tõttu on rasedus välistatud. Kuigi minult on võetud võime rasestuda, on soov last saada alles. See on nagu valu, mis päriselt kunagi ei kao. Olen üritanud seda nii palju kui võimalik Bradi eest varjata. Mil iganes mõtted sellest, mida vähk minult varastanud on, mulle pähe tükivad, üritan neile kogu jõust vastata meenutustega kõikidest õnnistustest, mis mulle elu jooksul osaks on saanud. Tahan tähistada iga päeva, nautida iga minutit ilma kibestumise või kahetsuseta.
Mul on nii palju, mille eest tänulik olla. Olen elus ja vähist prii. Olen abielus mehega, keda jumaldan. Tema pojast Codyst, kes on nüüd üheksa-aastane, on saanud ka minu poeg. Ja mul on edukas äri, mis pakub mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Kui ma A Good Yarni avasin, oli see minu viis maailmale hüüda, et keeldun laskmast vähil endalt midagi muud röövida. Kavatsesin elada ja kavatsesin seda teha ilma pidevalt ähvardava haiguse- ja surmaohuta. Olin kindlalt otsustanud päikesepaistes kümmelda. Olen endiselt.
A Good Yarn oli seega minu uue elu algus. Avamisjärgse aasta sees kohtasin Brad Goetzi ja me abiellusime järgmisel kevadel. Selle tõttu, mida olin teismeeas ning taas kahekümnendais läbi elanud, ei olnud mul meeste ega suhetega palju kogemusi. Alguses Bradi armastus hirmutas mind. Seejärel õppisin ma mitte tagasi lükkama midagi head üksnes seetõttu, et kardan selle kaotamist. Sain selgeks, et võin usaldada seda meest – ja iseend.
Kui õnnelik ma küll olen, et Brad ja Cody mind armastavad. Igal viimasel kui päeval tänan nende kahe minu elus oleva mehe eest jumalat.
Kuid kõige selle juures, mis mul on, igatsesid mu käed hoida beebit. Meie beebit. Brad, kes mind väga hästi tunneb, mõistis mu vajadust. Pärast seda, kui olime sel teemal mitmeid nädalaid ühtejutti arutlenud, pärast kõhklemist, poolt- ja vastuargumentide kaalumist jõudsime otsusele.
Jah, me lapsendame.
Selle kõige katalüsaatoriks oli see, kui Anne Marie Roche lapsendas kaheksa-aastase Elleni.
Mõistsin, et vastsündinu ootamine võib võtta aega, aga olime mõlemad selleks valmis. Ehkki oleksime ükskõik kummast soost lapse üle väga rõõmsad, igatsesin salamisi väikest tüdrukut.
Kuulsin tagaust sulgumas ja nägin ringi pöörates oma õde Margareti. Ta on minu juures töötanud peaaegu poe avamisest saati. Ehkki me oleme nii erinevad, kui kaks õde olla saavad, oleme lähedasteks muutunud. Margaret on minu jaoks hea tasakaal, alati praktiline ja pragmaatiline, ja ma arvan, et mina tasakaalustan teda samuti, sest olen palju optimistlikum ja kaldun aeg-ajalt veiderdama.
„Tere hommikust!“ tervitasin teda rõõmsalt, suutmata oma õnne varjata.
„Varsti hakkab kallama,“ pomises ta vihmamantlit seljast võttes ja taha laoruumi riputades.
Minu õde kaldub nägema negatiivset. Margareti jaoks on klaas alati pooltühi. Või täiesti tühi – kui mitte põrandale kildudeks purunenud. Aastate jooksul olen ma tema hoiakuga ära harjunud ja lihtsalt eiran seda.
Kui ta oli mantliga ühele poole saanud, põrnitses Margaret mulle otsa ja kortsutas siis kulmu. „Mispärast sina nii õnnelik oled?“ nõudis ta. „Kõigile on selge, et meid ootab ees paduvihm.“
„Mina? Õnnelik?“ Ei olnud erilist mõtet üritada oma uudist tagasi hoida, ehkki teadsin, et Margaret on see üks inimene, kes minu rõõmust aru ei saa. Ta laidab selle maha ega tunne oma arvamust avaldades mingeid süümepiinu. Ma arvan, et see on tingitud tema pessimistlikust loomusest ja tõsiasjast, et ta muretseb minu pärast, ehkki ei tunnistaks seda iial.
Margaret põrnitses mind jätkuvalt. „Sul on suu kõrvuni.“
Askeldasin kassaaparaadi kallal, vältimaks silmsidet. Sama hästi võinuksin talle seda ju öelda, ehkki kartsin tema reaktsiooni. „Me esitasime Bradiga taotluse lapsendamiseks,“ pahvatasin ma, suutmata end tagasi hoida. „Ja meie taotlus võeti vastu.“
Järgnes ehmunud vaikus.
„Ma tean, et sinu arvates teeme me vea,“ kiirustasin lisama.
„Seda ma ei öelnud.“ Margaret astus aeglaselt minu poole.
„Sul ei olnudki vaja midagi öelda,“ vastasin ma. Soovisin lihtsalt kordki, et Margaret oleks minu pärast õnnelik, ilma kahtluste ja vastuväidete ja muretsemiseta. „Sinu vaikimine ütles kõik.“
Margaret tuli kassaaparaadi kõrval oleva leti juurde. Ta näis tajuvat, et tema reaktsioon oli mulle haiget teinud. „Ma ainult mõtlen, kas lapsendamine on sinu jaoks õige valik.“
„Margaret,“ alustasin ma ohates. „Me teame Bradiga, mida teeme.“ Ehkki Margaret ei olnud seda välja öelnud, aimasin ma, mis talle kõige rohkem muret teeb. Ta kardab, et vähk tuleb tagasi. Olen sellest võimalusest väga hästi teadlik ja olen seda olnud sellest ajast saati, kui vähk kümme aastat tagasi uuesti ilmus. See oli tõsine kaalutlemine ja me kumbki Bradiga ei võtnud seda kergekäeliselt.
„Brad on nõus?“ Margareti hääl kõlas skeptiliselt.
„Loomulikult on ta nõus! Ma ei toimiks iial vastu tema tahtmist.“
Margaret ei paistnud endiselt veendunud olevat. „Oled kindel, et sa just seda tahad?“
„Jah.“ Olin järeleandmatu. Mõnikord on see temani jõudmiseks ainus viis. „Brad teab riske sama hästi kui mina. Sul ei ole vaja seda kõvasti välja öelda, Margaret. Ma saan aru, miks sa minu pärast kardad, aga mul on hirmus elamisest kõrini.“
Margareti ilme paljastas tema kartused. Ta silmitses mind ja küsis hetke pärast: „Aga mis siis, kui lapsendamisagentuur teile last ei leia?“
See oli asi, mida olime Bradiga arutanud ja mis võib kindlasti juhtuda. Kehitasin õlgu. „Kes kahju kardab, see kasu ei saa. Me võtame selle riski.“
„Sa tahad vastsündinut?“
„Jah.“ Kujutlesin, kuidas pehme roosa teki sisse mähitud imik õrnalt minu ootavatele käsivartele asetatakse. Hoidsin sellest kujutluspildist kinni, lastes sel tuua mulle rahu, täita mind lootusega.
Minu üllatuseks ei toonud Margaret kohe kuuldavale järgmist vastuväidet. Pärast mõtlikku minutit või paari ütles ta vaiksel häälel: „Sinust saab hea ema… sa juba oled seda.“
Olen kindel, et mu suu vajus lahti. Margareti heakskiidust tekkinud šokk võttis mu peaaegu oimetuks. Margaret ei olnud mitte kunagi millelegi minu isiklikku elu puudutavale säärast heakskiitu avaldanud. Ei, see ei ole aus. Tema on osaliselt vastutav selle eest, et me Bradiga uuesti kokku saime, kui olin mehe endast eemale tõuganud – leppimine viis otsejoones meie abiellumiseni.
„Aitäh sulle,“ sosistasin ja puudutasin ta käsivart.
Margaret tõi kuuldavale mingisuguse kareda, arusaamatu vastuse ja läks poe tagaosas oleva laua juurde. Ta tõmbas tooli välja, istus ja võttis oma heegeldamistöö.
„Ma panin üles kuulutuse, mille sa meie uue kursuse jaoks tegid,“ ütlesin ma, andes endast parima, et varjata meeleliigutust, mis mu häälde hiilis. Viimane asi, mida ma oleksin Margaretilt oodanud, oli tema õnnistus, ja ma olin tema sõnadest sügavalt liigutatud.
Ta vastas mulle noogutusega.
Meie uue kudumiskursuse idee oli tulnud Margaretilt. Selle nimeks pani ta „Koo, et loobuda“, ja mulle see meeldis. Sellest
