Kuna professorid olid nüüd hõivatud, viipas Coriolanus peaga kilbi suunas. „Hommikune trenn, jah?“
Sejanus vastas vildaka naeratusega. „Alati auga teenistuses.“
„See on peen poleerimistöö,“ vastas Coriolanus. Sejanus tõmbus pingule vihjest, et ta on … misasi, pugeja? Lakei? Coriolanus laskis pingel natuke koguneda, enne kui seda lahustama tõttas. „Ma peaksin teadma. Ma poleerin kõiki Satyria veinipokaale.“
Selle peale Sejanus rahunes. „Tõesti või?“
„Ei, tegelikult mitte. Aga ainult sellepärast, et ta pole selle peale tulnud,“ vastas Coriolanus, laveerides põlguse ja semutsemise piirimail.
„Professor Sickle mõtleb küll kõigele. Ja helistab mulle kõhklemata, olgu päeval või öösel.“ Paistis, nagu kavatseks Sejanus jätkata, kuid ohkas siis ainult. „Ja nüüd, kui ma lõpetan, kolime me muidugi koolile lähemale. Suurepärane ajastus, nagu ikka.“
Coriolanus muutus korraga ettevaatlikuks. „Kuhu kanti?“
„Kusagile Corsole. Seal tuleb varsti turule hulk neid suurejoonelisi kohti. Omanikud ei suuda maksu maksta või midagi sellist, isa rääkis.“ Kilp riivas põrandat ja Sejanus vinnas selle kõrgemale.
„Kapitooliumis ei ole omandimaksu. Ainult ringkondades on,“ lausus Coriolanus.
„See on uus seadus,“ ütles Sejanus. „Et saada rohkem raha linna ülesehitamiseks.“
Coriolanus püüdis endas tõusvat paanikat maha suruda. Uus seadus. Kehtestab maksu tema korterile. Kui suure? Tegelikult suutsid nad vaevu ots otsaga kokku tulla Tigrise sandikopikatest, tillukesest sõjaväepensionist, mida vanaema sai tänu oma abikaasa teenetele Panemi ees, ning Coriolanuse enda ülalpidamistoetustest, mida ta sai tapetud sõjakangelase lapsena ja mis pidi kooli lõpetamisega kaduma. Kas nad kaotavad oma korteri, kui maksu maksta ei suuda? See oli kõik, mis neil oli. Koha müümisest poleks ka mingit kasu. Ta teadis, et vanaema oli korteri jaoks senthaaval raha kokku laenanud. Kui nad selle maha müüksid, ei jääks rahast midagi järele. Nad peaksid kolima mõnda kahtlasesse naabruskonda ning hakkama kuuluma tavakodanike räpasesse klassi ilma staatuse, mõjuvõimu ja väärikuseta. Niisugune teotus mõjuks vanaemale surmavalt. Palju lahkem tegu oleks vanaema katusekorteri aknast alla visata. Vähemalt käiks kõik kiiresti.
„On sinuga kõik korras?“ Sejanus piidles teda segaduses ilmel. „Sa läksid näost täitsa kaameks.“
Coriolanus kogus ennast. „Ma arvan, et see on posca’st. Paneb mul kõhus keerama.“
„Jajah,“ nõustus Sejanus. „Mamma sundis mind seda sõja ajal kogu aeg jooma.“
Mamma? Kas Coriolanuse kodu võib võtta ära keegi, kes hüüab oma ema Mammaks? Kapsas ja posca ähvardasid üles tulla. Coriolanus hingas sügavalt sisse ja sundis ennast toitu kinni hoidma, tundes Sejanuse vastu suuremat kibestumist kui toona, kui see hästi toidetud ringkonna poiss oma raskepärase aktsendiga esimest korda tema juurde tuli, kott nätsukomme käes.
Coriolanus kuulis kellahelinat ja märkas, kuidas kaasõpilased hakkasid poodiumi ette kogunema.
„On vist aeg meile tribuudid määrata,“ lausus Sejanus süngelt.
Coriolanus sammus tema järel sinna, kus juhendajate jaoks olid valmis pandud eraldi tooliread – kuus neljast toolist koosnevat rida. Ta proovis korterikriisi peast visata ja keskenduda eesootavale otsustavale ülesandele. Rohkem kui kunagi varem oli ülitähtis saada parimaks, ning parimaks saamiseks pidi talle määratama konkurentsivõimeline tribuut.
Dekaan Casca Highbottom – mees, kellele kuulus Näljamängude loomise au – oli isiklikult juhendajate programmi ülevaataja. Ta esitles ennast õpilastele täies uneskõndija elujõus, uniste silmadega ja supermorfiini mõju all nagu ikka. Tema kunagi vormis keha oli kokku kuivanud ja nahk lotendas. Hiljutine lühike ja täpne juukselõikus ning sile ülikond muutsid tema allakäigu veel märgatavamaks. Tänu kuulsusele mängude leiutajana oli tal veel õhkõrn võimalus oma positsioonil püsida, kuid käisid kuulujutud, et Akadeemia juhatus hakkab kannatust kaotama.
„Servus kõigile,“ lällas dekaan pea kohal kortsus paberitükki lehvitades. „Loeb nüüd paberilt maha.“ Õpilased jäid vaikseks, püüdes teda iga hinna eest üle saalikõmina kuulda. „Loeb teile nime ja siis selle, kes ta endale saab. Sobib? Nii, olgu. Esimene ringkond, poiss, läheb …“ Dekaan Highbottom kissitas silmi ja proovis keskenduda. „Prillid,“ pomises ta. „Unustasin need.“ Kõik vaatasid ainiti ta prille, mis juba tema ninal istusid ja ootasid, millal ta need sõrmedega kobades üles leiab. „Nii, läheb lahti. Livia Cardew.“
Üle Livia väikese teravate joontega näo levis naeratus, ta viibutas võidukalt rusikaga õhus ja hüüdis oma kriiskava häälega: „Jess!“ Livial oli alati kombeks parastada. Nagu oleks parima tribuudi endalesaamine ainuüksi tema teene ja sellel poleks mingit pistmist tema emaga, kes juhtis Kapitooliumi suurimat panka.
Coriolanus tundis, kuidas tema meeleheide järjest kasvab, kui dekaan Highbottom nimekirjaga takerdudes edasi läks, määrates iga ringkonna poisile ja tüdrukule juhendaja. Kümne aastaga olid joonistunud teatud mustrid. Paremini toidetud Kapitooliumi-sõbralikumatest ringkondadest 1 ja 2 tuli rohkem võitjaid ning kalastus- ja põllumajandusringkondade number 4 ja 11 tribuudid olid samuti pretendendid. Coriolanus oli lootnud tribuuti 1. või 2. ringkonnast, kuid kumbagi ringkonda ei määratud talle, mille tegi veel solvavamaks see, et Sejanus sai 2. ringkonna poisi. Ka 4. ringkond läks mööda Coriolanuse nime mainimata ning tema viimane tegelik võimalus võitjale – 11. ringkonna poisile – langes sülle hoopis Clemensia Dovecote’ile, energiaministri tütrele. Erinevalt Liviast võttis Clemensia uudise oma heast õnnest vastu taktitundeliselt, lükates oma ronkmustad juuksed selja taha ja tehes oma tribuudi kohta usinalt kaustikusse märkmeid.
Midagi pidi valesti olema, kui üks Snowdest, kes oli juhtumisi ka üks Akadeemia auväärsemaid õpilasi, jäi tunnustamata. Coriolanus hakkas juba mõtlema, et nad on ta ära unustanud – või mõtlesid nad määrata talle mingi erilise ametikoha? –, kui dekaan Highbottom tema õuduseks pomises: „Ja kõige viimasena, 12. ringkonna tüdruk … kuulub Coriolanus Snowle.“
2
12. ringkonna tüdruk? Nagu rusikaga vastu vahtimist. 12. ringkond, kõige väiksem ringkond, paras nali oma kängu jäänud ja paistes liigestega lastega, kes surid alati esimese viie minuti jooksul, ja nagu sellest oleks veel vähe … tüdruk pealekauba? Mitte et tüdruk ei oleks saanud võita, aga Coriolanuse meelest olid Näljamängud suuresti toore jõu mängud ning tüdrukud olid juba sünnipäraselt poistest väiksemad ja seetõttu kehvemate šanssidega. Dekaan Highbottom, kelle kohta Coriolanus ütles sõprade hulgas naljatamisi High-as-a-Kite-Bottom8, ei olnud poissi kunagi eriliselt sallinud, kuid Coriolanus polnud oodanud ka niisugust avalikku alandust. Kas hüüdnimi oli mehe kõrvu ulatunud? Või oli see kõigest kinnitus asjaolule, et uue maailmakorralduse juures muutuvad Snowd tähtsusetuks?
Coriolanus tundis, kuidas veri talle näkku tulvab ja põsed õhetama löövad, kuid ta püüdis enesevalitsust säilitada. Enamik õpilasi oli püsti tõusnud ja lobises üksteisega. Ta peab nendega liituma, teesklema, nagu poleks midagi juhtunud, kuid tundus, nagu ei suudaks ta liigutada. Ta suutis vaid pead paremale pöörata, seal istus Sejanus endiselt liikumatult tema kõrval. Coriolanus avas suu, et Sejanusele õnne soovida, ent vakatas, nähes poisi näos vaevu varjatud kannatust.
„Mis
