„Jah, Fiona ütles. Ta väärib seda. Ta on hea politseinik.“ Tundub pisut kummaline rääkida normaalsetest argiasjadest, kui olukord on normaalsest kaugel.
Pärast tee joomist läheme tagasi isa voodi juurde. Kõik on vaikne peale monitori rütmilise piiksumise ja hingamisaparaadi heli, kui õhk läheb läbi toru. Sisse. Välja. Sisse. Välja.
„Aeg läheb. Pole mingit mõtet siin koos minuga passida,“ ütleb ema vaikust katkestades. „Mine jää ööseks Fiona juurde, ta ootab sind.“
„Aga sina? Ma ei taha sind siia jätta,“ vastan kulmu kortsutades. „Kindlasti ei saa sa kogu ööks siia jääda.“
„Ma ei lähe kuskile.“ Ema patsutab mu põlve. „Palun mine Fiona juurde. Puhka natuke ja tule hommikul tagasi. Ma helistan, kui midagi muutub. Pealegi ei lubata sind siia jääda.“
Ma pole selles päris veendunud, aga ta kulmukortsutust nähes saan aru, et ta ei muuda meelt.
„Hästi, kui sa oled kindel,“ annan järele.
„Kindel jah. Hommikul mine Wrighti mootorrattatöökotta ning võta korteri ja kohviku võtmed. Sa võiksid korteris käia ning tuua mu pesemisasjad ja puhtad riided.“
Ema tõuseb püsti. Võtan seda kui märguannet, et peaksin lahkuma. Lähen tema juurde ja suudlen teda põsele.
„Kõik saab korda, ema. Hommikul näeme,“ ütlen, lootes kõlada positiivselt, enne kui minema hakkan. „Kas ma pean töökojas kedagi konkreetset küsima?“
„Ee, jah... Kerryt,“ vastab ema ja teda katkestab õde, kes meile läheneb.
„Ma teen ainult mõned rutiinsed vaatlused,“ selgitab ta.
„Ma lähen eest ära,“ ütlen emale rahustavalt naeratades. „Nägemist, ema.“
„Kuidas isaga on?“ ütleb ema. „Sa peaksid temale ka head aega ütlema.“
„Me soovitame pereliikmetel ikkagi patsiendiga suhelda,“ selgitab õde. „Vahel võib see paranemisele kaasa aidata.“
Ma kõhklen. „Mida ma peaksin ütlema?“
„Lihtsalt rääkige oma isaga nii, nagu oleks ta ärkvel,“ ütleb õde. „See tundub algul pisut kummaline, aga kui olete seda mitu korda teinud, muutub palju lihtsamaks.“
Lähen voodi juurde ja puudutan ta kätt. „Head aega, isa,“ ütlen, tundes end kohutavalt isekana. Õde naeratab julgustavalt ja ma tunnen, et pean veel midagi ütlema. „Tulen sind homme vaatama.“
See on imelik ning kergendust tundes põgenen haiglast ja asun Fiona poole teele.
Väikesed tulukesed ja täpselt õigesse kohta istutatud saialilled ääris tavad tellistest teerada, mis viib Fiona ukse juurde. Aia välisvalgustus tõstab esile tume- ja helerohelised triibud murul. Äärmiselt korras. Läikiv must uks helkivast kroomist käepidemega on ilus ja õige. Fiona, mu kaheksa aastat vanem õde, avab ukse enne, kui jõuan teeraja lõppu.
Me saame trepil kokku ja ta kallistab mind. Fiona lõhnaõli tuttav hõng klammerdub mu külge samamoodi, nagu mina klammerdun Fiona külge. Mind tabab kergendustunne. Fiona on alati olnud võimeline seda tegema. Võtma ära mu mured. Parandama kõik, mis parandamist vajab.
„Tere, kullake,“ ütleb ta mind kõvasti pigistades. „Kuidas sul läheb? Kuidas haiglas on? Ilmselt ei mingit muutust.“
„Mul on kõik hästi. Nii armas on sind näha. Isa on ikka veel teadvuseta ja ema arvas, et tahab seal üksi olla.“ Värisen kergelt öises õhus. „Ma ei tahtnud temast lahkuda, aga ta käis peale.“
„Ma tean, aga me ei saa midagi teha. Tule sealt külma käest ära. Lapsed magavad, lähme vaikselt.“
Istudes Fiona ideaalselt korras köögis, hoian peopesi ümber Hiina teetassi. Soojus teeb mu sõrmed soojaks. Külmkapi uksel on Keane’ide perekonnapilt: Fiona, Sean, Sophie ja Molly. Tundub, et see on tehtud eelmisel aastal, kui nad olid Hispaanias puhkamas. Sophie on Seani kukil. Fiona ja Molly vaatavad neid ning kõik säravad õnnest. Sean on pikk mees ja mitte liiga kõhn. Ta näeb oma politseivormis kindlasti väga muljet avaldav välja. Aga sellel pildil meenutab ta mulle Roald Dahli raamatut „BFG“ ja ma mõtlen, kui sobiva nime on saanud nende tütar Sophie.
„Kuidas Seanil läheb?“ küsin, kui Fiona mu kõrval istet võtab.
„Hästi. Noh, see pole päris õige. Ta on väsinud, kui aus olla. Me mõlemad oleme. Ta ema vajab palju hoolt. Me mõtleme, et kolime ta meie juurde.“
„Kas ta on juba selles staadiumis, et tema eest tuleb hoolitseda?“ küsin.
„Ta ei suuda korralikult süüa teha, ta on iseendale ohtlik.“ Fiona ohkab murelikult. „Mitte just kaua aega tagasi jättis ta panni tulele ja see käivitas tulekahju alarmi. Kõik kohad olid suitsu täis. Tuletõrje brigaad sõitis kohale, tõeline kaos. Sellest ajast peale teen ma talle süüa. Aga ta on armas, nii et mul poleks selle vastu midagi, kui ta siia kolib. Pealegi on ta põhjus, et me koju tulime.“
Ma noogutan, mäletades hästi päeva, kui Fiona ja Sean pakkisid oma väikee perekonna Londonis autosse ning tulid koju tagasi, et hoolitseda hiljuti lesestunud Seani ema eest. Mul õnnestus pisaraid tagasi hoida, kuni auto ja kolimisveok nurga taha kadusid.
Naljakas, kuidas Fiona peab seda kojutulekuks, aga mina võtsin ta tagasitulekut kodust lahkumisena Minule tähendab kodu kohta, kus on armastus ja ilusad mälestused, turvatunne ja hoolitsus. Iirimaale tulek pole minu jaoks kojutulek.
Minu mõtted pöörduvad jälle Roisini meilile ning kõhus hakkab keerama, sest jälle tabab mind hirm, mis on tulnud ja end sisse seadnud. Olin mõelnud Fionale sellest asjast rääkida, aga nüüd muudan meelt. Võib-olla saan sellega ise hakkama. Tal on praegu niigi palju muresid isa ja Seani emaga. Räägin talle siis, kui on tingimata tarvis. Ma olen kindel, et saan ise hakkama. Vähemalt ma loodan seda.
Fiona mobiili helin katkestab mu mõtted. Jutu järgi oletan, et see on Sean. Teen asja teise tassi tee valmistamisega, kui Fiona sammub elutuppa, et minuga omaette rääkida.
Mõni minut hiljem tuleb ta tagasi.
„Sean läheb millalgi öösel haiglasse, et vaadata, kuidas ema ja isaga on.“
„Mis täpselt juhtus? Kuidas isa trepist alla kukkus?“ küsin.
„Ma ei teagi täpselt. Ilmselt oli ema kohvikus ja koristas päeva lõpul ning isa läks üles ööseks raha ära panema. Kui ta tagasi ei tulnud, läks ema teda õue otsima ja leidis ta trepi ees lamamas.“
„Kas seal oli veel kedagi? Kas keegi nägi midagi?“
„Ei, ainult Kerry sellest töökojast, mis on üle tee.“
„Mis kell see kõik juhtus?“
„Varsti pärast kuut,“ ütleb Fiona, olles hetke järele mõelnud. „Sel ajal paneb isa asju ära. Muidugi me ei tea, kas ta tegi seda.“
„Mis sa sellega mõtled?“
„Ema