Vähemalt olen ma paremas seisundis kui nemad, mõtles ta ja surus käe roosivarre ümber rusikasse. Kui nad ründavad, on mul võimalus. Aga kas oli? Nii mitme vastu?
Veok võttis hoogu maha ja laskis mööda rahvast täis värvilise trammi. Ehkki ta oli puuri tagumises otsas, tõmbus Coriolanus küüru, et teda ei märgataks.
Tramm läks mööda, veok hakkas uuesti sõitma ja Coriolanus julges end taas sirgu ajada. Tribuudid naersid, või vähemalt mõned neist irvitasid ta ilmselge ebamugavushetke üle.
„Mis lahti, ilus poiss? Oled vales puuris või?“ küsis 11. ringkonna poiss, kes ei naernud sugugi.
Varjamatu vihkamine ehmatas Coriolanust, kuid ta püüdis seda mitte välja näidata. „Ei, see on täpselt see puur, mida ma ootasin.“
Poiss sirutas kiiresti käed, pani oma pikad kriimulised sõrmed ümber Coriolanuse kõri ja lükkas teda. Ta käsivarred pressisid Coriolanuse vastu trelle. Allasurutuna otsustas Coriolanus ainsa liigutuse kasuks, mis teda kooliõue kähmlustes kunagi alt polnud vedanud, ja virutas põlvega kõvasti vastasele kubemesse. Ringkonna poiss ahmis õhku ja vajus teda lahti lastes kägarasse.
„Ta võiks sind praegu tappa.“ 11. ringkonna tüdruk köhis Coriolanusele näkku. „Ta tappis ühe rahuvalvaja 11. ringkonnas. Keegi ei saanud teada, kes seda tegi.“
„Ole vait, Dill,“ urises poiss.
„Mis sellest enam?“ küsis Dill.
„Tapame ta kõik koos,“ ütles tilluke poiss tigedalt. „Ega see meie jaoks midagi hullemaks tee.“
Mitu tribuuti pomises nõusolevalt ja astus lähemale.
Coriolanus tõmbus hirmust kangeks. Nad tapavad ta? Kas nad kavatsevad ta tõesti siinsamas surnuks peksta, keset päist päeva, keset Kapitooliumi? Korraga oli talle selge, et seda nad kavatsevadki. Mis neil lõppude lõpuks ikka kaotada oli? Coriolanuse süda hakkas rinnus taguma, kui ta kergelt küüru tõmbus, rusikad ees, oodates viivitamatut rünnakut.
Nurgast kõlas Lucy Gray meloodiline hääl, lõpetades pingelise hetke. „Meie jaoks võib-olla mitte. Aga kas sul kodus pere on? Keegi, keda nad seal karistada saaksid?“
See paistis teiste tribuutide indu veidi vähendavat. Tüdruk vingerdas teiste hulgast läbi ning jäi nende ja Coriolanuse vahele seisma.
„Pealegi,“ ütles ta, „on ta minu juhendaja. Ta peaks mind aitama. Mul võib teda vaja minna.“
„Kuidas sul saab juhataja olla?“ küsis Dill.
„Juhendaja. Te kõik saate endale juhendaja,“ selgitas Coriolanus, püüdes kõlada olukorra peremehena.
„Kus nad siis on?“ nõudis Dill. „Miks nad siia ei tulnud?“
„Ju te siis ei innustanud neid,“ lausus Lucy Gray. Ta pööras pilgu Dillilt Coriolanusele ja pilgutas talle silma.
Veok pööras kitsale kõrvaltänavale ja jõudis tupikusse. Coriolanus ei saanud aru, kus nad täpselt on. Ta proovis meenutada, kus tribuute eelmistel aastatel hoiti. Kas mitte tallides, kus elasid rahuvalvajate hobused? Jah, enda meelest oli ta midagi sellist kuulnud. Niipea kui nad kohale jõuavad, otsib ta mõne rahuvalvaja ja selgitab asja, võibolla palub vaenulikkusele osutades ka kaitset. Lucy Gray silmapilgutust arvestades tasub tal ilmselt sinna jääda.
Nüüd tagurdas veok ühe hämaralt valgustatud hoone, võib-olla laohoone juurde. Coriolanus tundis riknenud kala ja vana heina muskust meenutavat lõhna. Segaduses, püüdis ta ümbrust paremini uurida ja tema pilk peatus kahel avaneval metalluksel. Üks rahuvalvaja avas veoki tagaukse; enne kui keegi sai hakata maha ronima, kallutas veok nad kõik külmale niiskele tsementpõrandale. Mitte põrandale, pigem nagu liutorusse, sest pind oli nii suure kaldega, et Coriolanus hakkas otsekohe allapoole libisema, teised kukil. Ta pillas roosi käest, püüdes millestki kinni haarata, ent ei leidnud midagi. Nad libisesid oma kuus meetrit, enne kui maandusid puntras sõmeral pinnasel. Päike siras Coriolanuse peale, kui ta puntrast välja rabeles. Ta komberdas paari meetri kaugusele, kohendas ennast ja kangestus õudusest. Need ei olnud tallid. Ehkki ta polnud siin palju aastaid käinud, mäletas ta kõike selgesti. Liivariba. Kõrgele üles kerkivad kunstkaljud. Rida kaardu painutatud metallvarbasid, millesse olid graveeritud viinapuuväädid ja mis kaitsesid publikut. Varbade vahelt jõllitasid teda Kapitooliumi laste pilgud.
Ta oli loomaaia ahvipuuris.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
