praeguse olukorra. Kui me nüüd abielluksime, siis see üksnes takistaks sul oma tegelikke vajadusi rahuldamast. Ja usu mind, sa ei vaja kedagi minusugust.“
„Mida ma nüüd teen?“
Paul mõtles isekalt: Ja mida mina pean tegema? „Mida iganes soovid. Proovin sind igal juhul toetada. Anna andeks, aga sa väärid abikaasat, kes armastaks sind sama palju kui sina teda.“
„Aga ma saan sinult lapse!“ ahastas Terri.
„Ma teen kõik, mis minu võimuses, Terri, välja arvatud abielu. See ei jääks kestma. Meist saaksid vaenlased, aga me võiksime proovida paremini läbi saada.“
„Kas ma oleksin abikaasana tõepoolest nii kohutav valik?“ küsis Terri hädiselt.
Tegelikult polnud tal midagi, mitte midagi viga. Probleem oli Paulis. Pauli silmis oli Terri ligitõmbav, ihaldusväärne, vaimukas ja armas. Just sellepärast nad olidki kokku sattunud, samal ajal kui Vanni oli Pauli parima sõbraga abielus. Paul oleks andnud ei tea mis, et armuda. Kui ta mõtles Vannile, hüppas tema vererõhk lakke ja süda hakkas taguma. Kui ta mõtles Terrile, ilmus tema huulile naeratus, sest naine oli väga armas, ajas teda naerma ja oli lihtsalt hea inimene. Kui ta mõtles Vannile, täitus tema süda hirmu, iha ja naeruväärse lootusega. Terri meeldis talle, kuid Vanni järele oli ta juba aastaid arust ära. Ta ei teadnud, mispärast. Võib-olla sundis kuri needus teda tahtma midagi, mida ta iialgi ei saa.
See polnud Terri vastu aus, õige ega lihtne. Kuid nii lihtsalt oli. Paul tundis Terri juuresolekul testosteroonisööstu, sest naine oli võrgutav, kenake ja kättesaadav, samal ajal kui tema, Paul, oli üksi. Ta oli kõigest mees; vahel oli tore oma elus naist tunda. Oli tohutu viga pärast Matti surma Terrile helistada, ehkki Vanni oli ainuke naine, kellega ta oli tahtnud koos olla. Kuid Paul oli meeleheitlikult mõistmist ja sõpra vajanud.
„Usun, et sinust saab kellelegi imeline abikaasa, kui vaid leiad õige mehe,“ arutles Paul. „Mina ei ole sulle õige mees, kuid teen, mis vaja, et sind selles asjas toetada, Terri. Ma ei põgene ega poe sinu eest peitu. Jumala eest, Terri, mul on väga kahju. See polnud kindlasti ette kavatsetud.“
Joe Benson oli ehitusfirmale Haggerty Construction juba kümme aastat maju projekteerinud. Praegu oli ta oma sõbra Pauli pärast veidi mures. Ta oli kohanud Pauli paaril ehitusobjektil ja nad olid arutanud, et peaks minema koos õlut jooma, kuid Paul oli tundunud tõrjuv, eemalolev, morn ja masendunud. See polnud ime – Paul oli pidanud Matti surma tõttu palju üle elama. Joe kahtlustas, et sõber on suure pinge all. Seetõttu tegi ta seda, mida head sõbrad ikka teevad: oli pealetükkiv. Paulil oli aeg aur välja lasta, et ta saaks eluga edasi minna.
Joe läks väikesesse pimedasse ja vaiksesse baari ning jäi Pauli ootama. Ta oli koha ise välja valinud – sellise, kus mehed saaksid privaatselt rääkida asjust, mis neid sügavalt häirivad. Ta vaatas mitu korda käekella ja nuputas, kas Paul jätab kohale ilmumata. Joe jõi ühe õlle ja kaalus sõbra mobiiltelefonile helistamist või lahkumist, kui Paul viimaks välja ilmus, nina norus, nagu tal viimasel ajal kombeks oli. See mees oli valu elav kehastus.
„Üks õlu,“ pöördus tulija baarmeni poole, enne kui jõudis teregi öelda. „Heineken.“
„Noh,“ kohmas Joe ja kergitas oma peaaegu tühja õllekruusi. „Sa näed kehv välja.“
Paul vaikis viivu ja ootas oma õlut. Kui see lauale toodi, rüüpas ta suure sõõmu, enne kui vastas: „Kehv tõepoolest.“
„Kuule, ma mõtlesin, et kui teeme ühed õlled ja räägime sellest...“
„Usu mind, Joe, sa ei taha sellest rääkida.“
„Tööl on kõik hästi?“ uuris Joe ääri-veeri. Paul töötas väikeses perefirmas, mis tegeles kvaliteetehitusega. Kui Matt oli olnud Pauli parim lapsepõlvesõber, siis Joe oli olnud Pauli kõige lähedasem inimene pärast „Kõrbetormi“, kui nad liitusid sama mereväe reservüksusega. Sellest ajast saadik olid nad koos töötanud ja ka koos Iraagis käinud.
„Tööl on kõik korras,“ vastas Paul. „Probleem ei ole selles.“
Joe laksas käe jõuliselt Pauli õlale. „Sa pole viimasel ajal sina ise, semu. Sul on raskusi edasiliikumisega pärast Matti... Ta ei tahaks, et see nii on.“
„Ma tean.“
„Või polegi asi üksnes Mattis,“ oletas Joe. „Mul on tunne, et miski vaevab sind korralikult.“
„Jah?“ kostis Paul ja naeris süngelt. „Jessas, sa oled selgeltnägija!“ Ta rüüpas suure sõõmu õlut.
„Kas on lootust, et räägid suu puhtaks ja me saame seda asja arutada? Sest kui sa nii kiiresti jood, jään ma sust varsti kaugele maha.“
Paul vangutas pead. „Ma keerasin kõik korralikult kihva, Joe. Sattusin supi sisse, millest pole enam pääsu.“
Joe vahtis teda tükk aega, seejärel koputas kruusiga vastu letti ja ütles lähenevale baarmenile: „Too veel üks!“ Uue õlle ootamise ajal pöördus ta Pauli poole ja küsis: „On sul aimugi, kui segast juttu sa praegu ajad?“
„Jah. Sa peaksid endale stabiilsemad joomakaaslased leidma.“
„Nojah, aga seniks...“
Veidi aja pärast teatas Paul: „Ma tegin kellegi rasedaks...“
„Ei ole võimalik,“ oli Joe rabatud. „Sa oled sellisteks asjadeks liiga nutikas.“
Paul naeris. „Paistab, et mitte. Või peaksin kellegi kohtusse kaebama?“
„Oh issand!“ kostis Joe. „Oh jumal! On ta sulle eriline? Loodetavasti jah?“
„Tore tüdruk,“ möönis Paul õlakehitusega. „Aga ta polnud... Ah sa mait! See oli... Me pole... Kurat! See lihtsalt juhtus. Mõistad? Tunnen teda umbes aasta, aga oleme kõigest mõne korra väljas käinud. Meie vahel polnud midagi peale...“
„Oh issand!“ kordas Joe.
Paul pöördus sõbra poole. „Kui olin möödunud sügisel Neitsijõel, ei suhelnud me selle aja jooksul kordagi – vaat nii juhuslik suhe oli. Käisin kogu aeg siin, et firmal, isal ja vendadel silma peal hoida, kuid ei vaevunud kordagi talle helistama. Ja tema ei helistanud mulle. Aga...“
„Aga...?“
„Kui ma pärast kõiki Neitsijõe sündmusi koju tulin, olin omadega täiesti sassis ja helistasin talle. Lihtsalt automaatselt. Ja arva ära, mis juhtus?“
„Oh pagan!“ mõmises Joe. „Mida sa kavatsed teha?“
„Mis valikut mul on?“ küsis Paul ja lasi pea norgu. „Ma hoolitsen tema ja lapse eest. Mis mul muud üle jääb?“ Ta vangutas nukralt pead. „Ma tahan seda,“ lisas ta. „Tean, et see on rumalus. Peaksin arvatavasti midagi üritama, näiteks ta ära ostma või midagi. Paluma tal lapsest vabaneda. Aga kui saan lapse, siis tahan tema elus osaleda. Olen vist hull, eks?“
Joe naeratas kannatlikult. „Ma ei tea. Võib-olla sa polegi hull, aga kuidas on lood lapse emaga? Kas olete võimelised koostööd tegema?“
„Ei tea midagi,“ kostis Paul. „Tema tahab abielluda. Seda
