teda teeks, kui ta Iani moodi oleks. Ian oli tõeline merejalaväelane – see, kes sattus oma meestega probleemide keskele, juhtis neid tugevuse ja julgusega, ei vedanud neid iial alt, jäi igas olukorras nende juurde – oli siis tegemist ägeda võitlusega või lahkuminekukirjaga armsamalt. Ian oli lõbus mees, kes pani kõiki naerma, kuid ta oli ka karm seersant, kes sundis neid kõvasti vaeva nägema, õppima ja peensusteni kõiki reegleid järgima, et nende ohutus tagada. Selles kirjas oli Bobby Marciele öelnud, et loodetavasti naine toetab teda, kui ta otsustab sõjaväes karjääri teha. Nagu Ian Buchanan seda teinud oli. Kui ta suudaks olla pooltki selline mees nagu Ian, siis oleks ta pagana uhke; kõik mehed nägid temas kangelast, kedagi, kellest pidi saama legend. Marcie polnud kindel, kas suudab sellest kirjast loobuda, kuigi see kõneles vaid Ianist. Aga Ian peaks teadma. Ta peaks teadma, mida Bobby temast arvas. Selle aasta jooksul, mis oli järgnenud Bobby vaiksele ja rahulikule surmale, olid möödunud ta sünniaastapäev, nende pulma-aastapäev, kõik pühad, ja ikkagi, justkui midagi oleks lõpetamata jäänud. Suur tükk oli puudu, midagi oli veel lahendamata.
Ian oli Bobby elu päästnud. Bobby ei pääsenud küll tervena, kuid siiski – Ian oli trotsinud surma, et Bobby ohutusse kohta viia. Ja seejärel oli ta kadunud. See oli nagu küünekisk; Marcie ei suutnud seda rahule jätta. Ei saanud sel minna lasta.
Marciel polnud palju raha; ta oli viis aastat samal kohal sekretärina töötanud – hea töö koos heade inimestega, kuid palgaga, millega poleks olnud võimalik perekonda elatada. Tal vedas, et ülemus oli andnud talle nii palju aega, kui ta vajas, kohe pärast seda, kui Bobby haavata sai, sest ta oli reisinud esmalt Saksamaale ja siis Washingtoni, et olla Bobby lähedal, ning kulud olid olnud hiiglaslikud, kaugelt suuremad, kui ta palk oleks võimaldanud. Kolmandat aastat teenistuses oleva merejalaväelasena oli Bobby teeninud vähem kui tuhat viissada dollarit kuus. Marcie oli kasutanud ära kogu oma krediidi ja võtnud laene, kuigi Erin ja Bobby perekond olid valmis teda aitama. Lõpuks polnud Bobby sõjaväeline elukindlustus katnud kõiki arveid ning ka lese toitjakaotuspension polnud eriti suur.
Tõeline ime oli Bobby toomine koju Chicosse, mis oli tõenäoliselt täielikult Erini raske töö tulemus. Paljude täielikult töövõimetute ja pikaajalist hooldust vajavate sõjaväelaste perekonnad kolisid ise, et patsiendi lähedal olla, kuna valitsus polnud nõus patsienti nende juurde koju saatma või ei saanud seda teha. Kuid Erinil õnnestus saada neile koht Chico erahooldekodus CHAMPUS, mille eest maksis jõu-, korrakaitse- ja päästestruktuuride töötajatele mõeldud eraisikute tervishoiu- ja meditsiiniprogramm. See oli keeruline ja koormatud süsteem, kus oli nüüdseks palju lahkunuid. Erin oli kõige eest hoolitsenud – kasutades oma hiilgavat advokaadimõistust, et saada parimad soodustused ja stipendium korpusest. Erin polnud tahtnud, et Marcie peaks kõigele lisaks soodustuste või rahaprobleemide pärast muretsema. Ta oli kõik teinud, isegi majapidamisarved tasunud. Selle kõige kõrval õnnestus tal katta ka Drew’ meditsiiniõpingute arved.
Seega ei saanud Marcie selle reisi jaoks õelt pennigi vastu võtta. Erin oli niigi nii palju andnud. Drew’l oli veidi taskuraha, ent vaese meditsiinitudengina polnud tal palju. Tunduvalt praktilisem oleks olnud kevadeni oodata – kuni tal oleks olnud võimalus pisut rohkem kõrvale panna –, et suunduda Põhja-California väikelinnadesse ja mägedesse Ian Buchananit otsima, kuid Bobby surma-aastapäev ja lähenevad jõulud täitsid teda pakilise sooviga see asi lõplikult lahendada. Kas poleks kena, mõtles ta aina, kui enne pühi saaksid küsimused vastused ja kontakt taaselustatud?
Marcie oli otsustanud Iani leida. Et vaimudele rahu anda. Ja siis saaksid nad kõik eluga edasi minna…
ESIMENE PEATÜKK
MARCIE Sullivan sõitis väikelinna sisse, kuuendasse väiksesse mägilinna sel päeval, ning leidis end vastamisi kuuse kaunistamisega. Paistis, et selle töö jaoks polnud piisavalt inimesi kokku tulnud – puu oli hiiglaslik.
Ta keeras laia verandaga suure palkmaja juurde, parkis oma Volkswageni ja tuli autost välja. Umbes kümne meetri kõrguse jõulupuu juures töötas kolm naist. Üks neist oli umbes Marcie vanune, pehmete pruunide juustega, ja ta hoidis käes avatud karpi, milles võisid ehk ehted olla. Üks naine oli vana, vetruvate valgete juuste ja mustade raamidega prillidega, osutades üles, nagu oleks keegi juhtimise tema kätte andnud, ning kolmas oli kaunis blond kõrge kolmnurkse redeli otsas.
Puu seisis palkmaja ja vana kinni löödud akende, kahe kõrge torni ja üheainsa säilinud mosaiikaknaga kiriku vahel; see kirik oli ilmselt omal ajal olnud kaunis ehitis.
Kuni Marcie kaunistamist jälgis, astus palkmajast verandale mees, peatus, vaatas üles ja vandus, siirdudes seejärel pikkade sammudega redeli juurde. „Ära liiguta. Ära hinga,“ ütles ta madala käskiva häälega. Ta ronis kiiresti üles, astudes üle ühe pulga, kuni ta blondi naise juurde jõudis. Seejärel libistas ta käe naisele ümber, rindade alla, kohta, mille all paistis olevat väike kumerus, mis andis aimu rasedusest, ja lausus: „Alla. Aeglaselt.“
„Jack!“ pahandas naine. „Jäta mind rahule!“
„Kui ma pean, siis tassin su alla. Redelilt maha, aeglaselt. Kohe.“
„Oh, jumala eest…“
„Kohe,“ ütles mees ühtlaselt, ägedalt.
Naine hakkas alla ronima, ühe pulga haaval, olles mehe suurte tugevate jalgade vahel, turvaliselt tema vastas. Kui nad alla jõudsid, pani naine käed puusa ja vaatas mehele otsa. „Ma teadsin täpselt, mida ma teen!“
„Kus su mõistus on? Mis siis, kui sa nii kõrgelt alla kukuksid?“
„See on suurepärane redel! Ma poleks kukkunud!“
„Sa oled hull ka? Sa võid vaielda palju tahad, aga ma ei luba sul sinu olukorras nii kõrge redeli otsa ronida,“ vastas mees, kes oli samuti käed puusa pannud. „Ma valvan sind kui vaja.“ Seejärel vaatas ta üle õla ülejäänud kahe naise poole.
„Ma ütlesin talle, et minu arvates see ei meeldiks sulle,“ ütles pruunide juustega naine abitult õlgu kehitades.
Jack silmitses valgepäist naist. „Mina ei sekku teiste pereellu. See on sinu probleem, mitte minu,“ vastas too ja lükkas oma suured prillid ninaseljal kõrgemale.
Ja Marcie tundis koduigatsust. Tohutut koduigatsust. Ta oli siin kandis alles mõne nädala ringi sõitnud, kuid tundis puudust perekondlikest nägelustest, väsitavatest probleemidest. Ta igatses oma sõbrannasid, tööd. Ta igatses kamandava vanema õe sekkumist, totakat nooremat venda ja tolle järjekordset varjuna kaasas liikuvat kallimat. Ta igatses oma kadunud abikaasa suurt, lõbusat ja kirglikku perekonda.
Ta polnud tänupühaks koju läinud – ta oli kartnud kasvõi päevaks või kahekski minna, sest pelgas, et tal ei õnnestuks end teist korda Erini haardest vabaks tõmmata. Kodu oli Chico, California, kõigest mõne tunni kaugusel, kuid mitte keegi – ei ta vend ega õde, ei Bobby perekond – ei pidanud tema tegu arukaks. Seega oli ta helistanud, valetanud ja öelnud, et tal on Iani kohta vihjeid ja et ta on mehe leidmisele lähedal. Iga kord, kui ta helistas, vähemalt ülepäeviti, rääkis ta, et jõuab aina lähemale, kuigi see tegelikult nii polnud. Kuid ta polnud valmis loobuma.
Kuid üks probleem paisus üha suuremaks – tal oli raha peaaegu otsas. Ta oli viimasel ajal maganud pigem autos kui motellides ning see muutus üha ebamugavamaks, sest temperatuur mägedes aina langes. Nüüd, kui käes oli detsembri algus, oli iga hetk lund oodata, samuti võis vihm muutuda lörtsiks ja see väike põrnikas võis raketina mäeküljelt alla libiseda.
Ta vihkas mõtet, et peab eesmärgini jõudmata koju tagasi minema. Kõige enam tahtis ta selle ära teha. Kui ta praegu
