hetkel, kui tüdruk hakkas oma võitlust pisaratega kaotama, juhtus midagi kummalist. Kusagilt rahvahulgast hakkas kostma lauluhääl. Noore inimese hääl, mis võis kuuluda nii poisile kui ka tüdrukule, aga sellise kõrgusega, et see kandus üle terve vaikse väljaku.
Minevikku mult ei saa võtta.
Minu lugu minuga jääb.
Tuuleiil puhus üle lava ja tüdruk tõstis aeglaselt pea. Kusagilt mujalt rahva hulgast liitus lauluga sügavam hääl, ilmselgelt mehe oma.
Mu isa te võisite võtta,
ta nimi kuid varjatuks jääb.
Lucy Gray Bairdi huulile ilmus naeratusevari. Korraga tõusis ta püsti, sammus lava keskele, haaras mikrofoni ja avas suu.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Tüdruku vaba käsi haaras seelikust ja liigutas seda kahinal küljelt küljele ning kõik hakkas korraga paika loksuma – kostüüm, jumestus, juuksed. Kes iganes ta oli, ta oli algusest peale selleks etenduseks riietatud. Tal oli ilus hääl, hele ja puhas kõrgematel, kähe ja kõlav madalamatel nootidel, ja ta liikus laval enesekindlalt.
Mu sarmi ei saa mult võtta.
Mu naljasoon minule jääb.
Mu rikkust ei saa mult võtta,
seda polegi olnud sääl.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Laulmine tegi tüdruku täiesti teistsuguseks ja ta ei tundunud Coriolanusele enam nii häiriv. Temas oli midagi põnevat, isegi lummavat. Kaamera lausa ahmis tüdrukut, kui see lava ette tuli ning end armsalt ja häbematult publiku poole kallutas.
Arvad, et oled nii peen.
Arvad, võid võtta, mis minu.
Arvad, et sinul on võim.
Arvad, et mind muudad või ümber teha suudad.
Mõtle veel, kui just seda sa tahad,
sest …
Ja siis oli ta jälle eemal, tantsides laval ringi, otse mööda rahuvalvajatest, kellest mitmel oli keeruline naeratust tagasi hoida. Ükski neist ei liigutanudki, et tüdrukut peatada.
Häbematust ei saa mult võtta.
Mu sõna – see minule jääb.
Oma sõrmi te lakkuda võite,
ja edasi läheb see päev.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Kohtuhoone uksed paiskusid valla ja rahuvalvajad, kes linnapea ära olid viinud, tormasid tagasi lavale. Tüdruk seisis näoga rahva poole, kuid oli näha, et ta märkas nende tulekut. Ta suundus kaugeimasse lavaserva, et jõuda võiduka lõpuni.
Jah, härra,
kõik, mida saate mult võtta, tuhkagi väärt pole see.
Annan vabalt ära, see võtke. See sugugi haiget ei tee.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt!
Tal õnnestus saata ka õhusuudlus, enne kui nad temani jõudsid. „Minu sõbrad kutsuvad mind Lucy Grayks – loodan, et teie ka!“ hüüdis tüdruk. Üks rahuvalvaja rebis tal mikrofoni käest, samal ajal kui teine ta sülle haaras ja tagasi lava keskele viis. Tüdruk lehvitas, nagu ümbritseks teda kõrvulukustav aplaus, mitte hauavaikus.
Veidi aega vaikisid kõik ka Heavensbee saalis. Coriolanus mõtles, kas teised olid lootnud nagu temagi, et tüdruk edasi laulaks. Siis hakkasid kõik korraga rääkima, kõigepealt tüdrukust, seejärel sellest, milline õnneseen ta endale oli saanud. Teised õpilased vaatasid ringi, kaelad õieli, mõned tõstsid pöidlad heakskiitvalt püsti, mõned heitsid talle tigedaid pilke. Coriolanus raputas jahmunult pead, kuid sisimas ta säras. Snow on alati tipus.
Rahuvalvajad tõid linnapea uuesti kohtuhoonest välja ja jäid tema kõrvale seisma, et hoida ära edasisi arusaamatusi. Lucy Gray ei teinud linnapea saabumisest väljagi, olles silmanähtavalt oma esinemisest tasakaalu tagasi saanud. Linnapea põrnitses kaamerasse, torkas käe teise märssi ja tõmbas välja mitu lipikut. Mõned pudenesid lavale laiali ja ta luges näppu jäänud lipikult nime ette. „12. ringkonna poisstribuut on Jessup Diggs.“
Lapsed tammusid väljakul, tehes teed Jessupile, poisile, kelle esileküündivale laubale oli kleepunud must juuksetukk. 12. ringkonna tribuudi kohta oli tegu korraliku eksemplariga, keskmisest suurema ja pealtnäha tugeva poisiga. Tema räpasuse järgi võis arvata, et ta töötab juba kaevanduses. Tuim katse ennast pesta oli paljastanud kaunis puhta ovaali keset nägu, kuid see oli ümbritsetud mustaga ja poisi sõrmeküüsi kattis söetolm. Kohmakalt sammus ta trepist üles oma koha poole. Kui poiss linnapeale lähenes, astus Lucy Gray ette ja sirutas käe välja. Poiss kõhkles veidi, sirutas siis samuti käe ja surus tüdruku oma. Lucy Gray astus poisi eest läbi, vahetas parema käe vasaku vastu ja nad seisid külg külje kõrval, käest kinni, kui tüdruk tegi sügava kniksu, tõmmates poissi allapoole kummardama. Siitsealt publiku hulgast kostis plaksutamist ja üks üksildane hüüatus, enne kui rahuvalvajate ring koomale tõmbus ja lõikuspäeva ülekanne 8. ringkonda lülitus.
Coriolanus teeskles süvenemist ülekandesse, kui 8., 6. ja 11. ringkond oma tribuute teatasid, kuid ta mõtted keerlesid Lucy Gray Bairdi juhendajaks saamise mõjude ümber. See tüdruk oli kingitus, seda ta teadis, ja tal tuli teda kohelda nagu kingitust. Ent kuidas tüdruku muljetavaldavat etteastet kõige paremini ära kasutada? Kuidas lõigata kõige rohkem kasu tema kleidist, maost, laulust? Tribuutidele eraldatakse enne mängude algust hinnalised hetked publiku ees. Kuidas ta saaks ainult ühe intervjuuga teha nii, et publik investeeriks tüdrukusse ja pikemas plaanis ka temasse endasse? Teised tribuudid jäid talle vaid osaliselt meelde, enamik neist olid haletsusväärsed tegelased, kuid tugevamate kohta tegi ta mõttes märkmeid. Sejanus sai endale muljetavaldavalt pika tüübi 2. ringkonnast ja Livia 1. ringkonna poiss paistis ka võitleja moodi välja. Coriolanuse tüdruk tundus olevat üsna hea tervise juures, aga tema õbluke kehaehitus sobis pigem tantsimiseks kui käsitsivõitluseks. Ent Coriolanus võinuks kihla vedada, et tüdruk suudab kiiresti joosta, ja see oli tähtis.
Lõikuspäeva ülekande lõppedes oli tunda bufeelaua juurest üle publiku hõljuvaid toidulõhnu. Värskelt küpsetatud leib. Sibulad. Liha. Coriolanus ei suutnud vältida kõhukorinat ning riskis veel paari posca-lonksuga, et seda vaigistada. Ta tundis, et on ülesköetud, uimane ja hundiisuga. Kui ekraan välja lülitus, pidi ta kogu oma enesevalitsuse kokku võtma, et mitte laua juurde tormata.
Lõputu tants ümber nälja oli määratlenud tema elu. Mitte küll kõige varasemaid eluaastaid, aega enne sõda, kuid pärast seda oli päev päeva järel olnud vaid üks pidev võitlus, läbirääkimised ja mäng. Kuidas kõige paremini nälga vältida? Süüa kogu söök ühekorraga? Jagada toit palukestena päeva peale laiali? Kugistada kõik alla või mäluda viimne kui tükike pudruks? See kõik oli vaid mäng, mis pidi juhtima mõtted eemale asjaolult, et kunagi pole piisavalt. Keegi ei lasknud tal kunagi küllalt süüa.
Sõja ajal hoidsid ülestõusnud toitu tootvaid ringkondi oma kontrolli all. Kapitooliumi enda
