ootas, et rahuvalvajad kohale tormaksid, aga kakskümmend minutit ei teinud keegi rongist väljagi, alles siis ilmusid rööbaste juurde mõned rahuvalvajad. Üks neist vahetas nähtamatuks jääva rongijuhiga paar sõna ja aknast visati välja võtmekimp. Rahuvalvaja uitas aeglaselt esimese vaguni poole, sorides võtmete hulgas, enne kui leidis õige, pistis selle tabalukku ja keeras. Lukk ja ketid langesid eest ning rahuvalvaja lükkas raske ukse kõrvale. Vagun paistis tühi. Rahuvalvaja võttis kumminuia ja kolkis vastu uksepiita. „Hästi, kõik see mees, hakake liikuma!“
Ukseavasse ilmus pikk tumepruuni naha ja lapitud kotiriidest rõivastega poiss. Coriolanus tundis ära Clemensia sihvaka, kuid lihaselise tribuudi 11. ringkonnast. Tema kõrvale astus sarnase nahavärvi, kuid kõhetu keha ja raiuva köhaga tüdruk. Mõlemad olid paljajalu, käed enda ees raudus. Vaguni uks jäi maapinnast umbes pooleteise meetri kõrgusele, seepärast istusid mõlemad vaguni servale, enne kui ennast kohmakalt perroonile kukutasid. Üks triibulises kleidis ja punase kaelarätiga väike haiglase jumega tüdruk roomas ukse juurde, kuid ei suutnud ilmselt välja mõelda, kuidas vagunist maha saada. Rahuvalvaja tõmbas ta ühe ropsuga alla ja tüdruk maandus raskelt, kammitsetud kätega hädavaevu kukkumist takistades. Seejärel sirutas rahuvalvaja käe vagunisse ja tiris välja poisi, kes paistis kümneaastane, aga pidi olema vähemalt kaksteist, ning sikutas ka tema perroonile.
Selleks hetkeks oli vaguni raske kopitanud sõnnikuhais jõudnud Coriolanuseni. Nad transportisid tribuute loomavagunites, ja pealegi mitte väga puhastes. Ta mõtiskles, kas neile on süüa antud ja kas neid on välja värske õhu kätte lastud või pandi nad kohe pärast lõikuspäeva siia luku taha. Ta oli küll harjunud nägema tribuute ekraanil, kuid polnud end korralikult ette valmistanud nendega näost näkku kohtumiseks ning tundis korraga kahju- ja vastikustunnet. Nad olid tõesti olevused teisest maailmast. Lootusetust ja jõhkrast maailmast.
Rahuvalvaja liikus edasi teise vaguni juurde ja tegi luku lahti. Uks paiskus valla ja nähtavale ilmus Jessup, 12. ringkonna tribuut, kissitades ereda valguse käes silmi. Coriolanus tundis, kuidas temast jõnks läbi käis, ja tõmbus ootusärevusest pingule. Kindlasti on tüdruk sealsamas. Jessup hüppas jäigalt perroonile ja keeras end näoga tagasi rongi poole.
Lucy Gray Baird astus valguse kätte, raudus käed pooleldi silmade ees, mis veel valgusega kohanesid. Jessup sirutas käed välja, randmed teineteisest nii kaugel, kui ahelad lubasid, ja tüdruk langes ettepoole, lastes poisil ennast pihast kinni püüda ja üllatavalt graatsilise kaarega perroonile panna. Siis patsutas ta poissi tänutäheks varrukale, kallutas pea kuklasse ja ahmis endasse jaamale siravat päikest. Ta hakkas sõrmedega kobamisi juukseid siluma, sõlmi lahti harutama ja põhutükikesi välja nokkima.
Coriolanuse tähelepanu pöördus hetkeks rahuvalvajatele, kes vagunisse ähvardusi karjusid. Kui ta siis pilgu tagasi pööras, vaatas Lucy Gray ainiti tema poole. Poiss ehmus natuke, aga siis meenus talle, et ta on peale rahuvalvajate ju ainus inimene perroonil. Sõdurid vandusid juba, kui nad ühe endi hulgast rongi peale upitasid, et vastupunnivaid tribuute kätte saada.
Kas nüüd või mitte kunagi.
Ta läks mööda perrooni Lucy Gray juurde, ulatas talle roosi ja noogutas napilt. „Tere tulemast Kapitooliumi!“ ütles ta. Tema hääl kõlas veidi karedalt, sest ta polnud juba mitu tundi sõnagi lausunud, aga tema meelest lisaski see talle veidi küpsust.
Tüdruk mõõtis teda pilguga ja hetkeks kartis poiss, et ta kõnnib minema või, veel hullem, hakkab tema üle naerma. Selle asemel sirutas tüdruk käe ja noppis Coriolanuse käes oleva roosi küljest õrnalt ühe õielehe.
„Kui ma väike olin, vannitati mind petipiimas ja roosiõites,“ ütles ta viisil, mis tegi ta ebatõenäolised sõnad täiesti usutavaks. Ta libistas sõrmega üle särava valge lehepinna, pistis õielehe suhu ja sulges mõnuledes silmad. „Maitseb nagu uneaeg.“
Coriolanus vaatas teda uurivalt. Tüdruk nägi välja teistsugune kui lõikuspäeval. Jumestus oli maha pühitud, kui välja arvata mõned plekid siin-seal, ja niimoodi paistis ta noorem. Tema huuled olid lõhenenud, juuksed lahti ning vikerkaarevärviline kleit kortsus ja tolmune. Linnapea löögi jälg põsel oli muutunud sügavlillaks sinikaks. Aga midagi oli veel. Coriolanusel oli jälle mulje, et ta vaatab etendust, kuid seekord eraviisilist.
Silmad avanud, pööras tüdruk kogu oma tähelepanu Coriolanusele. „Sa ei näe sedamoodi välja, nagu sa peaksid siin olema.“
„Arvatavasti ei peakski,“ tunnistas poiss. „Aga ma olen sinu juhendaja. Ja ma tahtsin sinuga kohtuda omadel tingimustel. Mitte mängumeistrite.“
„Aa, mässaja,“ vastas tüdruk.
Kapitooliumi elanike huulilt kõlas see sõna nagu mürk, kuid tüdruk ütles seda heakskiitvalt nagu komplimenti. Või pilkas ta Coriolanust? Poisile meenus, et tüdruk kannab taskus madusid ja tavapärased reeglid tema puhul ei kehti.
„Ja mida mu juhendaja minu heaks teeb peale rooside kinkimise?“ küsis ta.
„Ma annan endast parima, et sinu eest hoolitseda,“ vastas Coriolanus.
Lucy Gray vaatas üle õla sinnapoole, kus rahuvalvajad parajasti kaks poolnälginud last perroonile viskasid. Tüdruk murdis perrooni vastu esihamba ja poiss sai kukkudes mitu teravat lööki.
Lucy Gray naeratas Coriolanusele. „Nojah, edu sulle, kenake,“ lausus ta ja läks tagasi Jessupi juurde, jättes Coriolanuse roosiga sinnapaika.
Kui rahuvalvajad hakkasid tribuute jaama peasissekäigu poole ajama, tundis Coriolanus, et tema võimalus libiseb käest. Ta ei olnud tüdruku usaldust võitnud. Ta ei olnud teinud midagi muud, kui tüdrukut ehk hetkeks lõbustanud. Kindlasti mõtles Lucy Gray, et poisist pole mingit kasu, ja võib-olla oli tal õiguski, kuid arvestades seda, mis kõik kaalul oli, pidi ta vähemalt proovima. Ta pistis jooksu ja jõudis tribuutide salgale ukse juures järele.
„Palun vabandust,“ ütles ta vastutavale rahuvalvajale. „Mina olen Coriolanus Snow Akadeemiast.“ Ta viipas peaga Lucy Gray poole. „See tribuut määrati Näljamängude ajaks mulle. Kas ma tohiksin teda tema elukohta saata?“
„Sellepärast sa oledki terve hommiku siin jõlkunud? Et etendusele viiva auto peale saada?“ küsis rahuvalvaja. Ta haises alkoholi järele ja tema silmad olid servadest punased. „Igatahes, härra Snow. Löö kampa.“
Alles siis nägi Coriolanus veokit, mis tribuute ootas. Pigem ratastel puur kui veok. See oli ümbritsetud raudvarbadega ja kaetud teraskatusega. Tema mõtted läksid vilksamisi tagasi lapsepõlveaegse tsirkuse juurde, kus ta oli näinud metsloomi – suuri kaslasi ja karusid – suletuina just sellistesse puuridesse. Käsku järgides sirutasid tribuudid käed raudade eemaldamiseks ette ja ronisid puuri.
Coriolanus hoidis eemale, kuid märkas siis, et Lucy Gray vaatab teda, ja teadis, et käes on otsustav hetk. Kui ta nüüd taganeb, on kõik läbi. Tüdruk arvab, et ta on argpüks, ja lööb talle lõplikult käega. Ta hingas sügavalt sisse ja vinnas ennast puuri.
Uks löödi ta selja taga pauguga kinni ja veok hakkas järsku liikuma, lüües Coriolanuse tasakaalust välja. Ta haaras vaistlikult paremale jäävatest raudvarbadest ja lõi oma lauba kahe varva vastu, kui paar tribuuti talle kaela sadas. Ta lükkas end jõuliselt tahapoole ja keeras ümber, jäädes kaasreisijatega silmitsi. Kõik hoidsid nüüd vähemalt ühest metallvarvast kinni, välja arvatud murtud hambaga tüdruk, kes klammerdus oma ringkonna poisi jala külge. Kui veok mürinal mööda laia avenüüd edasi sõitis, hakkasid nad kohanema.
Coriolanus teadis, et oli teinud vea. Ta tundis isegi värskes õhus lämmatavat
