et kiirabi tahab minema sõita, ja nägi, et parameedik ei vastanud Marie küsimusele Jimi prognoosi kohta.
Marie pistis käe taskusse ja võttis võtmed välja. „Korteri ja kohviku võtmed on kõik siin.“
Kerry võttis võtmekimbu. „Minge nüüd,“ ütles ta. „Kas tahate, et helistaksin Fionale?“
„Palun helista. Ütle talle, et helistagu ka Erinile.“
2. PEATÜKK
Inglismaa, London
Kui see kõne tuleb, olen hirmust kange. Ma ei tea, mida mõelda või teha. Mõtted ja tunded rabelevad mu peas ringi nagu lõbustuspargi autod, põrkudes ja eemaldudes, peatudes ja käivitudes. Valitseb segadus.
„Kui hull see asi on?“ Edi hääles on kaastunne. „Mida su õde täpselt ütles?“
„Fiona ütles, et asi on tõsine. Isa on intensiivravipalatis. Ilmselt kukkus ta tuppa minnes trepil ja lõi pea ära,“ vastan pisut kannatamatult. Ma olin nii närvis, et ei suutnud enne Roisinile helistada. See lisab paanikat juurde. „Fiona oli ärevusest natuke segi, kui ta helistas.“ Vajutan Edi arvuti printimisnuppu ja ekraanil olev dokument on saadetud printerisse.
„Kas sa panid tagasisõidupileti kinni?“ Ed tuleb mu selja taha, kui printeri kohale kummardun. Ta pigistab rahustavalt mu õlgu.
„Ei, ma vaatan kõigepealt, kuidas asjalood on. Ma pean minema, et näha, kas emaga on kõik korras.“ Pigem sellepärast, et tunnen, et pean seda ütlema, lisan: „Ja muidugi kuidas isaga on.“ Vaigistan hääle, mis tahaks lisada, et pean ka Roisiniga kohtuma.
„Hästi, ma püüan sulle töö juures asendaja leida.“
„Ma olen kindel, et Amber teeb mu vahetused ära, ta räägib alati, et tal on rohkem töötunde vaja.“ Võtan paberilehe, kui see printerist väljub.
„Aga hoia mind kursis, eks ole? Sa tead, kuidas töötajate ümberpaigutamisega on.“
Ehkki on tore olla bossi kallim, ärritab mind vahel, et Edil on Hamiltoni tervise- ja iluspaa alati esikohal.
„Ma annan oma parima,“ ütlen. „Kui seal olen ja saan arstiga ise rääkida, siis tean täpsemalt.“
Tekib väike paus, enne kui Ed jälle rääkima hakkab.
„Kas sa saad üksi hakkama? Kas sa tahad, et tuleksin sinuga kaasa?“ Taban ta hääles kõhkluse. „Tööga oleks pisut jama, aga ehk tulen toime, kui paar päeva ära olen.“
Ma hoian tagasi ohet, mis ähvardab välja pääseda. Tunnen Edi paremini, kui ta arvab. Tema prioriteet on töö ja pakkumine minuga kaasa tulla on pigem kohusetundest kui murest. Vastan leplikul toonil, tahtmata temaga vaidlema hakata.
„Ei, pole midagi. Ilmselt on parem, kui ma üksi lähen.“
„Kas sa oled kindel? Sul oli eile paha olla.“
„Polnud midagi hullu. Nüüd on kõik korras ja ma saan üksi hakkama. Aga aitäh pakkumast.“
„Kindel? Hästi. Kuule, ma kutsun sulle takso, et saaksid kodus asjad ära pakkida, ja teise, mis viib sind lennujaama.“ Seekord kostab kergendus ta hääles selgelt. „Ma viiksin su ise ära, aga sa tead, kuidas tööga on... tõesti kiire... mul on koosolekud...“ Ta vaikib.
„Aitäh. Ja ära muretse. Ma tean, kuidas sellega on.“ Ma ei tee väljagi, et Edil on homme vaba päev.
Taksosse istudes lasen kuuldavale ohke, mida enne tagasi hoidsin. Iirimaa pole kindlasti koht, kuhu ma minna tahan. Inglismaale kolimisest alates on mu koduskäimised harvaks jäänud. Liiga palju halbu mälestusi on selles mereäärses külakeses, kus ma üles kasvasin. Ja nüüd pean nendega kokku puutuma. Ebamugavustundest hakkab kujunema hirm.
Kui takso nurga taha pöörab, jättes Edi ja ta korteri seljataha, võtan taskust telefoni ja otsin välja meili, mille Roisin on mulle saatnud. Ta number on sinisega märgitud ja ma vajutan sellele. Mõne sekundi pärast kuulen, kuidas telefon heliseb.
Kõne läheb postkasti.
„See olen mina...“ Ma kõhklen. Pean olema ettevaatlik sellega, mida ütlen. Ma pole paranoiline, ainult ettevaatlik. Võib-olla liigagi, aga see on olnud minuga kogu selle aja ja praegu ei tohi ma vahele jääda. „Ma tulen sinna. Helistan sulle, kui olen Rossways.“
Iirimaa, Corki maakond
Ma vaatan isa, kes lamab haiglavoodis valgete linade vahel urbse teki all, ta nägu tundub hallikas. Ta näeb välja vanem, hapram ja väiksem, nagu oleks ta äkki vananenud, ilma et oleksin märganud. Tema rind tõuseb ja langeb ning ta lamab liikumatult meditsiiniliselt esile kutsutud koomas. Ta on ühendatud ventilaatori külge, mis hingab sisse ja välja, aidates tal hingata, ning südamemonitor piiksub kindlas rütmis.
„Kuidas temaga on?“ küsin emalt, kes pärast minu kallistamist istub nüüd tagasi voodi kõrval olevale plasttoolile.
Ta paneb sõrme huultele ja sosistab: „Talle tehakse hommikul aju skaneerimine. Kõigepealt tahetakse näha, kas turse alaneb.“ Ta naeratab mulle poolenisti, mille kohta ma arvan, et see peaks olema rahustav. „Pole midagi. Su isa on võitleja. Ära mine närvi.“
Ma pöördun ta õnnetust ilmest eemale. Süütunne rusub mind. Süütunne seetõttu, et ma ei suuda isale kaasa tunda nii palju, kui peaksin.
Meie suhted on alati olnud tagasihoidlikud ja kogu kaastunne kadus kümme aastat tagasi. Neelan alla viha, mis alati selle mälestusega kaasneb. Seekord suudan ma emale silma vaadata.
„Mis täpselt juhtus?“ Mängin oma kaelaketiga. Mul on vaja käsi tegevuses hoida. Närvid panevad need värisema.
„Ma astusin kohvikust välja ja leidsin su isa trepi all,“ ütleb ema. „Ja kõik, tõesti.“ Ta tõmbab ninaga ning kui pilgu tõstan, kohmerdab ta oma varrukaga ja lõpuks võtab sealt taskurätiku. Ta kuivatab silmi ja pühib nina.
„Kas sa sooviksid midagi, ema? Kas sa söönud oled?“ Muudan teemat, tahtmata teda ärritada.
„Ei, mul on kõik hästi,“ vastab ta vaikselt ja tänulik naeratus libiseb üle ta näo. Ta paneb taskurätiku tagasi varrukasse. „Õed hoolitsevad minu eest.“
Ma pole veendunud, et emal pole midagi vaja. Ta näeb välja väsinud ja pinges. „Ma teen sulle tassi teed,“ ütlen. „Ma võiksin ise ka teed juua. Tulen kohe tagasi.“
Üks õde näitab mulle lahkelt, kus on köök vahenditega tee ja kohvi valmistamiseks. Kuni ootan, millal vesi keema läheb, ei suuda ma midagi parata, et olen rohkem mures ema kui isa pärast. Mulle ei meeldi need tumedad rõngad ta silmade ümber ega sügavad lohud põseluude all. Ta näib olevat kurnatud. Kahtlemata on ta kohvikus kõvasti tööd teinud. Nüüd, kui isa on teovõimetu ja paraneb pikalt, mõtlen, kuidas ta suudab tema järele vaadata ning kohvikut pidada.
Järgmine mõte hiilib mu ajusoppi, kus ta on end peitnud ja oodanud, millal saab rünnata. Aga kui isa ei saagi terveks? Kuidas ma end siis tunneksin? Ma ei usalda end seda lähemalt uurima. Ma pole kindel, et mulle meeldiks see, mida leian. Selle asemel keskendun emale tee valmistamisele
