olevale arvutile ja vaatan kella. Kolmkümmend minutit Roisini antud täht ajani.
„Ära mängi lolli,“ ütleb Ed. „Kuula mind. Tule minu juurde.“
„Ma tahan lihtsalt magama minna.“
„Suurepärane. Sa võid magama minna palju mugavamas ümbruses kui see siin.“
„Ei, ma mõtlen siin. Ma tahan siin lihtsalt magama minna.“
„Tõesti, Erin, sa oled vahel selline põikpea.“ Ärritusnoot on tagasi. Ta võtab mu jaki ja koti. „Ja rumal. Tule nüüd.“
Ma tunnen end nagu laps, kui ta mu uksest välja saadab. „Mu asjad,“ ütlen viimase protestimärgina.
„Su ööseks jäämise kott on ikka veel minu autos. Sa panid selle hommikul sinna. Mäletad?“
Tal on õigus. Ma tõepoolest panin koti varem ta auto pagasiruumi. Võiksin end lüüa. Vaatan kella. Kakskümmend viis minutit tähtajani. Isegi kui me jõuame läbi tiheda liikluse kella kuueks Edi korterisse, pole mul mingit võimalust Roisinile helistada. Siis mitte, kui Ed seal on. Pean minema kempsu ja saatma sõnumi, et helistan talle homme. Loodetavasti hoiab see teda tagasi tegemast seda, mida ta on kavatsenud.
Iirimaa, Corki maakond
Kerry hõõrus poleerimislapiga Yamaha bensiinipaaki. See nägi hea välja. Tema viimane tellimus oli spreivärvidega maalida musta paagi keskele inimese rinnakorv ja lisada ribikontidele mõned väikesed pealuud. Ebatavaline, aga mõjus. Talle meeldisid eratööd, mis polnud tavalised. Olla mehaanik võis olla ta töö, aga spreimaalingud olid tema kirg. Motika tätoveerija, võinuks öelda.
Pannud pehme riide kaitseks üle paagi, vaatas Kerry kella. See oli kuus läbi. Varsti pidi ta päevatöö lõpetama. Tema nõbu Joe oli seda juba teinud ning Max, Joe isa ja töökoja omanik, polnud täna kohal. See oli andnud Kerryle oma maalingu lõpetamiseks aega.
Kerry lukustas uksed ja lahkus kõrvalukse kaudu. Ta elas ülemisel korrusel, aga tahtis üht kiiret sigaretti, enne kui üles läks. Hoolimata mai keskpaigast oli ilm äärmiselt sünge ja vihmane. Kerry värises pisut, kui Iiri merelt puhuv tuul ta käsivarred külmetama pani. Ta rullis endale sigareti ning teerajal seistes vaatas üle High Streeti ja sellega paralleelse tänava, mille ääres olid poed.
Ta nägi midagi. Algul arvas ta, et see on mustade prügikottide virn, mida polnud pandud ratastega prügikastidesse, aga lähemalt vaadates sai ta aru, et keegi kükitab, olles millegi kohal kummargil. Või pigem kellegi.
Inimene, kes kükitas, tõstis pea ja viipas kõrvaltee poole. Seejärel, justkui tundes, et teda jälgitakse, pööras ringi ja vaatas üle õla Kerryt.
„Mida kuradit...?“ ütles Kerry, kes tundis otsekohe ära Marie Hurley, eriti tema iseloomuliku punase poisipea tõttu.
Naine hüppas püsti ja jooksis tema poole. „Kerry! Kerry!“ hüüdis ta. „Aita mind. Palun.“
Kerry viskas oma pooleldi tõmmatud sigareti maha ja läks üle tee. Ta püüdis Marie kinni, kui naine talle paanikas kaela langes.
„Pole midagi, proua Hurley,“ ütles Kerry, hoides teda õlgadest. „Proua Hurley. Mis juhtus?“
Naine vaatas talle otsa. Ta nägu oli kahvatum kui tavaliselt. Tema silmad olid hirmust pärani. „See on Jim,“ ütles ta. „Ta vist kukkus.“ Naine tõmbus Kerryst eemale ja seejärel, võtnud mehe käsivarrest kinni, hakkas teda mööda teed tagasi tirima. „Ta jookseb verd. Tule ruttu.“
Jim Hurley jooksis tõepoolest verd, ja kõvasti. Tumepunane vereloik valgus ta kukla alt tänavale. Üks käsivars oli kõveras keha all, mis lamas liikumatult mustkattega teel.
Kerry haaras taskust mobiiltelefoni ja helistas hädaabinumbrile.
„Tooge tekk ja käterätikuid,“ juhendas ta Maried, oodates, et ta kõne vastu võetakse. Ta sirutas käe ja püüdis mehe kaelal pulssi tabada. See oli olemas. Nõrk, aga olemas.
Operaator vastas kõnele ning pärast mõneminutilist info jagamist ja nõuandeid esmaabiks kinnitas ta Kerryle, et kiirabi on teel. Marie saabus tekiga.
„Kas temaga saab kõik korda?“ küsis ta, kui Kerry roosa Candlewicki teki üle Jimi keha laotas.
„Kiirabi on kohe siin,“ ütles Kerry. Tal polnud aimugi, kas Jimiga saab kõik korda. Ta lappas rätiku kokku ja asetas Jimi pea kõrvale.
„Kui te ei näe, kus haav on, siis ärge teda liigutage,“ juhendas operaator. „Tal võivad olla seljaaju vigastused. Oodake meedikuid. Pange rätikud mõlemale poole pead, et ta oleks stabiilne.“
„Ma arvan, et näen osa haavast,“ ütles Kerry. „See on otse ta kuklal. Tundub üpris sügav.“
„Jätke rätik lihtsalt sinna. Ärge suruge. Te võite teda sellega rohkem vigastada.“
Kerry polnud arst, aga märgates verd, mis Jimi kõrvast jooksis, tundus talle, et asi on halb. Marie kummardus oma mehe kohale, vaadates teda justkui transis. Ilmselt oli ta šokis.
„Pole midagi, proua Hurley. Tulge kükitage siia. Hoidke ta kätt,“ ütles Kerry. Marie vaatas ringi. „Kiirabi on kohe varsti siin. Tulge nüüd.“ Marie noogutas ja kükitas maha, võttis Jimi käed ning tegi rahustavaid hääli ja ütles rahustavaid sõnu. Kerry arvas, et see on vajalik rohkem naisele endale kui ta mehele.
Jimi hingamine muutus iga südamelöögiga nõrgemaks. Kerry soovis, et kiirabi oleks juba kohal. Rossway küla oli teest pisut eemal, kümme miili Corkist Iiri mere rannikul, ning teed olid kitsad ja käänulised. Kiirabiautole polnud need teed just kõige kergemad.
Tühi pudel, mida keegi tõukas ja mis üle tee veeres, tegi heli, mis pani Kerry pilku tõstma. Ta arvas, et nägi õhtupäikeses kellegi varju. Kass hüppas ratastega prügikasti tagant välja, tormas üle tee ja ronis seejärel üle tara, enne kui kadus arstipunkti krundile.
Üks mõte tuli Kerryle pähe. Arstipunkt. Miks ta selle peale enne ei tulnud? Ta vaatas hoonet. See oli pime. Ta jättis selle väikese lootuskiire sinnapaika. Pool tundi varem oleks üks arstidest võinuks veel siin olla. Aga nüüd olid nad kõik koju läinud. Niipalju kui tema teadis, ei elanud Rossways ühtki arsti. Ta poleks saanud neist kedagi siia appi. Muidugi oli veel Diana Marshall. Ta oli varem kohalik arst, aga Kerry loobus kohe sellest mõttest. Naine elas küla servas. Tal läheks kümme minutit sinna ja tagasi. Kiirabi on selleks ajaks kohal. Pealegi ei saanud ta kindel olla, et naine pole täna joonud. Selle järgi, mida Roisin oli talle varem rääkinud, meeldis tema emale šerri rohkem, kui peaks.
Lõpuks oli kuulda rahustavat häält, mida tegi kiirabi sireen, ja sinised tuled vilkusid High Streeti majadel. Kerry jooksis peateele ja viipas kiirabile, osutades kõrvalteele.
Parameedikud tegelesid Jimiga kindlakäeliselt ja professionaalselt, sidusid ta pea ajutise sidemega kinni ning tõstsid ta maast kiirabiautosse. See võttis aega vähem kui viis minutit.
Kerry seisis, käsi ümber Marie õlgade, kui nad seda pealt vaatasid.
„Kas temaga saab kõik korda?“ küsis Marie.
Parameedik lükkas kanderaami autosse. „Me peame ta kohe haiglasse viima,“ ütles mees. „Kas