on täiesti õigus endast väljas olla,“ jätkas ema rahustavalt.
„Täiesti õigus!“ Phoebe mõtles hetkeks, et Clark oli kasutanud samu sõnu. Teda huvitas, kas Leanne teab kogu lugu. „Ema, kas sa saad aru, et Clark arreteeriti kõlvatusele ahvatlemise eest?“
„Jah, ta rääkis mulle. See ei ole mingi vabandus, aga ta ütles, et ta lihtsalt ei mõelnud, et prostituudiga olemine tegelikult petmine on.“
Tõsiasi, et Clark oli tema emale tõtt rääkinud, või siis igatahes osa sellest, rabas Phoebet. „Aga… ta üritas tänavaprostituuti palgata!“
Ta kuulis ema hääles kaastunnet. „Jah, ma tean.“
„See ei ole ka tema esimene vahistamine.“
Ema tõi kuuldavale pika ohke. „Ma suudan ainult ette kujutada, kui endast väljas sa oled.“
„Ei, ei suuda!“ hüüatas Phoebe. „Sa ei suuda ette kujutama hakatagi, kui endast väljas ja alandatud ma olen.“
„Aga Phoebe, kullake, sa ei saa aru. Selle loo juures on pehmendavaid asjaolusid. Clark lavastati süüdlaseks. See on ilmne lõksupüüdmise juhtum. Ta kinnitas mulle, et see ei lähe iial kohtusse. Tegelikult kaalub Clark kohtuasja Seattle’i politseiameti vastu, et talle säärane piinlikkus põhjustati.“
Phoebe sulges silmad. „Ema. Palun kuula, mida sa räägid. Sel pole tähtsust, kas see oli lõksupüüdmine või ei. Sel pole tähtsust, et tüdruk, keda ta palgata üritas, oli salajast ülesannet täitev naispolitseinik. Sel pole tähtsust, kas ta läheb kohtusse või mitte. Mis on tähtis, on see, et mehel, kellega ma olin abiellumas, on see… see nõrkus. See vajadus teiste naiste järele. Isegi mitte suhte järele. Üksnes seksi. Kui alandav on see? Ma ei tea, kas teda erutab kellegi tänavalt üles korjamise oht või mis. Tean vaid seda, et ma ei saa ega kavatsegi abielluda mehega, kes mind sellisel moel reetnud on.“
Ema ohkas taas. „Phoebe, kuula mind. Sa oled minu tütar ja ma tahan, et sa õnnelik oleksid – aga sa peaksid asjaolusid kaaluma.“
See vestlus oli valusaks muutumas. „Asja tuum on selles, et Clark oli valmis teisele naisele seksi eest maksma. Kas seda saab enam lihtsamalt väljendada?“
„Oh, Phoebe, aitab nüüd sedasorti jutust. Ei ole mingit vajadust jäme olla.“
„Kuidas sa soovid, et ma seda siis ilustaksin?“ hüüdis Phoebe. „Clark tahtis teise naisega magada? Naisega, kellele ta maksis! Kas see muudab asja sinu jaoks vähem solvavaks?“
„Oh heldus. Sa oledki vihane, mis?“
„Vihane? Vihane?“ Jah, Phoebe oli vihane ning hetkel oli raev hea ravi. „Ma olen maruvihane, ema. Ma olen ka haiget saanud, pettekujutlusest vabanenud, alandatud, muserdatud ja murest murtud – ja see on kõigest asja pealispind.“
Ema ei vastanud kohe. „Sa peaksid endale otsustamiseks aega andma, enne kui midagi drastilist teed,“ ütles ta lõpuks.
„Mille otsustamiseks? Seda, et mees, keda ma armastan, on petis? Ema, kas sa tõesti usud, et see käitumine meie abielludes lõpeb?“
„Mehed…“
„Ema,“ halises Phoebe teda katkestades. „Ära otsi Clarkile vabandusi.“
„Aga kullake, ta selgitas seda mulle. Ma tean, et asi on halb, aga ta tõesti ei tunne, et selle… tead küll, tänavatüdrukuga olemine petmine oleks.“
„Nii et kõik on siis seega hästi? Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!“
Ema tegi pausi. „Asi on lihtsalt selles, et Clarkil on nii kasulikke sidemeid, ning et tema ema ja mina…“
„Tema ema kutsus sind maaklubisse ja sa kohtusid kõikide nende inimestega, kellest ajalehes loed.“ Neid sõnu oli isegi raske öelda, kuid see oli tõsi. Leanne nautis tutvust Snowdenitega. See oli jõukas, tuntud perekond.
„Kas sa ei mäleta, kui erutatud ma olin, kui sa oma uut patsienti mainisid?“ ütles ema, kõlades nüüd samamoodi murest murtuna, nagu Phoebe end tundis.
Phoebe mäletas. Ema lemmikrubriigiks olid ajalehtedes alati olnud seltskonnakroonikad. Kui Clark suusaõnnetuses põlve vigastas, oli Phoebe olnud tema füsioterapeut. Mees oli teda kohe pärast nende esimest kohtumist välja kutsunud. Phoebe oli ära öelnud; patsiendiga kohtamas käimine oli firma reeglite vastu.
Clark oli temaga mitu nädalat kurameerinud, saates talle lilli, tuues kingitusi, võludes teda. Jõupingutusi tehes pani Phoebe igale mehe lähenemiskatsele vastu ja keeldus temaga väljaspool kliinikut kohtumast – kuni Clarki ravi läbi sai. Ta oleks pidanud juba siis omad järeldused tegema, et Clark ei talu tõrjumist. Phoebe oli kihluse katkestanud ja see oli mehe eneseuhkust riivanud. Clark ei kavatse lasta tal minema kõndida, ta on veendunud, et teda ei jäeta maha, vaid ainult tema võib olla see, kes lahkub.
Sellest hetkest alates, kui ema Clarki nime kuulis, oli ta olnud ekstaasis. Kohe alguses oli Leanne vihjanud, et sellest ei oleks midagi, kui kellegi Clarki-suguse pärast pisut reegleid muuta.
Niipea, kui nad kohtamas hakkasid käima, rääkis Leanne kõigile oma sõpradele, et tema tütar kohtub Max ja Marlene Snowdeni ainsa pojaga. Clark oli osaline oma isa prestiižikas õigusfirmas ja järgneva viie aasta jooksul pidi temast saama täisosanik. Leanne Rylanderi arvates oli Phoebe kullasoonele sattunud.
Ja Clark oli Phoebe jalust rabanud, esinedes tõelise romantilise kangelasena. Ta oli saatnud naist pidudel ja kontsertidel, ta oli Phoebele ohtralt kingitusi teinud, teda meelitanud – ja endale naiseks palunud.
Esimene negatiivne signaal tuli siis, kui üks Clarki kontoris töötav naine kliinikust läbi astus ja Phoebega eraviisiliselt rääkida soovis. Kellie Kramer hoiatas teda, et Clarkil on vastik komme seksi eest maksta. Phoebe ei olnud teda uskunud. Miks olekski pidanud? Ilmselt haudus see naine Clarkile kättemaksu. Siis oli Kellie tõendi esitanud, näidates Phoebele koopiat vahistamiskäsust, mis oli välja antud siis, kui Clark esimest korda arreteeriti. Naine oli seda kaustast eemaldades oma töökohaga riskinud, sest tundis, et Phoebel on õigus asjast teada. Kellie väitis ka, et sama asi oli üsna sageli kordunud, Clark ei olnud lihtsalt vahele jäänud.
Kuuldust rabatud, oli Phoebe Clarkilt aru nõudnud, mees näis aga olevat siiralt üllatunud, et naine ärritunud on. Phoebe kihlatu sõnul oli see midagi sellist, mida peaaegu kõik mehed teevad. Seks prostituudiga ei tähenda midagi, ütles Clark.
Phoebel oli olnud raske neid viletsaid vabandusi kuulata. Ta oli tahtnud kihluse otsekohe katkestada. Clark oli anunud teist võimalust. Ta oli Phoebele päevade ja ööde kaupa helistanud. Oli saatnud lilli ja jätnud anuvaid sõnumeid, kuni naine piisavalt nõrgenes, et järele anda. Kuid inimene, kes oli teda tegelikult veennud Clarkile teist võimalust andma, oli olnud tema enese ema.
Leanne’ile tundus, et Phoebel on vaja lasta Clarkil end tõestada. Ta oli väitnud, et nüüd, mil mees teab, et selline käitumine ei ole vastuvõetav, tuleb sellele lõpp.
Clark oli öelnud kõiki õigeid asju. Ta oli tõotanud pisarsilmil, et sellist asja ei juhtu enam kunagi. Ta armastab Phoebet ja kui Phoebe ta maha jätab, variseb tema elu rusudeks.
Clark oli öelnud ka seda, et Kellie Kramer oli töölt vallandatud. Naine oli piire ületanud ning tema allumatust ei sallita.
