elanik: meeleheitlik toidu otsimine, et vedada välja järgmise päikesetõusuni.
Seesama meeleheide oli muutnud väärikad Kapitooliumi kodanikud koletisteks. Inimesed, kes tänavatel näljast kokku kukkusid, muutusid osaks võikast toiduahelast. Ühel talveõhtul olid Coriolanus ja Tigris korterist välja lipsanud, et otsida toitu puidust kastidest, mida olid varem ühes põiktänavas märganud. Oma teel möödusid nad kolmest laibast, tundes ühes ära noore naise, kes oli Crane’ide pärastlõunastel koosviibimistel nii toredasti teed serveerinud. Hakkas sadama rasket märga lund ja nad arvasid, et tänavad on inimtühjad, kuid koduteel ehmatas üks sissemässitud kogu nad heki taha peitu. Nad nägid, kuidas nende naaber, raudteetööstuse titaan Nero Price teenijannalt jala küljest lõikas, saagides oma kohutava noaga senikaua edasi-tagasi, kuni jäse otsast tuli. Mees mässis selle seelikusse, mille rebis teenijanna piha ümbert, ja jooksis siis mööda tänavat tagasi oma maja tagaukse juurde. Nõod ei rääkinud sellest kunagi, isegi omavahel mitte, kuid nähtu oli Coriolanuse mällu sööbinud. Price’i nägu moonutav metsikus, valge madala säärega sokk ja kulunud must king mahalõigatud jala otsas, ja täielik õudus teadmisest, et ka tema võib nüüd paista söödavana.
Coriolanus kirjutas nii oma otsese kui ka moraalse ellujäämise Grandmadami sõja alguse aegse ettenägelikkuse arvele. Tema vanemad olid surnud, Tigris samuti orvuks jäänud, ja mõlemad lapsed elasid vanaemaga. Ülestõusnud olid küll aeglaselt, ent järjekindlalt Kapitooliumile lähenenud, ehkki linnaelanikud ei tahtnud seda oma kõrkuses väga teadvustada. Toidunappus ajas isegi rikkaimad mustale turule teatud kaupu otsima. Ja nii leidis ka Coriolanus end ühel hilisel oktoobrikuisel pärastlõunal kunagi trendika ööklubi tagaukse juurest, ühes käes väikese punase vankri käepide, teine käsi Grandmadami kinnastatud käes. Õhus oli tunda lõikavat jahedust, mis hoiatas kurjakuulutavalt talve eest, ning pea kohal sõudsid ühtlase massina sünged hallid pilved. Nad olid tulnud kohtuma Pluribus Belliga, vananeva mehega, kellel olid kollaste klaasidega prillid ja vööni ulatuv valge puuderdatud parukas. Tema koos oma muusikust partneri Cyrusega oligi aknaluukidega kaetud klubi omanik, kes pidi nüüd ajama läbi tagaukse kaudu kaubitsemisega. Snowd olid tulnud kastitäie konservpiima pärast, sest värske kraam oli juba nädalaid tagasi märkamatult kadunud, kuid Pluribus ütles, et tal on piim otsas. Küll olid äsja saabunud kuivatatud liimaubade kastid, mille virnad kõrgusid tema selja taga peeglitega laval.
„Need säilivad aastaid,“ lubas Pluribus Grandmadamile. „Ma kavatsen umbes kakskümmend või midagi sinna kanti isiklikuks tarbeks kõrvale panna.“
Coriolanuse vanaema hakkas naerma. „Kui jube.“
„Ei, kullake. Jube on see, mis hakkab juhtuma ilma nendeta,“ sõnas Pluribus.
Ta ei lisanud rohkem midagi, aga Grandmadam ei naernud enam. Ta heitis pilgu Coriolanusele ja tema käsi pigistas hetkeks poisi kätt. See tundus tahtmatu, peaaegu nagu kramplik liigutus. Seejärel vaatas vanaema kaste ja näis midagi endamisi nuputavat. „Kui palju te anda saaksite?“ küsis ta klubiomanikult. Coriolanus vedas ühe kastitäie koju oma vankriga ja ülejäänud kakskümmend üheksa saabusid südaöösel, sest tagavarade soetamine oli sisuliselt lubamatu tegevus. Cyrus ja tema sõber vinnasid kastid trepist üles ja tõstsid rohke mööbliga sisustatud elutoa keskele virna. Virna tippu asetasid nad ühe piimapurgi tervitustega Pluribuselt ja soovisid siis head ööd. Coriolanus ja Tigris aitasid Grandmadamil kraami peita köögikappidesse, peentesse riidekappidesse ja isegi vana kella sisse.
„Kes need kõik ära sööb?“ küsis Coriolanus. Sel ajal leidus tema elus veel peekonit, kana ja aeg-ajalt ka röstsaia. Piima alati polnud, kuid juustu jagus ja õhtusöögi ajal võis loota ka mingisugusele magustoidule, isegi kui see oli ainult moosisai.
„Osa sööme ise. Osa saame võib-olla maha müüa,“ vastas Grandmadam. „See on nüüd meie saladus.“
„Mulle ei meeldi liimaoad.“ Coriolanus mossitas. „Vähemalt ma arvan, et ei meeldi.“
„Küll kokk leiab meile mõne hea retsepti,“ lausus Grandmadam.
Kuid kokk oli sõjateenistusse kutsutud ja suri hiljem grippi. Selgus, et Grandmadam ei tea isegi seda, millisest nupust pliiti sisse lülitada, retseptide järgimisest rääkimata. Nii sai kaheksa-aastase Tigrise ülesandeks keeta ubadest paksu hautist, siis suppi ja siis vedelat puljongit, mis pidi neid sõja ajal elus hoidma. Liimaoad. Kapsas. Leivaratsioonid. Nad elasid nendest päevast päeva, ja niimoodi aastaid. Kahtlemata oli see Coriolanuse kasvu pidurdanud. Kahtlemata olnuks ta pikem ja õlgadest laiem, kui ta oleks rohkem süüa saanud. Aga tema aju oli arenenud nagu kord ja kohus, vähemalt nii ta lootis. Oad, kapsas, sepik. Coriolanus oli hakanud seda kõike vihkama, kuid see hoidis neid elus, häbitundeta, ilma et nad oleksid pidanud sööma tänavail lebavate laipade liha.
Coriolanus neelas suhu valgunud sülje alla ja sirutas käe Akadeemia pitserit kandva kuldse servaga reljeefse taldriku poole. Isegi kõige viletsamatel aegadel polnud Kapitooliumis kunagi puudust peenetest nõudest ja Coriolanus oli nii mõnedki kapsalehed söönud kodustelt portselantaldrikutelt. Ta võttis linase salvräti, kahvli ja noa. Kui ta esimeselt hõbedaselt anumalt kaane tõstis, kerkis aurupilv ta huulteni. Sibulad koorekastmes. Ta võttis tagasihoidliku lusikatäie, jälgides, et suust sülge voolama ei hakkaks. Keedetud kartulid. Krõmpsuvad suvikõrvitsad. Küpsetatud sink. Kuumad kuklid ja võitükk. Lühikese mõtlemise järel teinegi võitükk. Terve taldrikutäis toitu, aga mitte liiga palju. Teismelise poisi jaoks mitte.
Coriolanus pani taldriku lauale Clemensia oma kõrvale ja läks magusroogade serveerimiskäru juurde enda portsu tooma, sest eelmisel aastal oli magustoit otsa saanud ja tema tapiokipudingust täiesti ilma jäänud. Ta süda jättis löögi vahele, kui ta nägi ridade kaupa õunakoogisektoreid, kõigi sisse torgatud Panemi pitseriga paberlipuke. Kook! Millal ta viimati seda maitsnud oli? Ta sirutas käe keskmise suurusega tüki järele, kui keegi torkas ta nina alla hiiglasliku tükiga taldriku. „Kuulge, võtke ikka suur tükk. Teiesugune kasvav poiss saab sellega hakkama küll.“
Dekaan Highbottomi silmad olid punased ja vesised, ent hommikune klaasistunud pilk oli kadunud. Tegelikult puurisid ta silmad Coriolanust enneolematult teravalt.
Coriolanus võttis koogitaldriku vastu naeratusega, mille lootis olevat poisilikult heatahtliku. „Tänan, härra. Koogi jaoks leidub ikka ruumi.“
„Jaa, naudingutele on alati kerge kohta leida,“ lausus dekaan. „Keegi ei tea seda minust paremini.“
„Ilmselt mitte, härra.“ Ent see kõlas valesti. Coriolanus oli kavatsenud nõustuda naudinguid puudutava lausega, kuid välja tuli üleolev märkus dekaani iseloomu kohta.
„Te arvate, et ilmselt mitte.“ Dekaan Highbottomi endistviisi ainiti Coriolanust vahtivad silmad tõmbusid vidukile. „Mis plaanid teil pärast mänge on, Coriolanus?“
„Ma loodan ülikooli edasi minna,“ vastas poiss. Milline imelik küsimus. Tema õppeedukuse juures peaks see ilmselge olema.
„Jah, ma nägin teie nime autasule pürgijate nimekirjas,“ ütles dekaan Highbottom. „Aga mis siis, kui te autasu ei saa?“
Coriolanus hakkas kokutama. „Siis, noh, me … me muidugi maksaksime õppemaksu.“
„Maksaksite või?“ Dekaan Highbottom hakkas naerma. „Vaadake ennast oma hädaabisärgis ja liiga kitsastes saabastes. Te püüate lihtsalt vastu pidada. Käite tähtsalt Kapitooliumis ringi, kuigi ma kahtlustan, et Snowdel pole pottigi, kuhu pissida. Isegi autasu saades tuleks teil kõvasti pingutada, ja selle saamine pole ju veel kindel? Huvitav, mis teist siis saaks? Mis?“
Coriolanus vaatas tahtmatult ringi, et näha, kes veel neid
