ja peas vasardas üksainus mõte: Ma ei sure täna õhtul! Ei, ei, ei! Ta lükkas oksad eest ja sundis jõuetuid jalgu kiiremini liikuma. Maapind muutus järsemaks, ronida oli raskem. Ta komistas ja liikus edasi, kuni reielihased valutasid ja kurk oli külmast valus.
Taamal oli kuulda sireenide hala. Mia peatus, et kuulata. Ta hoidis hinge kinni, kükitas maha ja kiikas läbi võsa kahe maanteel seisva auto poole – mõlema uksed olid lahti ja laternad põlesid. Sireene oli valjemini kuulda.
Kus tulistaja oli?
Jeepi tuled kustusid ja vastus oli käes. Ta kuulis ust paugatamas ja siis käivitus mootor. Mia tõusis püsti ja vaatas, suu ammuli, kuidas tema Jeep nõksatas edasi, tegi tagasipöörde ja – ikka ilma laternateta – kadus mööda maanteed öhe.
Mia käed olid verised. Ta põimis sõrmed vaheliti ja pigistas, püüdes värisemist peatada.
„Peaksite laskma seda õmmelda.“
Mia vaatas parameedikut, kes tema haava puhastas. Naisel olid lühikesed pruunid juuksed ja asjalik hoiak, mis meenutas Miale tema õde.
„Mulle tundub, et ma ei pääse siit niipea,“ sõnas Mia, kui järgmine tavariietes uurija tema poole tuli. Uurija Macon. Eesnimi Jonah nagu selles vaalaloos, mida oli lihtne meelde jätta, kuna Macon oli lihaseline mehemürakas. Ta oli juba pool märkmikku Mia ütlusi täis kirjutanud, aga tundus, et sellest ei piisanud.
„Preili.“ Uurija noogutas Miale. „Veel paar asja.“
Mia tõmbas sügavalt hinge ja seadis end valmis.
„Toidupoe kohta.“ Uurija lappas märkmikku. „Te ütlesite, et jõudsite sinna umbes üheksa viiskümmend viis?“
„Enam-vähem.“
„Ja läksite toitu ostma?“
„Jäätist,“ vastas Mia. „Olin teel koju filmi vaatama.“
„Ja Frank Hannigan astus sisse siis, kui te olite lahkumas?“
Mia pilk vilksatas Franki surnukeha ümber seisvate politseinike ja kriminalistide poole. Kõri nööris kinni.
Ärge laske mul end kinni pidada. Nägemiseni, doktor.
Süütunne oli kaela ümber nagu poomisnöör. Mis siis, kui ta oleks mõne minuti kauem lobisenud? Kas see oleks midagi muutnud? Kas Frank Hannigan oleks praegu kodus naise juures, mitte asfaldil pikali, auk rinnus?
„Preili?“
Mia vaatas uurija poole. „Ta oli juba poes. Ilmselt lahkus kohe pärast mind.“ Ta surus huuled kokku, et hambad ei plagiseks. Tal oli seljas öösärk, jalas teksad ja märjad jalanõud. Kampsun rippus kusagil okastraadi küljes.
„Hästi, aga te ei näinud Hannigani uuesti enne, kui sõitsite mööda maanteed läände, oli ju nii?“
Mia vaatas oma käsi. Nii palju verd. Ta oli püüdnud verejooksu peatada, põlvitades mehe kõrval maanteel, surudes meelt heites käsi tema haavale. Ent verd oli olnud nii palju – seda immitses läbi mehe särgi ja mantli, nirises sooja ja kleepuvana Mia sõrmede vahelt. Ja see korisev hääl...
„Preili?“
„Mis on?“
„Te ei näinud teda automaadi juures seistes?“
„Ei.“ Miat tabas uus hirmulaine, kui ta meenutas pangaautomaati ja relva oma põse juures. „Võib-olla nägi ta mind maanteel, kui ma automaadi juurde sõitsin või sealt lahkusin. Sõitsin üsna imelikult. Te ütlesite, et ta helistas politseisse?“
„Kõne tuli kell kümme kuusteist. Ta ütles dispetšerile, et oli teid automaadi juures näinud ja arvas, et teid ähvardati tulirelvaga.“
Mia surus käed kokku. Kõht kiskus ka krampi.
„Nii, ja kui auto peatus ning Hannigan välja hüppas, vahetas ta teie sõnul ründajaga paar sõna?“
„See polnud sõnavahetus. Ta ütles: „Sina seal!“, nagu püüaks ründaja tähelepanu köita, teda takistada.“
Takistada mind tapmast.
Mia vaatas taas oma käsi ja tundis, et okse kerkib kurku.
„Mhmhh. Pea põlvede vahele.“ Parameedik surus tema pea alla ja Mia avastas, et vahib asfaldipragu, oodates, kuni iiveldustunne möödub. Lähenesid veel kellegi sammud.
„Kuidas tal läheb?“
Mia sulges tuttavat häält kuuldes silmad. Ric Santos. Ta oli teadnud, et mees viimaks tuleb, aga oli lootnud, et on selleks ajaks ise minema pääsenud.
„Me lõpetame kohe,“ teatas Macon.
Mia nägi kantud Nike’sid ja räbaldunud otstega teksaseid. „Caramia?“
„Mis on?“
Mees kükitas ja pani käe Mia põlvele. Ta polnud kunagi oma kätt Mia põlve lähedalegi pannud ja tavaolukorras oleks viimane sellest ilmselt tõsiselt erutunud. Praegu üritas Mia mitte mehe jalanõudele oksendada.
„Kuidas käsi on?“
„Pole viga.“ Mia vaatas mehele otsa. See oli viga. Rici pruunide silmade pilk puuris teda ja mees sai aru, et ta valetab. Käsi valutas kuratlikult. Hullemini kui miski muu ja Mia teadis, et peaks olema tänulik, et ta ei leba jäise lörtsi käes maanteel, kriminalistid ümber.
Ta ajas end sirgu ja lükkas juuksed näo pealt ära. Ric tõusis. Mia tundis endal mehe pilku, mis oli teravam kui muidu, ja pöördus Maconi poole. „Kas see on kõik? Tahaksin koju minna.“
„Seda tuleks lasta õmmelda,“ sõnas parameedik ja pani viimased plaastrid käsivarrel olevale haavale. „Muidu jääb siia inetu arm. Võime teid haiglasse viia.“
Mia tõmbas sügavalt hinge. Ta ei tahtnud EMO ooteruumi istuma minna. Mõte juba sellest pani ta vabisema. „Pole vaja.“
Naine heitis talle range pilgu, pannes salvid ja sidemed ära.
„Mina läheksin,“ sõnas Ric. „Nad annavad sulle ilmselt ka valuvaigisteid.“
Mia vaatas teda. Ta polnud meest mitu kuud näinud, viimast korda siis, kui nad eelmisel suvel koos ühe juhtumiga tegelesid. Ent piisas hetkest, et mehe juures kõike märgata – sale laiaõlgne keha, tumedad juuksed, mis oli pikemad, kui Mia mäletas, ja pisut sassis. Mehel oli seljas sama kriimuline nahktagi ja jalas teksad, mis tähendas, et tal oli olnud vaba õhtu. Kas ta oli kõnet saades olnud voodis? Mõne naisega?
Mia ei suutnud uskuda, et mõtles sellele, aga Ric Santosel oli teatud maine ja Mia mõtles sellele iga kord, kui meest nägi.
„Kõik on korras. See on ainult pindmine haav.“ Mia pöördus Maconi poole. „On see kõik, uurija?“
Macon vaatas Rici ja siis uuesti Miat. „Veel mõni küsimus. Meil on vaja nimekirja asjadest, mis koos Jeepiga varastati.“
„Asjadest?“
