kõik korras?“ uuris Jack, toetades mõlemad käed letile ja silmitsedes Marciet hoolikalt. Pingsalt. „Mis siis, kui ta on pisut segi või midagi sellist? Isegi ohtlik?“
„Tal on siiski isa, kes jääb vanemaks ega tunne end hästi. Neil kahel on probleeme. Härra Buchanan on kangekaelne, tujukas vanamees, aga ma võin kihla vedada, et selle kõva kesta all tahab ta lihtsalt oma poega tagasi, milline ta ka poleks. Mina tahaksin.“ Ta hakkas salatit sööma.
„Ma mõistan seda,“ ütles Jack. „Aga mis siis, kui ta on sulle ohtlik?“
Marcie turtsatas. „See on vist võimalik, aga ma kahtlen selles,“ ütles ta. „Olen politseijaoskonnas käinud, šerifi juures ja igas bensiinijaamas, ehituspoes ja baaris – tal pole karistusi ja keegi ei tunne teda. Kui ta ohtlik oleks, siis oleks ta ilmselt juba tähelepanu tõmmanud, kas sa ei arva? Ta on ilmselt lihtsalt pahur, vaevatud, muretsev merejalaväelane, kes arvab, et lahkumine on parem kui oma koormaga tegelemine. Ja ta eksib.“
„Kas tahaksid selle üle veel mõelda?“ küsis Jack. „Sõja tõttu vaevatud merejalaväelastel on palju salapäraseid põhjuseid seda teed minna, sel moel kaduda. Võib olla, et ta tahaks unustada ja sinu nägemine teeb kõik lihtsalt hullemaks.“
„Sina oled sõjas käinud, sa peaksid sellest midagi teadma…“
„Oh, kuidas veel, nagu mu naine ütleks. Ma olen oma taaka kaasas tassinud, mul on olnud paar probleemi posttraumaatilise stressihäirega. Õnneks on mul palju tuge.“
„Ta on alles kolmkümmend viis, tal on veel küllalt aega, et otsast alata, leppida kõigiga, kellest ta on võõrdunud, saada üle traumast, mis ta Bobbyga juhtunu tõttu sai. Ta isa võis olla ehk veidi vihane, kui nad tülitsesid, aga see vana mees armastab siiski oma poega. Ma olen selles kindel.“ Ta võttis lonksu õlut ja ütles vaikselt: „Ma võiksin rahast ilma jääda, aga ma veaksin selle peale kihla.“
„Miks isa siis ei proovi teda leida?“ küsis Jack.
„Miks keegi seda pole proovinud? Ta endine kihlatu vihkab teda, sest ta jäeti maha, ta isa on seitsekümmend üks ja haige. Lesk, kibestunud, kangekaelne. Aga isegi kui selles suhtes midagi ei parane, siis ma saaksin Bobby parimat sõpra jälle tundma õppida. Me kirjutasime vaid mõned kuud, aga ma arvasin, et tundsin teda. Ja ta oli armas. See kõlab tobedalt – tema käekiri oli tugev ja kena, ta kirjutas lahkeid ja tundlikke asju. Ma tunnen pisut, nagu oleksin sõbra kaotanud ja…“ Ta naeratas Jackile. „Pealegi, keegi pole nii sihikindel kui mina.“
„Ja miks see nii on? Miks sa nii sihikindel oled?“
Marcie vaatas maha. „Ma ei saa edasi liikuda enne, kui tean, miks mees, keda mu abikaasa kõige rohkem armastas ja imetles, sel moel kadus. Meid sel moel eiras. Peitis end metsa, katkestades suhted perekonna ja sõpradega. Tõesti – see ongi kõige hullumeelsem. Ma pean selle põhjust teadma. Ma tahan olla kindel, et temaga on kõik korras. Siis jätan selle.“ Ta tõstis pilgu. „Siis saame ehk kõik eluga edasi minna.“
Jack pidi talle paratamatult naeratama; see naine teab, mida tahab. Ta vaatas, kuidas Marcie viimase salati suhu kühveldas. „Šokolaadikooki?“ küsis ta. „See võtab sul jalad alt.“
„Ei, aitäh. See oli hea.“ Marcie rahakott lebas endiselt letil. Ta tühjendas õlleklaasi ja hakkas siis rahatähti lugema. „Kui palju ma võlgnen?“
„Sa teed nalja? Sa lähed metsa, et leida üks mu kaasvõitlejatest, ja arvad, et ma võtaksin su raha vastu? Pagan, ma pakuks sulle oma abi, aga nagu sa näed – ma ei saa Melindat hetkekski üksi jätta. See tähendaks pahandusi. Ei, ma pakun sulle rõõmuga einet. Millal iganes soovid. Käi siit regulaarselt läbi, söö kõht täis, anna meile teada, kui midagi… kedagi leiad. See meeldiks meile kõigile. Siin on terve kamp merejalaväelasi Fallujah’st.“
„Miks merejalaväelased siin on?“
„Kullake, nad on kõikjal.“ Jack muigas. „Kui ma selle baari avasin, siis hakkas suur osa minu vanast rühmast siin kalal ja jahil käima. Paaril neist polnud paremat teha ja nad kolisid siia. Tõesti, me püüame omade eest hoolitseda. Kõik ühe eest,“ lisas ta.
Marcie sulges rahakoti ja naeratas talle, kiindunult, tänulikult. Ta oli õppinud, et pakutav abi tuleb vastu võtta. „Sel juhul võtan kooki,“ ütles ta.
„Ja kohvi?“ küsis Jack.
„Oh jumal, jah, kohvi,“ vastas Marcie tänulikkusest peaaegu ohates. Külm õlu, tass head kuuma kohvi – kaks tema suurimat nõrkust.
„Parim kohv, mida sa maitsnud oled,“ ütles Jack kruusi täis valades. Kui Marcie ette oli pandud suur tükk kooki, küsis Jack: „Mis plaanid sul on, kui sa ta leiad?“
„Ta oli Bobby vastu hirmus hea – ma tahaksin teda lihtsalt tänada. Temaga rääkida. Teda uuesti tundma õppida nagu varem. Mul on talle midagi Bobby asjade hulgast anda. Ma kavatsen küsida, mis juhtus, vaadata, kas ma saan teda praegu kuidagi aidata. Ehk oleme mõlemad õnnelikumad, kui selle kõik ära teeme. Ta pole ilmselgelt edasi liikunud ja minul on vaja pisut enamat, et see lugu lõppenuks lugeda. Kas poleks tore, kui me mõlemad seda teha saaksime? Ahh, ma ei tea, Jack. Vabadus? Vabadus minevik seljataha jätta?“
Jacki kulmud kerkisid. „Ja kui ta ei taha rääkida?“
Marcie pani suure kahvlitäie sametist rikkalikku šokolaadikooki suhu, tõmmates hammaste ja huultega kahvlilt kreemi. Ta sulges põgusaks luksuslikuks hetkeks silmad. Seejärel naeratas ta Jack Sheridanile ja ütles: „Siis olen ta suurim painaja, kuni ta aru pähe võtab. Ma ei anna alla.“
Enne kui Marcie kohvi lõpuni jõudis juua, astus kõrvaluksest baari nägus latiino. Mehe ilme oli pahur ja tal oli käes kataloog. „Su naine pani mind täiuslikku kuuse tipukaunistust otsima,“ ütles ta Jackile. „Kelle mõte see õieti oli?“
„Ma usun, et sinu,“ vastas Jack. „Ja ära mulle kurda – seda puud pole võimalik ilma tõstukita kaunistada. Ma pean selle rentima enne, kui Mel tippu ronimiseks köisi ja rihmarattaid kasutab. Mike, saa tuttavaks Marciega – Marcie, ütle tere Mike Valenzuelale.“
„Rõõm tutvuda,“ ütles Marcie kätt välja sirutades.
Mike võttis selle naeratades vastu ja ütles: „Rõõm on minupoolne. See oli tema mõte – suur puu. Tahtis naisele muljet avaldada. Mel küsis suurt puud – Jack lasi meil terve päeva mägedes seigelda, kuni ta leidis kõige suurema puu, mille saime ühes tükis maha võtta.“
Jack, kes tundis õige pisut piinlikkust, katkestas Mike’i jutu. „Marcie otsib merejalaväelast, kes pärast Iraaki teenistusest lahkus. Näita talle pilti, Marcie.“
Marcie tõmbas selle uuesti välja ja selgitas jällegi võimalikke muutusi mehe välimuses pärast selle pildi tegemist.
„Ma ei tunne teda,“ ütles Mike.
„Aga ta võib nii erinev olla…“
„Ma ei tunne neid silmi,“ ütles Mike.
Marcie ohkas raskelt. „On sul soovitusi, kust ma otsida võiksin?“
„Noh,“ hakkas Mike lõuga kratsima. „Ma pole teda näinud, aga see ei tähenda, et keegi poleks teda näinud. Mägedes on palju inimesi, kes on seal aastaid olnud, ja nad pole eriti seltsivad – ehk on keegi neist teda
