kui surnud.
Coriolanus oli käinud oma sõprade korterites ja teadis, et enamik peresid on oma kodusid remontima hakanud, kuid Snowde perekond ei saanud endale lubada isegi mitte paari meetrit linast riiet uue särgi jaoks. Ta mõtles oma klassikaaslastele – kuidas need riidekapis tuulavad või uue rätsepaülikonna selga tõmbavad – ning polnud enam kindel, kui kaua ta suudab veel teisi ära petta.
Sa annad meile valguse.
Sa ühendad meid taas.
Sinule truudust vannume.
Mida ta siis teeb, kui Tigrise parandatud särk kanda ei kõlba? Teeskleb grippi ja jääb voodisse? Selgrootu. Teeb hea näo oma vormisärgis? Lugupidamatu. Pigistab selga punase nööpidega särgi, millest ta juba kaks aastat tagasi välja kasvas? Vaene. Vastuvõetav variant? Mitte ükski ülalnimetatutest.
Võib-olla oli Tigris läinud abi paluma oma tööandjalt Fabricia Whatnotilt5, kes oli sama naeruväärne nagu tema nimigi, ent teatud erilise andega moe tuletamise alal. Olgu moes suled või nahk, plast või plüüs, tema leidis alati viisi, kuidas seda mõistliku hinna eest lisada. Tigris polnud kunagi suurem asi õpilane olnud, loobus seetõttu pärast Akadeemia lõpetamist ülikooli minemisest ja asus hoopis täitma oma unistust saada disaineriks. Ta pidanuks olema rohkem küll õpipoisi rollis, aga Fabricia kasutas teda pigem orjana, kellelt nõuda jalamassaaži või oma fuksiakarva juuksekarvapundarde koristamist äravoolurestidelt. Kuid Tigris ei kaevanud kunagi ega lubanud kellelgi oma ülemust kritiseerida, nii rahul ja tänulik oli ta oma koha eest moemaailmas.
Panemi pärl,
võimu troon,
rahuaastail jõud, kilp võitlustes.
Coriolanus avas külmkapi, lootes sealt leida midagi kapsasupi elavdamiseks. Ainus asi külmkapis oli metallist pann. Kui ta kaane pealt tõstis, vaatasid talle vastu tükkideks tehtud hangunud kartulid. Kas vanaema oli lõpuks ometi teinud teoks oma ähvarduse õppida süüa tegema? Kas see kraam üldse oli söödav? Coriolanus pani kaane seniks peale tagasi, kuni ta on rohkem infot kogunud. Milline luksus oleks see löga pikemalt mõtlemata prügikasti visata. Milline luksus oleks prügi. Talle meenus või ta arvas, et talle meenus, kuidas ta oli väga väikese poisina vaadanud prügiautosid, mida juhtisid Avoxid – keeletud töötajad olid parimad töötajad, vähemalt vanaema ütles nii – ja mis sõitsid mööda tänavaid, tühjendades suuri kotte äravisatud toidujäätmete, pakendite, kulunud majapidamisesemetega. Siis saabus aeg, mil miski polnud äravisatav, ükski kalor soovimatu ega ükski ese sobimatu, olgu kaubavahetuseks, põletamiseks, et sooja saada, või isolatsioonimaterjalina seina vastu panemiseks. Kõik olid õppinud jäätmeid põlgama. Kuid nüüd hiilis see vargsi moodi tagasi. Jõukuse märk nagu korralik särkki.
Kaitse meie maad
relvastatud käel.
Särk. Särk. Coriolanuse mõte võiski kinnistuda niiviisi ühele probleemile – tegelikult millele tahes – ja mitte lahti lasta. Nagu aitaks ühe elemendi kontrollimine tema maailmas hoida teda kokku varisemast. See oli halb harjumus, mis ei lasknud tal märgata teisi asju, mis võisid talle ohtlikud olla. Kalduvus sundmõtetele oli tema ajusse sisse ehitatud ja võis talle saatuslikuks saada, kui ta seda üle kavaldama ei õpi.
Vanaema hääl kriiskas hümni lõpu-crescendo’t.
Meie Kapitoolium, meie elu!
Hull vana naine, kes klammerdus endiselt sõjaeelsete päevade külge. Coriolanus armastas teda, kuid vanaema oli juba aastaid tagasi reaalsustaju kaotanud. Söögi ajal vatras ta pidevalt Snowde legendaarsest hiilgusest, ehkki nende toit koosnes vesisest oasupist ja kopitanud kuivikutest. Ja kui vanaema kuulata, siis oli selgemast selgem, et Coriolanuse tulevik tuleb kuulsusrikas. „Kui Coriolanus presidendiks saab …“ alustas vanaema sageli. „Kui Coriolanus presidendiks saab …“, korrastatakse võluväel kõik alates Kapitooliumi logisevatest õhujõududest kuni mõõdutundetute sealihahindadeni välja. Jumal tänatud, et katkine lift ja haiged põlved ei lasknud vanaemal palju väljas käia ja et tema harvad külalised olid samasugused fossiilid nagu ta ise.
Kapsas läks keema ja täitis köögi vaesuse lõhnaga. Coriolanus torkis seda puulusikaga. Tigrist polnud ikka veel. Varsti on juba liiga hilja helistada ja ennast välja vabandada. Kõik oleks selleks ajaks juba Akadeemia Heavensbee saali kogunenud. Tuleks silmitsi seista kommunikatsiooniprofessor Satyria Clicki meelepaha ja pettumusega; just tema oli Coriolanust toetanud, et poiss saaks ühe kahekümne neljast Näljamängude ihaldatud juhendajakohast endale. Ta oli Satyria lemmik ja ka abiline ning kahtlemata vajas naine teda täna millegi jaoks. Satyria võis olla ettearvamatu, eriti kui ta oli joonud, ning lõikuspäeval oli see kindel. Parem oleks Satyriale helistada ja öelda, et ta oksendab lakkamatult, ent annab oma parima, et terveks saada. Coriolanus pani vaimu valmis ja haaras telefoni, et tuua vabanduseks kohutav haigus, kui teda tabas üks teine mõte: kui ta kohale ei ilmu, kas siis Satyria lubab tema kui juhendaja välja vahetada? Ja kui lubab, siis kas see vähendab tema šansse saada lõpetamisel üht Akadeemia autasudest? Sellise autasuta ei oleks tal kuidagi võimalik ülikooli astuda, mis omakorda tähendas, et tal poleks mingit karjäärivõimalust ega mingit tulevikku, mitte temal, ja kes teab, mis ta perekonnaga juhtuks, ja …
Välisuks, äravajunud ja kaeblev, avanes kriiksudes.
„Coryo!“ hüüdis Tigris ja Coriolanus viskas telefoni käest. Hüüdnimi, mille Tigris oli talle pannud, kui ta sündis, oligi talle külge jäänud. Coriolanus lendas köögist välja ja pidi Tigrise peaaegu pikali jooksma, aga tüdruk oli liiga elevil, et temaga pahandama hakata. „Ma suutsin seda! Ma suutsin seda! Või noh, vähemalt midagi.“ Tigrise jalad tegid paigaljooksu. Ta sirutas Coriolanuse poole vana riidekotiga kaetud riidepuu. „Vaata, vaata, vaata!“
Coriolanus tegi luku lahti ja tõmbas koti särgi ümbert maha.
See oli uhke. Ei, isegi parem, see oli stiilne. Paks linane riie ei olnud algset valget värvi ega ka vanunud kollane, vaid oivalist kreemikarva. Mansetid ja krae olid asendatud musta sametiga ning nööpideks olid kulla- ja eebenivärvi kuubid. Mosaiigitükid. Igaühest oli läbi puuritud kaks tillukest auku niidi jaoks.
„Sa oled geenius,“ ütles Coriolanus ausalt. „Ja maailma parim nõbu.“ Särki ettevaatlikult eemal hoides kallistas ta Tigrist vaba käega. „Snow6 on alati tipus!“
„Snow on alati tipus!“ hõiskas Tigris. See oli lause, millega nad olid üle elanud sõja, kus pidi üha võitlema selle eest, et neid maasse ei trambitaks.
„Räägi nüüd kõigest,“ ütles poiss, teades, et just seda Tigris tahabki. Talle meeldis hirmsasti riietest rääkida.
Tigris laiutas käsi ja naeris hingeldades. „Kust ma alustan?“
Ta alustas valgendamisest. Tigris oli Fabriciale öelnud, et tema magamistoa kardinad paistavad määrdunud ja vajavad pesemist, ning kardinaid valgendis leotades poetas ka särgi nende hulka. Tulemus sai kena, aga ükski valgendi ei oleks plekke täielikult kaotanud. Sellepärast keetis ta särki koos kuivanud saialilleõitega, mis ta Fabricia naabri ukse tagant prügikastist oli leidnud. Õied andsid särgile just nii palju värvi, et plekid ära peita. Sametriie mansettide jaoks pärines suurest nööriga kokku tõmmatavast kotist, milles oli olnud vanaisale kuulunud ja nüüdseks tähendusetuks muutunud mälestustahvel. Mosaiigitükid oli ta lahti kangutanud teenijate vannitoa kapi sisemusest. Ta oli lasknud hoone remondimehel tükkidesse augud puurida, parandades vastutasuks mehe tunked.
„Kas
