naeratades. „Kas ma saan abiks olla?“
Naine noogutas ja mängis närviliselt käes oleva mobiiliga. „Jah… Ma nägin aknal kuulutust „Koo, et loobuda“ kursuse kohta.“
„Kas te kududa oskate?“
Naine raputas pead. „Ei… noh, pisut. Õppisin seda aastaid tagasi, kuid olen unustanud. Kas see kursus on minusuguse jaoks liiga keeruline?“
„Üldse mitte. Olen kindel, et saate sellega kiiresti järje peale. Aitan teil rõõmuga oma oskusi värskendada.“ Selgitasin, et toimub seitse tundi, ning nimetasin kursuse hinna.
Ta noogutas taas. „Kas kursusele võib end kirja panna olenemata sellest, millest loobuda tahad?“ Ta vaatas rääkides ainiti põrandale.
„Muidugi,“ kinnitasin ma.
„Tore.“ Ta pani oma koti ja mobiili letile. „Ma sooviksin kohe maksta.“ Ta ulatas mulle krediitkaardi ja ma lugesin tema nime – Phoebe Rylander.
„Te olete meie kursuse kõige esimene osaleja,“ ütlesin ma.
„Kursus algab niisiis järgmisel nädalal?“
„Jah.“
„Kuulutusel oli kirjas, et kolmapäeviti kuuest kaheksani?“
„Jah. Ma hoian poe kaua lahti. See on minu esimene õhtune kursus.“
Sooritasin maksetehingu ja kirjutasin tema nime registreerimislehele. „Millest te üritate loobuda?“ küsisin sõbralikul häälel.
„Mitte millest, vaid kellest,“ sosistas ta.
„Oh…“ Naise vastus üllatas mind.
„On üks mees, kellest mul on vaja üle saada,“ ütles Phoebe, silmis pisarad. „Mehest, keda ma… kunagi armastasin.“
Kaks
Phoebe Rylander
Clark muutis nende lahkumineku palju raskemaks, kui see vajalik oli. Phoebe oli just A Good Yarnist välja astunud, kui tema mobiil taas helises. Tal ei olnud vaja helistaja nime vaadata teadmaks, et selleks on Clark Snowden, tema kihlatu. Ei… endine kihlatu.
Mees, keda ta kõigest hoolimata endiselt armastas.
Tema ainukeseks valikuks oli olnud nende kihlus katkestada, ükskõik kui väga tema süda ka valutas. Kui ta mõtles sellele, mida mees oli teinud, teadis ta, et ei või lasta tollel end taas ümber veenda. Mitte seekord. See on lõplik. Phoebe ütles endale, et mitte miski, mida mees teeb või ütleb, ei pane teda meelt muutma. Aga peagi astub ta tühja korterisse ja tunneb end nii üksildase ning isoleerituna, et tema otsusekindlus võib kardetavasti kõikuma lüüa. Sel pärastlõunal oli ta tundnud, et on tugevam ja tal on oma tunnete üle suurem kontroll. Kudumiskursused on kindlasti samuti abiks.
Teadmine, mida tal on vaja teha, ei muutnud seda lihtsaks. Clarki jõupingutused teda tagasi võita muutsid kogu raske katsumuse veelgi suuremaks segaduseks. Ta oli läinud suisa nii kaugele, et kaasas nende perekonnad. Aga Phoebe ei suutnud, lihtsalt ei suutnud järele anda.
Mobiil jätkas oma sirtsuvaid hääli, andes mehe kõnest märku.
Kui Phoebe ei vasta, saadab Clark talle lihtsalt sõnumi ja üritab siis uuesti. Ta lükkas mobiiliklapi lahti. „Ära helista mulle enam,“ ütles ta otsustavalt, olles ise ka üllatunud, kui veenvalt tema hääl kõlas. „Kui mitu korda ma pean sulle seda ütlema?“
„Phoebe, palun… ära tee seda. Las ma…“
„See vestlus on läbi.“ Phoebe hakkas kõnet lõpetama.
„Phoebe, palun, vähim, mida sa teha saad, on mind ära kuulata.“
„Seda olen ma juba teinud.“ Naine kõhkles pisut. „Rohkem ei ole enam midagi öelda.“
„Ma anun sind.“
„Clark, ma andsin sulle kihlasõrmuse tagasi. See on läbi. Meiega on kõik.“
„Sa oled vihane ja sul on selleks täielik õigus. Aga kui sa annad mulle viis minutit, ainult viis minutit, võin sulle kõike selgitada.“
Oh, ta on hea – nagu paljud vandemeeste kogud avastanud on. „Ei, Clark, ma langesin sellesse lõksu esimesel korral. Nüüd on kõik. Mulle aitab. Nädal aega tagasi sai meie kihlus ametliku lõpu.“
„Sa ei mõtle seda tõsiselt! Ei saa mõelda. Sa armastad mind ja mina olen sinu järele hull… Sa tead seda, Phoebe. Sa pead seda teadma. Ma ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Pigem sureksin.“
„Kui asi oleks nii, siis otsiksin sulle praegu kirstu, sest sa tegid mulle haiget, Clark.“ Phoebe hääl vääratas ja ta oli vihane, et oli nii pisematki nõrkust välja näidanud. Selle asemel, et vestlust jätkata, sulges ta telefoni.
Phoebe kiirustas lühikeste sammudega mööda Blossom Streeti edasi, pilk pisaraist hägune. Ristmikule jõudnud, tõmbas ta käega üle põse ja nuutsatas tahtmatult. Ta oli läinud oma lõunatunni ajal jalutama ning kõndinud palju kaugemale kui tavaliselt. Tegelikult ei olnud ta kunagi enne tänast Blossom Streetile jalga tõstnud. Aga nüüd oli ta hiljaks jäänud, tal tuli tööle tagasi minna. Tema ülemus Madison Avenue Füsioteraapias oli mõistev, aga ta ei kiidaks seda heaks, kui Phoebe patsiendil oodata laseks.
Kliinikusse tagasi jõudes oli Phoebe hingetu. Ta ei olnud lõunat söönud ja tema kõht oli juba pinges. Noh, selles osas ei saanud ta midagi ette võtta.
Kui Phoebe välisuksest sisse tormas, oli proua Dover kliiniku ooteruumis. Naine langetas ajakirja ja naeratas Phoebele, kes andis endast parima, et vastu naeratada. Caroline Dover oli läbi teinud põlveliigese täieliku asenduse ja tal oli igal kolmapäeval kell üks protseduur ette nähtud. Ta oli viimased kuus nädalat Phoebe juures käinud ning nad saavutasid edu, ehkki see tuli tasapisi.
„Tulge tahapoole,“ ütles Phoebe vanemale naisele. Ta kiirustas ees minema ja hingas sügavalt sisse. Läks vaja palju otsusekindlust, et pärastlõunase tööga hakkama saada.
Keskendudes rangelt vaid oma patsientidele, suutis Phoebe päeva lõpuni hakkama saada. Kümme minutit pärast kella viit tõmbas ta jaki selga ja haaras käekoti, soovides kiiresti põgeneda. Ta ei suutnud siiski vastu panna ja kontrollis oma mobiili. Clark oli jätnud talle kolm sõnumit. Keeldudes olemast mõjutatav, kustutas ta need kõik ilma kuulamata.
Ta ei söandanud lasta endal mehe häält kuulda; ta on liiga järeleandlik. Probleem oli selles, et ta tahtis Clarki uskuda… Tahtis nii tohutult, et see kõik muutuks. Sellepärast ta oligi end impulsiivselt kudumiskursusele kirja pannud. Koo, et loobuda. Kuulutus lõngapoe aknal oli olnud nagu vilkuv neoontuli. Kui ta kavatseb Clarki veenda, et tal on tõsi taga – ja nii see on –, vajab ta tähelepanu kõrvalejuhtijat, mis aitaks tal mõned järgmised nädalad üle elada.
Phoebe käsi tõmbus telefoni ümber pingule. Samal ajal, kui sõrmed Clarki sõnumite kustutamiseks klahve vajutasid, tundis ta igatsust mehega rääkida. Ta tahtis saada temalt armastuse kohta kinnitust, tahtis, et Clark pakuks välja mõne usutava põhjuse, miks tal on vaja teisi naisi püüda. Kuid neid põhjusi ei olnud. Ei mingeid vabandusi. Mitte miski, mida mees
