peatas auto hubase valgustusega maja ees ja raputas pead. Ta oleks pidanud teadma. Mia kuulas küll häid soovitusi, aga heitis need samas kõrvale.
Ric kontrollis mööda betoonist teed minnes uuesti numbrit. Sugarberry Lane 455. Aadress kõlas – ja nägi välja – nagu muinasjuturaamatus. Aias kõrgus tohutu tamm. Kõnniteed ääristasid kenasti pügatud põõsad. Maja ise oli 1930-ndate omapärases stiilis, mida armastasid taastada inimesed, kel oli palju vaba aega. See oli valge laudise, mustade aknaluukide ja laia verandaga, mis hetkel oli täis kokkulitsutud kaste.
Ric piidles kella andes kaste. Tundus, et naine oli äsja siia kolinud. Või äkki mitu kuud tagasi. Ric polnud teda suvest saadik näinud. Ta oli neli kuud tagasi andnud järele soovile naisele helistada. Ta ei tundnud Miast puudust. Ta vaevu mõtles temale – ainult paar korda keset ööd, kui sõitis töölt koju tühja korterisse.
Ric kuulis samme ja valgus uksesilmas kustus, kui naine välja vaatas. Lukk kolises ja uks läks lahti.
„Kell on veerand neli,“ ütles Mia ja pani rusikas käe puusa.
Ta oli roosa siidist öösärgi vahetanud flanellist pidžaamapükste ja liibuva T-särgi vastu. Ricil ei sobinud üksisilmi naist vahtida.
„Sõitsin lihtsalt mööda. Su maja on valgustatud nagu staadion.“
Mia astus eest, et mees sisse lasta ja Ric pühkis korralikult matil jalgu. Naine oli ilmselt duši all käinud ja tema küünarnukk oli puhtas valges sidemes.
„Kas ma tunnen kohvilõhna?“
Mia lükkas niiske juuksesalgu kõrva taha. „Sõltub. Kas see on ametlik visiit või oled sa siin kui mu sõber?“
Sõber. Ric polnud naisest kunagi nii mõelnud. „Natuke mõlemat. Kuidas sa haiglast koju said?“
„Sophie käis mul järel.“
„Ja Sophie on...?“
„Sa tead teda.“ Naine möödus temast ja läks paljajalu mööda koridori edasi. Ric järgnes talle. „Ta töötab Delphi keskuses. Sa oled teda tuhat korda näinud.“
„Administraator,“ ütles Ric. „See, kel on vinge...“
„Jah.“ Mia heitis talle üle õla pahase pilgu.
„Ma kavatsesin öelda lauluhääl.“ Ric läks naise kannul kööki, mis oli täis pappkaste. „Kuuldavasti käib ta Austinis ööklubis lauljana esinemas.“
Mia võttis kohvikruusi ja tema T-särk paljastas tükikese heledat ihu.
„Suhkrut?“
„Musta.“
Mia kallas kruusi kohvi. Ric nõjatus vastu kapiserva ja pani käed rinnale risti. „Arvasin, et peatud kellegi juures, kuni lukksepp luku ära vahetab.“
„Helistasin ööpäevaringsesse lukuabisse.“
„See polnud kindlasti odav.“
Naine kehitas õlgu. „Sophiel oli sõber külas. Ma ei tahtnud segada.“
Ric jälgis teda hoolega. Seega kallimat Mial polnud. Ega ka sõbralikku endist kallimat, kes oleks tal oma diivanil lasknud magada. Ric oleks võinud naisel lasta enda juures ööbida, aga ei usaldanud ennast, kartes naise habrast emotsionaalset seisundit ära kasutada.
Kuigi tegelikult ei näinud naine habras välja. Ta jälgis Miat üle kruusiserva. Naine oli ergas, energiline ja tegeles umbes saja väikese maitseainepurgi sättimisega. Varasem vaenulikkus oli taandunud, ent aastatepikkune kogemus naistega ütles Ricile, et see pole kadunud, vaid lihtsalt peidus.
„Sa paned maitseained tähestiku järjekorda,“ tähendas mees.
„Mis siis?“
„Kell on veerand neli hommikul.“
Üle naise näo vilksatas kurbus ja ta vaatas mujale. „Ma ei saanud und.“
Ric teadis seda tunnet. Vahel tuli ta kuriteopaigalt koju rampväsinuna, aga ei suutnud siiski uinuda. Mõned kuriteopaigad olid sellised.
Kuriteopaigad, mille ohvrit ta tundis, olid alati sellised.
„On see sinu juhtum?“ küsis Mia ja osavõtlikkus tema sinistes silmades tekitas Ricis ebamugavustunne.
„Jah.“
„Kas sina pidid tema naisele ütlema?“
„Tema naine on surnud.“
Mia kulmud kerkisid. „Surnud?“
„Umbes aasta tagasi. Vist vähk.“
Mia hammustas huulde ja pöördus siis kraanikausi poole.
Ric kortsutas kulmu, kui naine kraani lahti keeras ja vett põrnitses. „Mis on?“
„Ei midagi, ma lihtsalt...“ Mia hakkas käsi pesema. „Ma arvasin, et ta ostab naisele jäätist. Ilmselt pidi ta minema koju, tühja majja. Issand, kui üksildane.“
Kummaline märkus naiselt, kes elas üksinda.
Mia võttis kapi pealt nõuderätiku, et silmi tupsutada. „Anna andeks.“
„Pole midagi.“ Ric jälgis teda, teades, et pidanuks sellega hommikuni ootama. Naine polnud valmis küsimustele vastama, aga mõrvajuhtumite puhul ei andnud ootamine midagi. Ric pani kruusi lauale ja tõmbas tooli välja. „Istu.“
„Ohohh.“ Mia tõmbas sügavalt hinge ja istus ning mees nägi, et ta tunneb teema muutuse üle kergendust. „Jutuajamise aeg. Kas sa salvestad?“
„Mul on hea mälu.“
Ric tõstis puust tooli naise vastu ja istus ka ise. Nende põlved puutusid peaaegu kokku. Ta tõmbas sõrmega üle naise reie kohas, kus veri oli läbi flanelli imbunud. „Mis see on?“
„Ei midagi. Takerdusin põgenedes okastraadi sisse.“
„Millal sa viimati teetanusesüsti said?“
Mia heitis talle jaheda pilgu. „Ma töötan kriminalistikalaboris. Ma olen kõige vastu vaktsineeritud.“
Mees nõjatus tooli seljatoele ja silmitses teda.
„Kas sul oli küsimusi?“ küsis Mia. „Sest ma olen hetkel väga närviline ja need maitseainepurgid kutsuvad mind.“
„Kas kurjategija küsis sinu PIN-koodi?“
Mia vaatas meest pikalt. Ric peaaegu nägi tema aju töötamas. „Ei.“
„Kas ta nägi, kui sa koodi pangaautomaati sisestasid?“
„Ma ei tea. Tegin seda üsna kiiresti. Mis siis?“
„See on lihtsalt ebatavaline. Võiks arvata, et ta küsis seda, et pärast ise kasutada.“
„Mul
