/p>
Originaali tiitel:
Laura Griffin
Unforgivable
2010
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See raamat on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, kohad ja sündmused on kas autori välja mõeldud või kasutatud ilukirjanduslikus võtmes. Igasugune sarnasus nii elus kui surnud tegelike inimeste, ettevõtete, sündmuste või kohtadega on kokkusattumus.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Tiiu Sulsenberg
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2010 by Laura Griffin
Originally published by Pocket Books, a Division of Simon & Schuster, Inc.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11425
ISBN (PDF) 978-9949-84-600-9
ISBN (ePub) 978-9916-11-159-8
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Abbyle
TÄNUSÕNAD
Tänan neid paljusid pühendunud korrakaitsetöötajaid ja kriminalistikaeksperte, kes jagasid selle raamatu kirjutamise ajal minuga oma teadmisi, muuhulgas Manuel Reyes, D.P. Lyle, Greg Moffatt ja Kyra Stull. Kõik vead on minu tehtud.
Suur aitäh ka Pocket Booksi töökale meeskonnale, ennekõike Ayelet Gruenspechtile, Renee Huffile ja Danielle Poieszile. Südamlik tänu minu agendile Kevan Lyonile ja minu vapustavale toimetajale Abby Zidle’ile.
1. PEATÜKK
Mia Voss vajas suhkrulaksu. Hädasti. Tavalisel päeval oleks ta ahvatlusele vastu seisnud, aga täna polnud mitte üks asi tavaline, alustades sellest, et oli seitsmes jaanuar ja lõpetades sellega, et esimest korda elus oli teda viidud madalamale ametikohale.
Kõht kiskus krampi, kui ta keeras Minute-Marti toidupoe parklasse ja peatas oma valge Jeep Wrangleri ukse lähedal oleval parkimiskohal. Põsed hakkasid õhetama, kui meenus, kuidas ta oli veidi aega tagasi seisnud kangelt oma ülemuse kabinetis ning vaadanud laua taga istuva ja teda kritiseeriva mehe närusesse näkku. Tol hetkel oli Mia olnud jahmunud ja sõnatu, liiga vapustatud, et end kaitsta. Alles nüüd – kuus tundi hiljem – tulid talle pähe mitmed sobivad vastulaused.
Mia tõmbas poeukse lahti ja suundus otse külmikute poole. Tänane päev lausa nõudis Ben & Jerry jäätist. Mitme kuu jooksul oli see esimene neljapäev, kui ta ei pidanud laboris passima. Esimene neljapäev mitme aasta jooksul, kui tema tähelepanu nõudis ainult romantiline film, mõnus tekk ja pool liitrit koort. Tänane õhtu oli enda haletsemise õhtu. Mia avas külmiku ukse ja võttis välja Super Fudge Chunki jäätise. Ta torkas selle kaenlasse ja võttis lisaks ka Chunky Monkey topsi. Kui juba pattu teha, siis ikka põhjalikult, eks? Selle põhimõtte tõttu oli ta korduvalt plindrisse sattunud, aga ta järgis seda ikka.
„Doktor Voss.“
Mia võpatas ja pöördus.
Tema taga seisis pruunis mantlis jässakas kiilanev mees. Mees kükitas, et võtta üles mööda vahekäiku veerenud tops, tõusis ja ulatas topsi Miale. „Hea kraam, mis?“
„Mmm, jah. Aitäh.“ Mia vahtis meest ja üritas meenutada, kellega tegu. Ta teadis vaid seda, et mees on politseinik, aga Mia polnud teda viimasel ajal näinud ega suutnud seetõttu nime meenutada.
„Aga piparmündijäätis šokolaaditükkidega on parem.“ Mehe veider naeratus muutis ta vanaisalikuks. „Mu abikaasa lemmik.“
Mia märkas nüüd mehe käes olevat poekorvi – kaks topsi šokolaaditükkidega piparmündijäätist ja kuuspakk õlut.
Mehe pilk kandus Mia karvase voodriga jalanõudele ja ta kergitas oma puhmas halle kulme. „Pidžaamapidu?“
Kiireks poekäiguks oli Mia toppinud atlassist öösärgi teksade vöö vahele, tõmmanud peale vana kampsuni ja torganud jalga toakingad. Ta meenutas hullumajast põgenenud patsienti, mis mõistagi tähendas seda, et ta pidigi kokku sattuma tuttava politseinikuga. Selline asi aitab muidugi professionaalsele muljele kõvasti kaasa. Jah, tänasest oli kujunemas eriti hea päev.
Mia sundis end naeratama. „Pigem filmiõhtu.“ Ta vaatas kella ja astus kassa poole. „See algabki kohe, nii et ma...“
„Ärge laske mul end kinni pidada.“ Mees noogutas. „Nägemiseni, doktor.“
Mia vaatas ostude eest tasudes mehe peegelpilti kumeralt peeglilt. Mees tõstis korvi kaks külmutatud õhtusööki ja suundus siis krõpsude vahekäiku.
Parklast välja sõites meenus Miale järsku tema nimi. Frank Hannigan, San Marcose politseijaoskond. Miks ta seda varem ei suutnud meenutada?
Midagi kõva torkis teda selga.
„Keera valgusfoori juures vasakule.“
Mia pööras kähku pead. Keha tõmbus krampi. Tagaistmel oli mees, kes sihtis relvaga Miale näkku.
„Jälgi teed!“
Naine pööras pea tagasi õigel hetkel, et näha enda ees kõrguvat telefoniposti. Ta keeras rooli vasakule ja tal õnnestus seda vältida.
Issand jumal, issand jumal, issand jumal. Käed pigistasid rooli nagu surmahaardes. Pilk vilksatas tahavaatepeeglisse ja keskendus relvale. See oli suur, karmi moega ja mees hoidis seda kindlalt kinnastatud käes.
„Pööra vasakule.“
See käsk suunas Mia tähelepanu relva juurest mehe peale. Aju registreeris tuimalt tundemärke. Tihedasti ümber näo tõmmatud kapuutsiga must dressipluus. Tumesinine bandana nina ja suu peal. Tumedad päikeseprillid. Kõik, mida ta mehest tema maskeeringu alt nägi, oli vaid kitsas nahariba prillide ja bandana vahel.
Mees surus taas püstolitoru vastu Mia selga. „Jälgi teed.“
Mia sundis end kuuletuma. Naise süda tagus metsikult vastu rinnakorvi. Kõht kiskus kokku. Ta sai aru, et ei hinga enam ning sundis end õhku kopsudesse tõmbama ja võttis ühe käe roolilt, et käiku vahetada ja vasakule keerata.
Kuhu me läheme? Mida ta tahab?
Pähe tulvas kohutavaid võimalusi. Ta pööras vasakule ja vaatas ringi, otsides politseiautot, tuletõrjeautot, midagigi. Ent see oli ülikoolilinn ja mis iganes täna õhtul
