style="font-size:15px;"> „Räägime teinekord.”
Enne kui Amy jõudis veel midagi öelda, vajutas Connie telefoni ekraanil punast nuppu ja hakkas piki alleed edasi minema, möödudes kunagist väravakohta tähistavatest vanadest, pooleldi kõdunenud puitpostidest, sarapuusalust, mille oksad kerge tuule käes kääksusid, roosas õitemeres rododenronipõõsastest ja väikesest punasest asaleast, mis püüdis nende kõrval samuti pilku köita. Kõhklevalt peatunud, silmitses ta salgakest kollaseid nartsisse, mis tuules hiljukesi õõtsudes oleksid otsekui meenutanud rahulikumaid aegu.
Mõista. Andesta.
Connie keha läbis külm judin, süda lahvatas viha täis, meeletu üksindustunne võttis võimust. Kuidas suudaks ta eales mõista või andestada?
Ta kõndis kiiresti edasi, märkamata tuules tasakesi pead noogutavaid tulpe, kingadele veepiisku poetavaid sõnajalapuhmaid ega tema poole tulevat meest. Alles siis, kui tulija oli jõudnud temaga peaaegu kohakuti, nägi ta teda.
„Proua Carter? Mina olen Roger Greene. Teie advokaat palus, et ootaksin teid siin. Minu firma on seda valdust juba pikalt müügis hoidnud.”
Connie lubas mehel tervituseks oma kätt suruda.
„Kas tohin avaldada enda ning kõigi Hayes ja Greene’i töötajate nimel teie kaotuse puhul kaastunnet?”
Ta ei vastanud.
Mees, kes tundis end nähtavasti ebamugavalt, lausus: „Ma ei oodanud, et tulete jala.”
Connie tõmbas vaikselt käe mehe pihust. „Ma võtan selle müügist ära.” Tema hääl oli kähe, kuid kindel.
Noor kinnisvaraagent oli hakanud pühkima varrukalt mingit tolmukübet, ent käsi peatus poolel teel ja mees jäi talle ainiti otsa vaatama. „Aga selle vastu on just hakatud huvi tundma. Oodake veel mõni kuu ning ma saan edastada teile väga hea pakkumise.”
„Ma ei müü Ludlow Halli, härra Greene.”
Ta valmistus mehest mööda astuma ning too tõmbus kõrvale.
„Te saaksite selle eest kenakese summa.”
„See pole enam müüa, härra Greene.”
Agent läks näost punaseks ja hakkas kogelema. „Kuidas arvate.” Tonksates jalaga sissesõidutee keskel jooksvat ristikheina- ja rohuriba, vaatas mees pilvena õhku tõusnud putukaid. „Võite veel ümber mõelda. Ludlow nõuab kõvasti korrastamist.”
„Ma ei mõtle ümber.”
„Mida te sellega peale hakkate? See on aastaid tühjana seisnud.”
„Ma ei tea. Avan aknad, lasen valgust sisse.”
„Sellest jääb väheks. Nii vanas majas jätkub tööd eluks ajaks. Eelmised omanikud tegid mis suutsid, aga säärane koht lausa neelab raha, ilma et tulemust õieti nähagi oleks.”
Kui Connie mehest mööda trügis, ulatas too talle võtmekimbu.
„Suur võti avab välisukse, aga majja peate minema tagantpoolt. Elekter on ikka veel sees, asi seegi. Saadame teile lõpliku arve.”
Connie võttis võtmed, viipas märgiks, et oli öeldut kuulnud, ja tõttas mööda teed edasi kindla sihiga jõuda käänaku taha. Kui ta roosast rododendronist möödus, puudutasid selle oksad teda ja piserdasid õlgadele veepiisku.
Tema ajus kriiskasid jälle needsamad sõnad.
Connie oleks tahtnud taevalaotusele ja hiliskevade vesises päikesepaistes kümblevale majale kisendada, et ei mõista ega andesta iial.
Ludlow Hall oli trööstitu, kõik aknad laudadega kinni löödud, paraaduks kaetud vettinud räpase vineeriga. Nelja trepiastet palistavates pelargoonipottides lokkas umbrohi. Maja ees seisev kivipink oli mustusest ja samblast laiguline. Connie seisis ja ahmis pilguga ümbrust, nagu tahaks selle vaatepildi mällu söövitada. Keldri kohal oli veel kaks korrust; kõigest õhkus väsimust ja kurbust, otsekui mõistaks ja peegeldaks maja seda, mis toimus vaataja südames. Viha ähvardas teda lämmatada.
Sõnad vasardasid peas järjest valjemini.
Teda valdas soov tormata noorele kinnisvaraagendile järele, visata talle võtmed tagasi ja öelda, et võtku too vastu esimene pakkumine, mis tuleb. Aga ta jättis selle tegemata, sest miski sundis teda edasi minema, justkui kisuks tulijat enda poole see maja ise, mida oli tema eest nii kaua saladuses hoitud. Ettevaatlikult kõndis ta kruusateel, astudes nõnda, et kivikesed keha raskuse all üksnes vaikselt krudisesid. Maja taha jõudnud, märkas ta, et eenduva akna ühelt poolelt on lauad lahti tulnud ja ripakil, justkui oleks mõni eluaset otsiv hulgus proovinud sisse murda, aga mõelnud siis ümber. Ta kõndis ligi, toetas käed aknalauale, surus näo vastu räpast klaasi ning vaatas sisse.
Videvas valguses õnnestus tal eristada vanaaegse mööbli piirjooni. Kaks tugitooli teine teisel pool kaminat, otsekui oleksid maja asukad just äsja toast lahkunud, ja väikesel laual seisev kruus süvendasid tunnet, et ta on jätnud oma külaskäigu liiga hilisele ajale. Avatud raamat lebas näoli pööratuna, nagu oleks keegi pidanud kiiruga lahkuma või kavatsenud kohe tagasi tulla.
Conniet valdas kerge kõhedus. Ta tõmbas pea kähku alla, et minevikuvaimud ei märkaks tema sissetungi. Võtmekimpu kõvasti pihku surudes kõndis ta maja tagant läbi. Munakividega sillutatud õu oli umbrohtu kasvanud ning Connie libastus mitu korda. Vanad tallid olid suletud, tohutud ämblikuvõrgud sätendasid päikese käes, tagaukse kõrval vedelesid kulunud mopp ja ämber, ukselt koorus krussitõmbunud ribadena värvi, otsekui oleks päike selle üles sulatanud ja rajad sisse kõrvetanud.
Kui Connie mopi varre eest ära lükkas, sibas igale poole sipelgaid, pannes ta ühelt jalalt teisele tantsima. Ta kavatses just lukuaugus võtit keerata, kui kuulis üht meest hõikavat.
„Vabandust, preili. See on eravaldus. Saan ma teid kuidagi aidata?”
Connie põrkas ehmunult tagasi.
Mees hüüdis uuesti, sedapuhku pisut valjemalt.
„Kas tohib küsida, mida te siin teete?”
Mees kõndis aeglaselt tema poole. Connie kohmitses võtmega.
„Sedasama võiksin mina teilt küsida. Ma olen selle koha omanik.”
Connie hääl oli kindel, kuid vaikne. Mees jäi seisma ja silmitses teda: luitunud teksad, tossud säravvalged, sest nendega oli kõnnitud ainult linnatänavatel, taljes mantel, hea lõikega, aga siia täiesti sobimatu.
„Proua Carter?” Mees kobas taskut, teadmata, mida öelda. „Me olime kõik väga kurvad, kui kuulsime härra Carteri surmast.” Ta võttis Connie käe. „Mina olen Michael Conway. Minu hooleks on aiad, hoian neid härra Carteri käsul korras.”
„Rododendronit ma sisse tulles nägin.”
„See tuleb tagasi lõigata, kui on ära õitsenud.” Mees jäi korraks vait ja tonksis kahe munakivi vahel rammusas mullas õitsema hakanud võilille. „Pärast härra Carteri surma pole ma õieti teadnud, mida teha. Nokitsesin tasapisi, oodates mingeid korraldusi.” See oli öeldud parinal, justkui kiirustaks mees täitma nende vahel maad võtma kippuvat piinlikku vaikust.
Connie lausus võtit
