maja võtmed. Mees pääseks tema koju, saaks kasutada tema krediitkaarte. Mial hakkas uuesti halb. Ta värises tugevasti.
„Kui su käekott oli autos, teab ta nüüdseks su aadressi.“ Ric võttis tagi seljast ja ulatas naisele.
Mia piidles seda ettevaatlikult. Oli see vaherahupakkumine? Mehe viis vabandada selle eest, et ta sõbrunes Miaga sellepärast, et tal oli midagi vaja, ja kadus seejärel jäljetult? Mia eiras Rici pilku, võttis tagi, torkas käed soojadesse varrukatesse ja pöördus Maconi poole.
„Maja võti on võtmehoidja küljes,“ ütles ta. „Ja mu kott ja rahakott olid ka autos.“
„On sul kellelegi helistada?“ küsis Ric. „Sõber või sugulane, kelle juures pärast haiglast vabanemist peatuda?“
Mia vaatas teda.
„Sa pead laskma oma kätt kontrollida,“ sõnas mees ja ta tumedates silmades oli väljakutsuv pilk.
Mia teadis, et Ricile väljakutse esitamine pole tühiasi ja praegu ta seda ei suutnud. „Mul on kellelegi helistada.“ Ta vaatas kella. „Hilja on, aga...“
„Tee seda,“ sekkus Ric. „Sa ei tohi täna koju minna.“
Jonah istus Minute-Marti kitsukeses tagumises kabinetis ning püüdis uduselt ja kehvasti valgustatud turvavideolt röövija isikut tuvastada. Hea oli see, et hoone kagunurgale kinnitatud turvakaamera oli suunatud parklale, kui Mia Voss poe ette sõitis. Halb oli see, et tema ründaja sisenes Jeepi lääne poolt, varjates end – kas meelega või kogemata – autosse istudes kaamera eest. Nii et hoolimata videosalvestisest teadsid nad praegu vaid seda, et peavad otsima valgenahalist keskmise kehaehitusega meest, kes võib sõita varastatud Jeepiga.
„Ma näen ainult varju,“ tähendas Ric, vaadates salvestust uuesti teab kui mitmendat korda.
Jonah ei teadnud, mida ta loodab näha, aga Riciga vaidlemine oleks mõttetu. Kui Ric millelegi keskendus, oli ta nagu pitbull, ja ta oli olnud ülimalt keskendunud sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid.
Või pigem sestsaadik, kui nad kuriteopaigale jõudsid ja nägid, kes on kiirabis istuv ohver.
„Midagi on siin valesti,“ sõnas Ric nüüd.
Jonah võttis lonksu leiget kohvi. Poe juhataja oli neile viimased kaks tundi aina kohvi juurde kallanud, aga Jonah ja Ric olid terve päeva varitsuses istunud ja kofeiin ei aidanud enam sugugi.
Jonah raputas väsimuse maha ja üritas keskenduda. Tema paarimehe nägu oli pinges, saades igasugusest väsimusest võitu.
„Sa pead silmas kaamera nurka?“
„Autot. See on kahe uksega Jeep.“ Ric lülitas salvestuse uuesti mängima ja vaatas, kuidas hägune kogu läks Jeepi juurde ja – kaamera eest varjatuna – ronis juhiksest sisse mõni minut enne seda, kui Mia poest välja tuli. „Vaata seda parklat. Explorer, Tahoe, isegi Lexus. Kõigil neil on neli ust ja kõik need on väärt rohkem kui see Jeep.“
„Võib-olla ei jätnud juhid ust lahti,“ pakkus Jonah.
„Vähemalt kaks jätsid. Vaata videot. Kurat, Lexuse tüüp jättis isegi võtmed sisse, kui jooksis suitsu ostma.“
Jonah hõõrus silmi. „Võib-olla sõitis Mia sinna, kurjategijale hakkas auto meeldima ja ta otsustas selle kasuks, ehkki tagaistmele oli keerulisem pääseda.“
Ric puuris paarimeest pilguga. Talle ei meeldinud selline stsenaarium ja Jonah sai aru, miks. Esiteks tähendas see, et Mia oli ründaja sihtmärgiks. Teiseks viitas see sellele, et mees ei kavatsenud teda Old Mill Roadile sõites sõbralikult sinna maha jätta.
Mees oli tulnud parkla kaguservast, mis tähendas, et ta võis tulla Minute-Marti vastast, ükskõik, millisest firmast – keemilisest puhastusest, lemmikloomapoest, sõõrikukohvikust. Nendes polnud turvakaameraid. Ja loomulikult võis ta tulla kust iganes. Lihtsalt mingi tüüp, kes oli läbisõidul ja otsis kerget saaki.
Ric tõmbas käega läbi juuste ja nõjatus plasttooli seljatoele. „Ma vihkan seda juhtumit ja see on alles kolm tundi vana.“
Jonah vihkas seda ka. Igasugune juhtum, mille käigus sai surma politseinik – isegi kui tegemist oli pensionil politseinikuga –, oli kuradima vastik. Mõned võmmid ei tahtnud ebausu tõttu selliste juhtumitega tegelda, nagu kanduks ohvri halb õnn nende peale edasi.
„Hei, te olete ikka siin?“
Jonah käänas kaela, aga küsimus ei vajanud vastamist. Uksel seisis Vince Moore. Ta sõi ilmselt päevavanust viinerisaia ja tema särgirinnale oli tilkunud kastet.
„Leidsime kuriteopaigalt padrunikesti,“ ütles Moore täissuuga. „Kaks tükki. Üks kraavis, teine teepeenral. Kas saadan need Austinisse?“
„Osariigi labor on umbes,“ sõbas Ric. „Saada Delphi keskusesse.“
Jonah vaatas paarimehe poole. Delphi keskus oli eralabor, seega kallis, ent ilmselt ei vaidle keegi selle juhtumi puhul Ricile vastu, kuna surnukuuris lebas siiski San Marcose endine politseinik.
„Kas see tüdruk ei tööta mitte Delphi keskuses?“ Moore’i suunurk kerkis Rici poole pöördudes.
„Mis tüdruk?“
„Tänaõhtune. See, kel on võimas partii.“ Moore tegi vaba käega pigistava liigutuse.
„Ta on DNA-uurija,“ vastas Ric ja pöördus uuesti video poole.
„Mis värk sellega on? Magad temaga või mis?“
Ric vaatas Moore’i.
„Nägin teid rääkimas,“ jätkas viimane. „Ta vaatas sind nii, et ma arvasin...“
„Ei.“ Ric kopsis taas arvutihiirt ja vaatas salvestust uuesti.
„Sa siis laenasid talle oma tagi, aga sa ei maga temaga. Kas mina tohin talle helistada?“
„Lase käia.“
Moore naeratas laialt, kortsutas saiapaberi ära ja viskas Jonah’ jalgade juurde prügikasti. Ta viskas mööda.
„Nägudeni siis.“
Kui ta oli lahkunud, vahtis Ric endiselt arvutiekraani, nagu võiks seal juhtuda midagi uut.
„Ta teeb seda ka,“ sõnas Jonah.
Ric vaatas teda ja lõualihas pinguldus. Siis vaatas ta ukse poole. „Kust ta teab, kus Mia töötab?“
„Kõik jaoskonna politseinikud teavad, kus ta töötab,“ vastas Jonah. „Ta pidas meile eelmisel aastal seminari, mäletad? Puudutusega ülekandunud DNA kohta?“
Jonah ei täpsustanud, aga nägi, et paarimehele meenus. Doktor Voss oli astunud oma helepruuni hobusesaba ja säravvalge laborikitliga poodiumile ning tema ettekande lõpuks olid kõik mehed auditooriumis teda vähemalt kümme korda pilguga lahti riietanud.
Ric hõõrus ninaselga. „Kuradi kurat. Sellest tuleb üks nõme juhtum. Ma tunnen seda.“
Jonah
