noorte paaripanemine ringkondade tribuutidega tekitas inimestes huvi.
Coriolanus astus mustade lippudega kaunistatud sissepääsust läbi ja võlvkoridori mööda edasi koopataolise Heavensbee saalini, kus nad lõikustseremoonia ülekannet pidid jälgima. Ta ei jäänud sugugi hiljaks, kuid saal sumises juba professoritest, õpilastest ja mängude ametnikest, kes polnud avapäeva ülekande jaoks just hädavajalikud.
Avoxid saalisid rahva hulgas, käes kandikud posca’ga7, veiniseguga, mida oli maitsestatud mee ja ürtidega. See oli joovastav variant hapukast kraamist, mis oli aidanud Kapitooliumil sõja üle elada, ja väidetavalt tõrjus see haigusi. Coriolanus võttis pokaali ja loksutas posca-lonksu suus ringi, lootes viimse kui kapsalõhna hingeõhust välja loputada. Aga ta lubas endal ainult ühe suutäie alla neelata. Jook oli kangem, kui enamik inimesi arvas, ning eelmistel aastatel oli ta näinud, kuidas kõrgklassi härrad teevad end täielikeks naerualusteks, kui sellest nina täis tõmbavad.
Maailm pidas Coriolanust endiselt rikkaks, ehkki tema ainus maksevahend oli sarm, mida ta rahva hulgas liikudes heldelt enda ümber puistas. Näod lõid särama, kui ta ühtviisi sõbralikult õpilasi ja professoreid teretas, nende pereliikmete järele päris ja siia-sinna komplimente poetas.
„Teie loeng ringkondade kättemaksust painab mind siiani.“
„Lahe tukk!“
„Kuidas su ema seljaoperatsioon läks? Ütle talle edasi, et ta on minu suur eeskuju.“
Coriolanus astus sündmuse jaoks valmis sätitud sadadest polsterdatud toolidest mööda otse poodiumini, kus Satyria kostitas Akadeemia professoritest ja mängude ametnikest koosnevat kirjut seltskonda mingi mahlaka looga. Ehkki ta kuulis sellest vaid viimast lauset – „No ma siis ütlesin: „Mul on su parukast kahju, aga sina ise ju käisid peale, et ahv mängu toodaks!““ –, ühines ta kohusetundlikult järgnenud naerupahvakuga.
„Aa, Coriolanus,“ venitas Satyria teda lähemale viibates. „Siit tuleb minu staarõpilane.“ Coriolanus suudles teda ootuspäraselt põsele ja täheldas, et naine on temast mitme klaasi posca’ga ette jõudnud. Tal oleks tulnud joomine tõesti kontrolli alla saada, kuid sama võinuks öelda poolte täiskasvanute kohta, keda Coriolanus tundis. Iseenda ravimine oli kogu linna haaranud epideemia. Samas oli Satyria alati lõbus ja tema närvid polnud viimseni pingul, ja ta oli üks vähestest professoritest, kes lubas õpilastel end eesnime pidi kutsuda. Naine tõmbus pisut eemale ja silmitses poissi. „Ilus särk. Kust sa sellise said?“
Coriolanus vaatas särki, nagu üllataks see teda, ning kehitas piiramatute võimalustega noore mehe moodi õlgu.
„Snowdel on põhjatud kapid,“ vastas ta muretult. „Püüdsin leida midagi, mis mõjuks lugupidavalt, ent samas pidupäevaselt.“
„Nii see mõjub. Mis kavalad nööbid need on?“ küsis Satyria üht manseti külge õmmeldud nööpi sõrmitsedes. „Mosaiigitükid?“
„On või? Sellepärast need meenutavadki mulle teenija vannituba,“ vastas Coriolanus, kutsudes esile sõprade itsitamise. Sellist muljet ta hoida tahtiski. Meeldetuletus, et ta on üks vähestest inimestest, kelle kodus on teenija vannituba – ja veel mosaiigitükkidega plaaditud –, efekti tugevdamiseks eneseirooniline nali oma särgi üle.
Coriolanus noogutas Satyriale. „Ilus kleit. See on uus, eks?“ Talle piisas ühest pilgust kleidile, märkamaks, et see on sama, mida naine kannab igal lõikustseremoonial, kuid millele on värskenduseks lisatud mustad suletutid. Ent naine oli tema särgi heaks kiitnud ja tal tuli tasuda vastuteenega.
„Lasksin selle spetsiaalselt tänaseks teha,“ lausus Satyria kaasa luisates. „Ikkagi kümnes aastapäev ja puha.“
„Elegantne,“ sõnas Coriolanus. Kokkuvõttes polnud nad just kehv meeskond.
Poisi rõõm kahanes, kui ta märkas gümnaasiumi direktrissi professor Agrippina Sickle’it endale rahva hulgas lihaseliste õlgadega teed rajamas. Naise selja taga tuli tema abiline Sejanus Plinth, kandes ehiskilpi, mida direktriss soovis igal aastal grupipiltidel käes hoida. Kilp oli talle antud sõja lõppedes selle eest, et ta oli pommitamiste ajal edukalt juhtinud Akadeemia ohutusõppusi.
Kuid Coriolanuse tähelepanu ei tõmmanud mitte kilp, vaid Sejanuse riietus, pehme tumehall ülikond pimestavvalge särgi ja seda tasakaalustava neerumustrilise lipsuga, mis kõik kokku muutis poisi pika kondise kogu nõtkemaks. Komplekt oli stiilne, uhiuus ja lõhnas raha järele. Sõjasahkerduste tagajärg, kui aus olla. Sejanuse isa oli 2. ringkonna tööstur, kes hoidis presidendi poole. Tal oli õnnestunud relvatööstusega selline varandus kokku ajada, et ta oli suutnud oma perele osta võimaluse alustada elu Kapitooliumis. Nüüd nautisid Plinthid privileege, mida kõige vanemad ja võimsamad perekonnad olid pidanud välja teenima tervete põlvkondade jooksul. Oli ennenägematu, et ringkonnas sündinud poiss nagu Sejanus õppis Akadeemias, ent Sejanuse isa priiskavad annetused olid võimaldanud mitmete sõjajärgsete renoveerimistööde läbiviimist koolis. Kapitooliumis sündinud kodanik oleks soovinud mõne hoone ümbernimetamist enda järgi. Sejanuse isa oli soovinud vaid pojale haridust.
Coriolanuse jaoks kujutasid Plinthid ja nendesugused ohtu kõigele, mida ta kalliks pidas. Uusrikkad edasipürgijad Kapitooliumis uuristasid pelgalt oma olemasoluga vaikselt vanemate olijate jalgealust. Eriti ärritav oli see sellepärast, et Snowde varandus investeeriti samuti relvatööstusesse … kuid 13. ringkonda. Sealsetest suurtest kompleksidest, elu- ja tehasehoonete kvartalitest ning teaduskeskustest oli järel vaid tuhk. 13. ringkond oli maatasa tehtud ja kogu ala eritas endiselt elamiskõlbmatus koguses kiirgust. Kapitooliumi relvatööstuse keskus oli paigutatud ümber 2. ringkonda ning kukkunud otse Plinthide sülle. Kui uudised 13. ringkonna hinguseleminekust Kapitooliumi jõudsid, lõi Coriolanuse vanaema sellele avalikkuse ees käega, öeldes, et õnneks on neil hulgaliselt teisigi varasid. Kuid neil polnud.
Sejanus oli saabunud kooli mänguväljakule kümme aastat tagasi argliku ja tundliku poisina, kes oma hingestatud pruunide silmadega, mis tundusid tema kurnatud näos liiga suured, ettevaatlikult teisi lapsi jälgis. Kui hakkasid levima jutud selle kohta, et ta oli tulnud ringkonnast, tahtis Coriolanus esimese mõtte ajel ühineda oma klassikaaslaste agitatsiooniga muuta selle poisi elu põrguks. Pikema mõtlemise järel oli ta otsustanud Sejanust ignoreerida. Teised Kapitooliumi lapsed pidasid seda märgiks, et ringkonna jõmpsika õrritamine pole tema seisusele kohane, Sejanus pidas seda aga lihtsalt sündsaks. Kumbki polnud päris täpne, kuid mõlemad tugevdasid muljet Coriolanusest kui mainekast tegelasest.
Professor Sickle’i hirmuäratav kuju tüüris Satyria seltskonda, pillutades madalama staatusega inimesed nelja ilmakaarde laiali. „Tere hommikust, professor Click!“
„Oo, Agrippina, kui tore. Sa ei unustanud oma kilpi,“ lausus Satyria tugevale käepigistusele vastates. „Ma muretsen, et noored unustavad selle päeva tegeliku tähenduse. Ja Sejanus. Sa näed nii šikk välja.“
Sejanus üritas kummardada ja üks tõrges lokk vajus talle silma. Kohmakas kilp tabas teda vastu rinda.
„Liiga šikk,“ sõnas professor Sickle. „Ma ütlesin talle, et kui ma oleksin paabulindu tahtnud, oleksin lemmikloomapoodi helistanud. Nad peaksid kõik koolivormides olema.“ Ta silmitses Coriolanust. „See pole kohutav. Sinu isa vana piduliku vormi särk?“
Oli või? Coriolanusel polnud aimugi. Talle meenus üks ähmane mälestus medalitest kubisevas esinduslikus õhtuülikonnas isast. Ta otsustas juhust kasutada. „Aitäh, et märkasite. Lasksin selle ümber teha, et mitte jätta muljet, nagu oleksin ise lahingus käinud. Aga ma soovisin, et
