis noormees. Neiu naeratas ja Lex jätkas:
„Kõnelevad oma möödunud päevade kahtlasest tegevusest ja mäletavad mõnuldes vaeseid kuradeid, keda nad on saatnud sunnitööle, võlla —”
„Peamiselt aga isikuid, keda meil ei õnnestunud saata sunnitööle,” katkestas teda Socrates. „Mälestustes on nurjumised palju huvitavamad kui kordaminekud, Lex. Küllap sinulgi oma vanas eas on jutustada õige rohkesti.”
„Tänan komplimendi eest,” vastas Lexington viisakalt.
„Teie vend meeldib mulle väga,” lausus neiu madalal häälel. „Millised kummalised silmad tal on!”
„Minu silmi peetakse ka kaunis kenadeks,” ütles häbematu noormees, ja neiu lõgistas naerda.
„Ei, Socrates väärib siiski suurt tähelepanu,” jätkas Lex tõsisemalt. „Ta on omal alal kõige tublim ning mitmekülgsem mees, ja ma olen alati vaimustatud tema üle. Kõnelesime teie isast —”
„Minu võõrasisast,” parandas neiu rahulikult.
„Palun vabandust — teie võõrasisast.” Polnud küll viisakas vabanduda mr. Mandle’i kuulmiskauguses, aga see jutustas parajasti huvitatult üht oma endist elamust ja ei märganudki Lexi hoolimatust.
„Soc kõneles mulle, et mr. Mandle ja mr. Stone olnud suurimad strateegid, kes üldse tegutsenud Scotland Yardis. Neil olnud viisiks töötada välja sõjaplaan vähimate üksikasjadeni, ja just seetõttu saavutanud nad alati edu.”
Kõik viibisid väljas, kuni gong kutsus õhtusöögile, mis möödus üsna lõbusasti. Bob Stone kuulus sünnipäraste vestlusejuhtijate hulka, ja tema lugude tagavara oli ammutamatu. Söömaaja jooksul naeratas isegi Mandle paar korda, kuigi kaunis hapukalt.
Lexington sõidutas ta siis saali bridžilaua juurde, aga noormehe rõõmuks Stone keeldus mängimast.
„See on üks neid kergemeelseid lõbusid, millest ma loobun,” ütles ta.
„Muutud vagatsejaks veel oma vanas eas, Bob,” pilkas Mandle, aga paks mees naeratas ainult.
Stone lahkus umbes tunni pärast; John Mandle arvustas siis oma kauaaegse sõbra uusi kalduvusi väga avameelselt ja teravalt.
„Sensatsioon iga hinna eest, — see on Bobi nõrkus,” ütles ta, närides süütamata sigarit. „Tema ainus halb omadus, millest olen asjatult katsunud teda võõrutada. Sensatsioon iga hinna eest! Oh, ta laostaks enda meeleldi, et nautida ainult kiiduavaldusi.”
„Ehk on ta tõepoolest muutunud usklikuks?” arvas Socrates. „Selliseid asju juhtub vahel.”
„Temaga mitte,” vastas John Mandle põlglikult.
