„Ei. Tal ei tule meelde,“ ütleb Fiona. „Ma püüdsin temalt küsida, aga ta oli isa pärast nii mures, et ma ei tahtnud edasi pärida.“
„Sina vist ei tea, kus see võti võib olla, ega seda, kas tagavaravõti on?“ küsin ilma erilise entusiasmita.
Fiona naeratab virilalt. „Sa tead, milline isa on. See on ülisalajane teave.“
„Ma vaatan ringi, kui korterisse lähen,“ ütlen. Suurem osa mu tunnetest isa vastu on küll kadunud, aga see pole küll meeldiv mõte, et keegi teda röövis.
„Kui aus olla, siis on see praegu kõige väiksem mure,“ ütleb Fiona.
„Jah, õigus.“ Sunnin end kokku koguma kaastunnet, millest tean, et kuskil peab see olema. Muudan teemat, et sellelt ebamugavalt teadmiselt mõtted mujale viia. „Kuidas Mollyl ja Sophiel läheb?“
„Lastel läheb suurepäraselt,“ ütleb Fiona. Neid mainides levib ta näol naeratus. „Mollyl on lasteaias viimane veerand käsil. Ta läheb septembris kooli. Ta on nooremas rühmas ja Sophie läheb viiendasse klassi.“
„Nii, veel mõni aasta ja siis keskkooli.“
„Ma tean, ma ei suuda uskuda, kuidas aeg on lennanud,“ ütleb Fiona. „Mäletad, kui Sophie sündis, oli ta nii tilluke. Punased juuksed ja liiliavalge nahk.“
„Ta nägi välja nagu tulnukas,“ ütlen sellele tagasi mõeldes. Mul tuleb klimp kurku. Tunnen Fiona kätt enda omal ja kuulen ta rahustavaid sõnu.
„Pole midagi,“ ütleb ta. „Oli pikk päev. Ära mine närvi. Sa ei saa midagi muuta. Kõik läheb hästi. Ma luban.“
Varsti lähen ma voodisse, aga enne peatun ja piilun Molly toa avatud uksest sisse. Viieaastane tüdruk magab sügavalt, heledad lokid padjal laiali nagu kuldne tähetolm. Mollyl on vedanud, et sai ema juustevärvi, aga mitte nii hästi, et sai ka Hurleyde lokineeduse.
Ma ei suuda vastu panna ja vaatan Sophiet, kes on keras teki all. Temal pole Hurleyde lokke, aga kindlasti on tal punased juuksed või siis punakaspruunid, nagu emale meeldib öelda.
Puudutan oma juukseid, mis on seda värvi, mida olen hakanud armastama, tumeoranžpruunid, aga lokid pole mu kiitust pälvinud ja iga päev olen tänulik sellele, kes tõi turule juuksesirgendaja. Ma mäletan tõelist kergendust, kui Fiona selle mulle neljateistkümnendaks sünnipäevaks kinkis, et ma ei peaks enam kasutama triikrauda, püüdes jonnakaid lokke taltsutada. Triikimisel polnud püsivat mõju ja lõuna ajaks olid mu juuksed sageli lokkis nagu alati, mu klassikaaslaste suureks lõbuks.
Fiona on alati asju paremaks teinud. Ta küpsetas kooki, kui mul oli kõigest kõrini, viis mu kinno viimasele seansile, kõndis koos minuga kooli ja tagasi, kui olin Roisiniga tülitsenud, aitas mul täita ankeeti kolledžisse minekuks ja leida tudengikorterit.
Tasased sammud vaibaga kaetud trepimademel toovad mu oma mõtetest välja. Fiona ilmub mu kõrvale.
„Ma just vaatasin neid. Magavad sügavalt. Ega tea midagi,“ sosistan.
„Ei tea muidugi midagi,“ ütleb ta, võttes mul õlgade ümbert kinni. „Kas kõik on hästi? Peale muidugi... isa.“
Ma tunnen, et mu kindlameelsus nõrgeneb. Tahan talle Roisinist rääkida. Fiona teaks, mida teha. Ta on alati teadnud ja enne kui suudan end kontrollida, juba räägingi.
„Fiona, ma pean sulle midagi rääkima.“
„Ahaa ja mis see on?“ ütleb Fiona, võttes käe minu ümbert ja lükates magamistoa ukse kinni. Ta surub haigutuse maha.
Fiona näib olevat väsinud. Isegi ta kallistuses oli teatud väsimust. Praegu pole aeg koormata teda meiliuudistega.
„Mul on hea meel, et tagasi tulin,“ ütlen kiiresti.
Ta naeratab. „Minul on ka hea meel. Emal samuti. Ja isal oleks ka.“
Ma ei vaidle vastu. Nüüd on minu kord teda kallistada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.