vingus kimedalt. Ta oli unustanud käiku vahetada. Higine käsi libises käigukangil, lükates sisse kolmanda käigu.
Mõtle. Mia vaatas meeleheites ringi, ent tänavad olid tühjad. Lähim avatud ettevõte oli Dairy Queeni kohvik kahe kvartali kaugusel nende selja taga.
„CenTex pank, paremal. Jää automaadi ees seisma.“
Õhk väljus kopsudest pahinal. Mees tahtis raha. Kergenduspisarad valgusid silma, aga kohe said neist paanikapisarad, kui Mia taipas, et see ei tähenda midagi. Mees võib talle ikkagi kuuli pähe lasta ja jätta ta tee äärde vedelema. Tema teadis teistest paremini, kui odav on inimelu. Patakas sularaha. Kotike kokaiiniga. Tossupaar.
Ta võib olla surnud, enne kui automaat raha välja annab.
Põske puudutas külm kõva püstolitoru. Hingamine takerdus ja pilk kandus tahavaatepeeglile. Miale meenus Unabomberi politseijoonis – kapuutsiga dressipluusis ja päikeseprillidega mees, kes oli aastaid FBI tagaotsitavate nimekirjas kümne esimese seas. Mia kohtus kord selle joonistuse teinud kunstnikuga. Maailma ühe parima kriminalistikalabori kriminalistina oli Mial sidemeid korrakaitseorganite kõikvõimalikes üksustes, aga praegu polnud neist mingit kasu. Praegu oli ta selle mehega kahekesi oma autos, relv pähe sihitud.
Püsi rahulik. Koosta plaan.
Mia sõitis automaadi juurde ja oleks äärepealt auto vasaku küljega kollast betoonist posti riivanud. Ta mõistis liiga hilja, et oli lasknud käest põgenemisvõimaluse.
Ta sulges silmad ja neelatas. Mõtles ema peale. Mis iganes juhtub, ta peab sellest eluga välja tulema. Ema ei elaks teist hoopi üle.
Mitte seitsmendal jaanuaril.
Mia pöördus otsustavalt – või oli põhjus adrenaliinis – mehe poole. „Palju te tahate?“ Ta keris ühe käega akna alla ja otsis teisega kotist rahakotti.
„Viis tuhat.“
„Viis tuhat?“ See pani Miat meest põrnitsema. Nii palju raha oli tal kusagil pensionikontol. Tavakontol oli umbes viissada dollarit, ent ta ei tahtnud seda meest ärritada.
Mia neelatas. „Minu limiit on vist kolmsada.“ Ta üritas kõnelda rahulikult, aga hääl kõlas ebakindlalt. Ta pöördus mehe poole, sättides end nii, et pangaautomaadi kaamera nägi autosse sisse. Mees selle nurga alt ilmselt peale ei jää, aga relv võib jääda. „Ma võin teha mitu tehingut,“ pakkus Mia.
Püstoli toru kopsis tema põsesarna. Tal on seal homme sinikas. Kui ta üldse nii kaua elab.
Mia pöördus automaadi poole, toksis värisevate sõrmedega koodi sisse ja valis summa. Limiidiks oli kolmsada. Kas ta saab selle summa kaks korda välja võtta? Kas kaabeltelevisiooni makse oli läbi läinud? Mia ulatas mehele esimese kahekümneste pataka ja näris huult, samal ajal ootas teist tehingut.
Tehingut ei saa sooritada.
Sisemus tõmbus külmaks. Sekundid möödusid ja ta ootas mehe reaktsiooni. Hoolimata sellest, et mööda selgroogu nirises higi, vilkuvaid sõnu põrnitsedes tekkis hingeõhust ekraanile aurupilv.
Ongi kõik, mõtles Mia. Minuga on lõpp.
Ta sirutas väriseva käe välja ja võttis kviitungi.
Võiks proovida põgeneda, aga auto mõlemal poolel olid tihedasti betoonsambad.
Ta võiks kihutada lähimasse asustatud punkti, mis oli kolme kvartali kaugusel asuv Walmart. Kas ta jõuaks sinna enne, kui mees teda tulistab või rooli enda kätte haarab?
„Tagasi maanteele.“ Käsk kõlas ärritunult, aga mitte nii pettunult, kui Mia oli arvanud.
Naine lükkas käigu sisse ja sõitis maanteele. Samal ajal heitis ta pilgu tahavaatepeegli küljes rippuvatele Mardi Gras’ helmestele. See rahustas teda. See oli tema auto ja tema oli roolis. Ta suudab olukorda kontrollida.
„Kuidas oleks Sun pank?“ Hääl kärises. See pank asus Walmartist edasi. Võib-olla õnnestuks tal parklasse sõita ja põgenema pääseda.
„Hoia vasakule.“
Mia pigistas rooli. Ta vaatas mehele peeglis otsa. Ta ei näinud mehe silmi, aga mõistis mehe kavatsust – seda võis välja lugeda tema hääletoonist, kehakeelest, ülimalt kindlast viisist, kuidas ta relva hoidis.
Vasakule tähendas linnast välja. Mees kavatses ta tappa.
2. PEATÜKK
Mia paanika kasvas iga mööduva stopp-märgi ja postkastiga. Aina kaugemale linnast. Põgenemisvõimalused kahanesid. Aga kuidas? Mida ta teha saaks? Libedad peopesad pigistasid rooli ja aju otsis meeleheitlikult plaani. Sõbranna Alexil oli käekotis relv. Elaina teeks mehe mõne võistluskunsti võttega kahjutuks. Aga Mial polnud relva – ta poleks seda niikuinii kaasas kandnud –, ta ei vallanud võitluskunste.
„Ristmikule.“
Teetähisele lähemale jõudes tekitas paanika kõris pitsitustunde. Old Mill Road. Seal oli ainult üks mahajäetud puuvillavabrik.
Tahavaatepeeglis vilksatasid autotuled. Mia tundis, et hingeldab. Veri möirgas kõrvus. Aeg hakkas otsa saama. Ta võttis jala gaasipedaalilt ja tee laskus sillale lähenedes allapoole. Ta vaatas uuesti peeglisse.
Eluga, eluga.
„Kiiremini.“ Püstolitoru torkis taas kaela.
Üks ja kaks ja...
„Kiiremini!“
Mia keeras rooli järsult paremale ja vasakule, nii et Jeep läks külglibisemisse. Ta vajutas pidureid ja auto peatus. Siis tõmbus ta istmel kühmu ja kobas ukselinki.
Lask kõlas valjusti tema pea kõrval. See kajas tema ümber, aga ta sai ukse lahti ja maandus näoli asfaldil. Pilk kerkis, kui teise auto tuled teda pimestasid.
Ta ajas end jalule ja sööstis metsa poole. Üle õla vaadates nägi ta röövijat autost välja tulemas. Prillid oli kadunud ja viha peegeldus näost.
Mia pöördus ja põgenes. Pind kadus jalge alt ja järsku oli ta põlvili, jäine vesi säärte ümber. Ta oli kraavis. Ta üritas külmast veest välja saada, ülespoole pääseda, hoiduda küüru ja püsida vaateväljast eemal. Naine heitis metsiku pilgu üle õla, kui nende kannul sõitnud auto pidurite krigina saatel peatus. Selle tuled valgustasid risti teel seisvat Jeepi.
Must vari kerkis tulede ette. Mees jälitas teda! Hirm andis jõudu. Mia kummardus ja jooksis sügavamale võssa.
„Sina seal!“ karjus keegi. „Seis!“
See oli mees, kes oli peatunud, et aidata. Mia ei pöördunud. Mees karjus seda tema ründajale.
„Viska...“
Plaks!
Seejärel oli kurdistav vaikus.
Iiveldustunne oli valdav, ent Mia jooksis edasi. Miski torkas jalga. Ta üritas seda maha lüüa ja taipas siis, et see on okastraat. Ta vajus paanikas pikali ja puges aia alt läbi. Kampsun jäi
