ta tahtnud oli. Ta pidi ju sööma, jumala eest! Ta ei saanud ometi meest ilma toiduta jahtida!
Ta võttis paar kiiret ampsu, et suruda maha kõige hullem oma pöörasest näljast, loputades need alla lonksu jääkülma õllega. See oli taevalik, lihtsalt taevalik. „Tema nimi on Ian Buchanan. Me oleme samast linnast pärit, aga me ei tundnud üksteist lastena, kuigi Chico on väike – kõigest viiskümmend tuhat inimest. Ian on meist kaheksa aastat vanem. Oli. Minu abikaasa ja mina, me kasvasime koos üles, käisime koos keskkoolis ja abiellusime väga noorelt, üheksateistaastaselt. Bobby läks kohe pärast kooli merejalaväekorpusesse.“
„Mina ka,“ ütles Jack. „Olin seal kakskümmend aastat. Mis su abikaasa nimi oli?“
„Bobby Sullivan. Robert Wilson Sullivan. Ega sa juhuslikult…?“
„Ma ei mäleta Bobby Sullivani ega Ian Buchananit. Kas sul abikaasast pilti on?“
Marcie pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja rahakoti, avas selle ja keeras Jacki poole. Läbipaistvates kiletaskutes oli mitmeid pilte. Ta sõi, kuni Jack neid vaatas – üheksateistaastaste pulmafoto, Bobby ametlik merejalaväekorpuse portree – nägus noor mees, ilus mees. Oli paar igapäevast võtet, mis kujutasid Bobby tugevat profiili, võimsaid õlgu ja käsivarsi, ja siis viimane – Bobby, peaaegu tundmatuseni muutunud, kõhn, vaevatud, kahvatu, silmad avatud, kuid pilk fookustamata, üles tõstetud haiglavoodis, Marcie tema kõrval istumas, ta pead oma õlale toetamas, naeratamas.
Jack tõstis pilgu fotodelt ja vaatas teda tõsiselt. Marcie pani lusika tšilli sisse ja patsutas salvrätikuga huuli. „Ta läks esimese lainega Iraaki,“ ütles Marcie. „Ta oli kakskümmend kaks. Kakskümmend kolm, kui haavata sai. Seljaajuvigastus ja ajukahjustus. Ta elas nii rohkem kui kolm aastat.“
„Ahh, lapsuke,“ ütles Jack, kelle tugev hääl kõlas nõrgana. „See pidi olema kohutavalt raske…“
Marcie pilgutas mõned korrad, kuid ta ei hakanud nutma. Jah, oli aegu, mil see oli kohutav, aegu, mil see oli südantlõhestav, isegi aegu, mil ta põlgas kogu hingest koormat, mille merejalaväekorpus nii noores vanuses tema õlgadele oli pannud. Oli ka aegu, mil ta oli lebanud Bobby kõrval voodis, tõmmanud mehe oma käte vahele, surunud huuled ta põse vastu ja lihtsalt hoidnud teda, meenutades. „Jah, mõnikord,“ vastas ta. „Me saame hakkama. Mul oli palju tuge. Minu ja tema perekond. Ma polnud selles olukorras täiesti üksi.“ Ta neelatas. „Tal ei paistnud valusid olevat.“
„Millal ta suri?“ küsis Jack.
„Peaaegu aasta aega tagasi, vahetult enne jõule. Vaikselt. Väga vaikselt.“
„Minu kaastunne,“ ütles Jack.
„Aitäh. Ta teenis koos Ianiga. Ian oli tema seersant. Bobby armastas teda. Ta kirjutas mulle temast pidevalt, nimetas teda korpuse parimaks seersandiks. Neist said peaaegu kohe head sõbrad. Ian oli selline juht, kes oli oma meeste kõrval. Bobby oli nii õnnelik, kui selgus, et Ian oli meie kodulinnast pärit. Neist pidid igaveseks sõbrad saama, veel kaua pärast korpusest lahkumist.“
„Ka mina läksin kohe Iraaki. Läksin samuti esimesel korral. Ma olin ilmselt samal ajal seal. Fallujah’s.“
„Hmm. Seal see juhtuski.“
Jack raputas pead. „Mul on nii pagana kahju.“ Ta libistas rahakoti tagasi. „Kas sa selle pärast Buchananit otsidki? Et talle öelda?“
„Ta võib juba teada – ma kirjutasin talle palju. Tema nimele Fortuna postkontorisse. Kirjad ei tulnud tagasi, seega ma eeldan, et ta käis neil järel.“
Jacki kulm oli uudishimulikult kipras.
„Ma ei tea, mis Ianiga juhtus. Kohe pärast seda, kui Bobby viga sai, kui ta oli haiglas esmalt Saksamaal ja seejärel Washington D.C.-s Walter Reedis, kirjutasin Ianile ja ta vastas mu kirjadele. Ta tahtis kuulda Bobby seisundi kohta ja sellest, kuidas ma vastu pean. Ma ootasin ta kirju – ma nägin seda, mida Bobby nägi. Ma tundsin end Bobby kirjade tõttu Ianiga lähedasena, ning kui me omavahel kirjutama hakkasime ja ma teda tundma õppisin, hakkas ta ka mulle sõbrana tunduma. Ma ei oska seda selgitada – need olid vaid kirjad. Enamasti Bobby kohta. Aga ma usun, et mul õnnestus temaga lähedaseks saada…“
„Paljud sõjaväelased kiinduvad kirjasõpradesse,“ ütles Jack. „Eriti kui nad sellistes eraldatud kohtades viibivad.“
„Noh, pole ainsatki märki, et Ian oleks end mulle lähedasena tundnud, aga mina pidasin teda küll lähedaseks. Seejärel naasis ta Iraagist, käis meid korra vaatamas ja lahkus üsna pea pärast seda merejalaväest. Ta kadus silmist ega naasnud Chicosse. Tal oli pärast Iraagist lahkumist korpuses probleeme. Ma ei tea üksikasju, kuid ta isa oli uskunud, et ta jääb merejalaväkke karjääri tegema, ometi lahkus ta esimesel võimalusel, kohe pärast väga raskeid aegu.“ Ta huulilt pääses kurb naerupahvak. „Ta ei helistanud ega kirjutanud enam kunagi. Ta jättis oma tüdruku maha, läks isaga tülli ja lahkus. Umbes aasta hiljem sain teada, et ta elab metsas nagu vana erak.“
„Kuidas sa tead, et ta metsas on?“
„Chicos on sõjaveteranide polikliinik, kus ma end Bobby tõttu üsna mugavalt tundsin. Mõned inimesed seal teadsid, et ma tahan Ianiga kontakti saada. Ma olen kindel, et nad poleks tohtinud mulle midagi rääkida, aga veteranid – nad on üksteisele kõigiti abiks. Tuleb välja, et Ian ilmus ühe korra kliinikusse – see pidi olema talle lähim asutus. Ta ütles, et tal pole aadressi, kuna ta elab metsas ja talle lähim linn on Fortuna, ning et kõik veteranide blanketid ja muu sellise võib talle sinna postkontorisse nõudmiseni saata. Ta oli endale puude lõhkumisega viga teinud ja vajas õmblusi, teetanusesüsti ja antibiootikume. Ta oli seal – kus meie olime, kus ta isa oli – ja ta isegi ei helistanud, et öelda, et temaga on kõik korras, või küsida, kuidas Bobbyl läheb. See lihtsalt ei tundu selle mehe moodi, keda abikaasa mulle kirjeldanud oli. Mehe moodi, keda ma olin tundma õppinud.“
Jack vaikis hetke ja Marcie sõi veel mõned ampsud. Ta määris maisileivale võid ja kugistas pool sellest alla, mis reetis, et ta siiski oli näljane.
„Pärast seda hakkasin Fortunasse kirju saatma, aga ta ei vastanud. Ma arvan, et kirjutasin talle rohkem enda kui tema pärast, ja ma kujutasin ette, kuidas ta neid loeb, aga… ma palusin tal mulle vastaja kulul helistada, kuid ei ole temast midagi kuulnud.“
„Ja sa otsid teda?“ ütles Jack lõpuks.
„Ma leian ta üles,“ kinnitas Marcie. „Ma pean teadma, kas temaga on kõik korras. Olen sellele palju mõelnud – nii palju kui mina tean, võis ta Iraagist suurte probleemidega tagasi tulla, ehk mitte nii silmanähtavatega nagu Bobby puhul. Ma süüdistaksin sellisel juhul tema abita jätmises merejalaväekorpust.“
„Nojah, sul on õigus – kui ta abi vajas, siis nad oleksid pidanud aitama. Aga proovi korpuse suhtes mitte liiga karm olla. See on keeruline – sa treenid merejalaväelase kartmatuks ja ootad siis, et ta tuleks abi paluma? See pole loogiline. Kui ma välja mõtlen, kuidas nad selle olukorra lahendada saaksid, siis kirjutan osariigi osakonda.“
„Ikkagi…“
„Võib ka olla, et ta valis endale sobiva elustiili. Mina otsisin pärast korpusest lahkumist vaikset kohta, kus jahil käia ja kala püüda, ja leidsin Neitsijõe. Ka mina redutasin mõnda aega.“
„Kas sa katkestasid suhted perekonnaga?“ küsis Marcie üht kuldpruuni kulmu kergitades. „Keeldusid kirjadele vastamast?“
Jack
