pandud.“ Ta võttis leti alt välja suure salvräti ja tõmbas sellele kriipsu. „Siin on maantee 36…“ Kümne minutiga oli ta joonistanud kaardi umbes poole tosina metsamajaga mägedes, kus inimesed elasid – inimesed, kes võivad ehk olla Ian Buchananit näinud. Lisaks pani ta kirja kolm asukohta, mida vältida.
Metsamajad, mis Mike kaardil X-iga märgistas, asusid mahajäetud palgiveoteedel, mõned neist aia taga, puude ja põõsaste vahel peidus, nii et neid oli võimatu maanteelt näha. Suure osa mägedes asuvatest valdustest oli valitsus kasutusse andnud metsaraie tegemiseks. Kui valduses oli raie tehtud, pidi omanik ootama kolmkümmend kuni viiskümmend aastat, et uut raiet teha. See muutus alaks, mis oli täis tammesid, maasikapuid, noori kuuski ja mände, mis olid viisteist kuni kaheksateist meetrit kõrged – tõeliselt kaunid, ent raie jaoks liiga noored.
„Ma olen seal ringi sõitnud, lihtsalt piirkonnaga tutvumiseks, et teada, kes seal elavad. Seal on paar vana meest, kes elavad üksi keset metsa, ja paar vana lesknaist. On üks või kaks paari, isegi viieliikmeline perekond. Aga ühtegi kolmekümne viie aastast vallalist meest mitte.“
„Võib-olla ta pole enam vallaline.“
Mike raputas pead. „Ma olen üsna kindel, et selles vanuserühmas pole seal kedagi; mitte selliste silmadega. Isegi habemega mitte.“
„Usu teda,“ ütles Jack. „Ta oli varem päris politseinik Los Angelese politseijaoskonnas, enne kui temast sai külavõmm linnas, kus pole peaaegu üldse kuritegusid.“
„Kena,“ arvas Marcie. „Ei mingeid kuritegusid ja suur puu. Kas ma saan õigesti aru, et teil pole varem nii suurt jõulupuud olnud?“
Mõlemad mehed hakkasid naerma. „Kaheksa meetrit,“ ütles Jack. „Me pidasime ennast nii mehelikeks, et sellise suure leidsime, kuni olime selle maha võtnud ja oleksime peaaegu pidanud suure veoki rentima, et see linna tuua. Me sidusime oksad kõvasti kinni ja lohistasime seda auto järel. Ja see polnud keeruline osa. Selle püsti panemine võttis terve päeva.“
„Kaks päeva,“ parandas teda Mike. „Me ärkasime järgmisel päeval ja see oli tänaval pikali. Pagana ime, et see baari peale ei kukkunud ja katust ei lömastanud.“
Marcie naeris. „Miks nüüd? Kas püüad naisele muljet avaldada?“
„Ei. Nüüd oli õige aeg. Me kaotasime just ühe oma kaaslase Iraagis ja üks kohalikest poistest – väga tähtis – läks korpusesse. Me mõtlesime, et oleks tore püstitada sümbol, monument meestele ja naistele, kes teenistuses on. Ma usun, et järgmisel aastal otsime pisut väiksema sümboli. Odavama, mis nii palju närve ei riku. Aga ma sõidan Eurekasse ja rendin sealt tõstuki ja teen selle ära. Melinda ja teised naised on palju vaeva näinud, et sellest täiuslik puu teha.“
„See on päris vägev puu,“ sõnas Marcie pisut melanhoolseks muutudes. Ta tahtis väga Iani enne jõule leida. Mingil põhjusel tundus see äärmiselt oluline.
Kui ta lahkus, oli päike madalale vajunud ja baar hakkas kohalikest täituma. Oli juba liiga pime, et metsa seiklema minna ja vaadata üle metsamajad, millest Mike talle rääkinud oli. Oli aeg leida koht, kuhu ööseks parkida, midagi turvalist, mis ei jääks liiga kaugele bensiinijaamast, kus tal oli tavaks teha oma hommikurituaalid, milleks olid pissimine ning näo ja hammaste pesemine. Ta alustab hommikul jälle, kuigi ta polnud Iani leidmise suhtes eriti optimistlik. Ta oli nii palju kordi pettuma pidanud. Hetkel oli ta otsingutega punktis, kus võimalikult paljude kohtade välistamine oli sama tähtis kui täistabamuse saamine.
Kuid enne auto juurde minemist lähenes ta puule, mis oli umbes kolme ja poole meetri kõrguseni kaunistatud. Ta astus lähemale ja silmitses ehteid. Punaste, valgete ja siniste kuulide ning kuldsete tähekeste vahel olid embleemid – sellised, mida kantakse vormiriietusel – mitmesugustelt merejalaväe- ja muudelt sõjaväeosadelt. Ta puudutas ühte neist aupaklikult; esimene pataljon, merejalaväe kaheksas kompanii; teine pataljon, merejalaväe kümnes rügement; esimene merejalaväe erioperatsioonide pataljon, kõik lamineeritud, et neid ilmastiku eest kaitsta. Õhuväedeviis, täpsuslaskurite jagu, neljakümne esimene jalaväepataljon. Tema kurgus pitsitas, silmad muutusid uduseks.
Just seetõttu oli ta otsustanud Ian Buchanani leida – sest need mehed ei unustanud iial, ei lahkunud iial. Pidi olema väga mõjuv põhjus, miks Ian jättis oma sõjaväekaaslased, korpuse, perekonna, linna. Sa ei päästa kamraadi elu selleks, et teda pärast eirata. Ian Buchananile anti nii Pronkstäht kui Purpursüda selle eest, et ta kandis Bobby täpsuslaskurite tule alt meditsiinilise transpordi kopterini. Ta sai kaks kuuli ja läks edasi. Ta polnud mees, kes annaks alla. Miks siis? Miks nüüd alla anda?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
