„Mis paneb sind seda küsima?“ Phoebe oli andnud endast parima, et kogu nädal professionaalne ja seetõttu ka külmavereline püsida. Ta ei olnud töö juures kellelegi rääkinud, et oli kihluse katkestanud.
„Sulle saadeti lilli.“ Mees osutas vastuvõtulaua poole.
Ja tõepoolest, nurgas seisis tohutu suur lilleseade. Phoebe imestas, kuidas tal see märkamata oli jäänud. Valgete hortensiate vahele oli lükitud orhideesid, liiliaid ja roose; Clark ei olnud sellega ilmselgelt koonerdanud. Phoebele turgatas pähe, et need olid sobilikumad matuse kui leppimise jaoks. Aga mitmes mõttes see oligi matus ja Phoebele tükkis taas nutt peale.
Otsustanud kindlalt tugev olla, ajas ta selja sirgu. „Ma ei taha neid.“
Bill vaatas teda veidra pilguga.
„Vii need koju Louise’ile,“ pakkus Phoebe, teades, et Billi naisele meeldiksid need väga.
Tema ülemus paistis kõhklevat. „Vean kihla, et ta kulutas nende peale paarsada dollarit.“
Hetkeks tundis Phoebe ahvatlust mehele andeks anda.
Clark oli nii kindlameelne, nii kindlalt otsustanud tema vastupanu murda. Kuid Phoebe ei saanud lubada oma kaitsekilpi vähimatki pragu. Ta raputas pead. „Ma… Ma ei taha neid. Anna need kas Louise’ile või viska minema.“
„Räägid tõsiselt või?“ küsis Bill kulmu kortsutades, justkui oleks tegemist mingi veidra naljaga.
„Minu ja Clarki vahel on kõik läbi,“ ütles ta lootusetu häälega.
„Seekord asjade klaarimist ei tule?“
Phoebe tõrjus silmi pilgutades pisaraid. „Ei… Mul ei jää tõesti midagi muud üle.“
Ülemus patsutas Phoebele õrnalt õlale. „Kas tahad sellest kellegagi rääkida? Minuga või…“ Ta osutas peaga vastuvõtulaua suunas. Claudia oli umbes sama vana kui Phoebe ema.
„Tänan, aga… ei. See teeb endiselt päris palju haiget.“
Bill patsutas teda uuesti õlale. „Mul on kahju. Ma tean, kui väga sa teda armastasid.“
Phoebe võttis väriseva käega kotist taskurätiku ja nuuskas nina. Viha ja nördimust ei jätku kauaks ja siis võtab kahetsus ohjad üle. Kogemus oli teda õpetanud, et tal on vaja valmis olla, et ta vajab tegevusplaani võitlemaks masendusega, mida ta teadis järgnevat.
„Bill, kas sa teeksid minu heaks midagi?“
„Muidugi.“ Mehe kõhklematu truudus ja valmisolek aidata tegid tunnete tagasihoidmise raskemaks.
„Ma oleksin väga tänulik, kui sa ütleksid Claudiale, et ta keelduks vastu võtmast kõike, mida Clark Snowden siia saata võib.“ Tema hääl murdus pisut seda öeldes. Kui ta Clarkile sel korral andestab, kaotab ta kogu austuse enda vastu. Mehe vältimine nõuab tõelist pingutust. Tal tuleb selle kallal tööd teha, täpselt nagu Caroline Dover tegi tööd oma põlve kallal, et see korralikult tööle hakkaks. Aga lõpuks ta õpib Clarki enam mitte armastama. Lõpuks lakkab tema süda valutamast.
Phoebe lahkuma hakates Bill embas teda ja see tõi Phoebe silmadesse uued pisarad. Garaažiparkla poole minnes piiksatas tema mobiil taas. Ta ei vaevunud vaatama, kes helistaja on. Reibas helin andis teada, et talle tuli sõnum.
Edasi kõndides muutus tema samm aeglasemaks. Clark ei anna kergesti alla. Ta jälitab teda, saadab kingitusi, anub teda, kuni Phoebe leebub. Ja see võib vabalt juhtuda. Oli varemgi juhtunud.
Oli raske jätta armastatud mees, raske võidelda sooviga tema vabandused vastu võtta. See oli tuttav ala ja ta oli endale vandunud, et ei tõsta enam kunagi oma jalga sinna, ja ometi… siin ta nüüd oli.
Ei, ta ei või järele anda. Ta ei või vankuma lüüa.
Möödudes telefonipoest, samast poest, millest ta möödus viiel päeval nädalas, märkas Phoebe seda tõeliselt esimest korda. Pärast lühikest kõhklust pöördus ta tagasi. Vaateakent põrnitsedes nägi ta uusimaid mobiilitarvikuid.
Oli ütlematagi selge, et Clark jätkab talle helistamist, kuni on tema meelekindlusse augu uuristanud. Ta teadis mehe plaani ja oli sellega kord varem kaasa läinud. Kui ta Clarki tõepoolest vältida kavatseb, tuleb tal mehele õigeid signaale saata.
Poodi sisse astudes vaatas Phoebe ringi.
„Teil on vaja number võtta,“ juhendas teda tülpinud näoga müüjanna.
„Mul on üks küsimus.“
„Teil on sellegipoolest vaja number võtta.“
„Hea küll.“ Phoebe võttis paberitüki, millel oli kirjas 57, ja nõjatus lõdvalt vastu seina. Ei olnud mingit põhjust kojuminekuga kiirustada. Teda on seal ees ootamas vaid tühi korter, noh, kui tema kass Printsess välja arvata.
Sel kassil oli rohkem tervet mõistust kui Phoebel. Printsess ei olnud Clarkist kunagi hoolinud ja see tunne oli vastastikune. Clark oli öelnud, et kui nad abielluvad, tahab ta, et Phoebe Printsessi oma leseks jäänud emale annab. Olles iseendalegi vastik, oli Phoebe sellega arglikult nõustunud.
Müüjanna hüüdis kaks korda „Viiskümmend seitse!“, enne kui Phoebe mõistis, et on tema kord. Mobiilinumbri vahetamise protsess oli suhteliselt lihtne, ehkki perekonna ja sõprade teavitamine sellest saab olema tõeliselt tüütu.
Perekond.
Üks inimene, keda ta ei olnud veel asjade käiguga kurssi viinud, oli tema ema, kes armastas Clarki ja oli pärast mehe esimest… mõtlematut tegu tema eest seisnud. Phoebe sai ainult palvetada, et ema sel korral tema poolele asuks.
Koju jõudes tundis Phoebe end vähem haavatavana. Printsess tervitas teda korteriuksel, nurrudes ja hõõrudes end perenaise pahkluude vastu.
Kummardunud ja Printsessi sülle haaranud, peitis Phoebe näo kassi pehmesse halli kasukasse. „Sul oli kogu aeg õigus,“ sosistas ta. „Oleksin pidanud sinu antud iseloomustust usaldama. Nii oleksin pidanud vähem südamevalu tundma.“
Telefoni tuluke vilkus pööraselt; Phoebe võis arvata, kes oli enamiku kõnedest teinud. Seega oli ta üllatunud avastades, et esimene teade oli tema emalt.
„Helista mulle kohe, kui kodus oled,“ palus Leanne Rylander. „Asi on tähtis, Phoebe. Ma pean sinuga rääkima.“
Phoebe toetas lauba vastu kapiust. Varem või hiljem tuleb tal sellest emale rääkida, ehkki Leanne’i hääletooni järgi otsustades kahtlustas Phoebe, et ema oli juba toimunust kuulnud.
Hetke end kogunud, sirutas ta käe telefoni järele.
„Oled see sina, Phoebe?“ küsis Leanne tungivalt.
„Oletan, et Clark on sinuga ühendust võtnud?“ küsis Phoebe alistunult.
„On jah. Oh, Phoebe, ta on täiesti endast väljas.“
„Peabki olema,“ nähvas Phoebe. „Ema, palun ära ütle, et sa oled tema poolt.“ Oli piisavalt raske Clarki palvetele vastu panna ja
