Pean ütlema, et oleme selles kaunis osavad. Ainus häda on see, et siin on liiga vähe ruumi, suuri lapivaipu ei anna siin teha …”
„Ludlow?”
„Jah, ühingule pani aluse Ludlow Halli Eve, kui Rosdanieli elama tuli, ning me oleme koos käinud juba ilmatu hulga aastaid. Kui Ludlow Hall ära müüdi, jäime ilma peale. Sellest kõik meie hädad algasidki: polnud enam kohta, kus koos käia, ja hulk naisi jäi eemale. Nüüd peame ühingu koosistumisi üksteise pool kodus, kui mõni allesjäänud liige on nõus teisi võõrustama. Kõigil hakkab sellest villand saama, aga tiksume siiski tasapisi edasi. Meie esinaine Kathryn peab midagi infolehetaolist, võime lisada teie e-aadressi nimekirja, et saaksite toimuvaga kursis olla.” Hetty kihistas naerda. „Kathryn kipub tihti hoogu minema. Kui tema kirjadest midagi muud ei leia, siis nalja ikka saab.”
Kui Connie ei vastanud, läks Hetty tema ees alla eestuppa; see oli väike, lillelise vaiba ning kreemide nahktugitoolide ja -diivaniga, mille kõrval polnud peale teleri ruumi õieti millelegi.
„Istuge ja ma teen teile tassi teed. Niikuinii ööbite ju täna öösel siin.” Muretsedes, et oli ehk öelnud midagi sobimatut, kiirustas Hetty kööki.
Connie võttis sohval istet ja kuulas, kuidas majaperenaine köögis askeldab: portselantassid pandi kilksatades alustassidele, teelusikad leidsid kõlksuga oma koha.
Kui Hetty tagasi tuli, kandikul küpsise- ja koogitaldrikud, näis ta olevat end kogunud. „Oletasin, et soovite teed, aga kui eksisin, võin vabalt teha ka kohvi.”
„Tee sobib kenasti.”
Hetty valas portselantassi täis ja ulatas koos alustassiga Conniele.
„Äkki jääte kauemakski kui üheks ööks?” küsis ta leebelt.
„Loodan Ludlow’sse sisse kolida, aga ei tea, kui kaua sellega läheb. Kui olen maja homme üle vaadanud, oskan vahest täpsemalt öelda.”
„Eve saab teid ehk aidata.”
„Eve?”
„Proua Brannigan. Ludlow’ emand, nagu teda siinkandis kutsutakse. Ludlow oli mitu inimpõlve Branniganide omanduses.” Hetty kartis, et oli üle piiri astunud. Et kohmetust varjata, võttis ta teekannu ja asutas Conniele juurde valama.
Connie raputas pead ja asetas tassi alusele. „Mul on linnas üht-teist teha. Tänan teed pakkumast.”
Hetty krimpsutas nägu ja võttis taskust võtmekomplekti. „Tulge ja minge, kuidas ise tahate. Meie kandis ei küsi keegi, mis teil siia asja oli.”
Connie torkas võtmed taskusse ja lipsas esikusse.
Hetty valas endale närviliselt veel ühe tassi teed ja istus arvuti taha e-posti üle vaatama.
Kuupäev: 21. märts 2013
Teema: LUDLOW’ DAAMIDE ÜHING
Ludlow’ daamid!
Mida me peale hakkame? Et meie oivaline ühing koost ei laguneks, vajame ruume.
Suurim tänu proua Hetty Gormanile, kes on andnud oma hubase elutoa teisipäevaõhtuteks Ludlow’ daamide ühingu käsutusse!
Mõneks järgmiseks nädalaks on lahkesti pakkunud oma väikest elutuba proua Eve Brannigan, aga ausalt, naised, kui me ei leia kindlamat kooskäimiskohta, oleme varsti lageda taeva all. Naised, me ei saa jätkata, tuginedes ainuüksi liikmete lahkusele. Juba sel aastal peab Ludlow’ daamide ühing leidma endale päris oma kodu. See on ülimalt pakiline vajadus ning tahan, et uuriksite kõiki võimalusi. Kindlasti on kellelgi mõni tuttav, kes saab pakkuda meile püsiva koha. Meil pole ju palju vaja: kõigest piisavalt suurt ruumi, kus ühingu naised saaksid istuda ja töötada, tualetti ja kööginurgakest või pistikupesagi, et saaksime vett keeta.
Olen käinud linnavolikogule peale, et meil lubataks jälle kasutada raekoda, mis on teatavasti teisipäeva- ja kolmapäevaõhtuti vaba. Esimees Jack Davoren on üpris tõrges ega taha sellest kuuldagi. Tal jätkus häbematust öelda, et oleme liiga väike rühm, et hakata seda kaalumagi, ning kõne alla võiks see tulla üksnes juhul, kui meie ühingusse kuuluks iga ühiskonnakihi inimesi, iseäranis mehi. See on tema viis öelda ümbernurga: ärge mitte lootkegi!
Missugune lollus! Kas mõni terve mõistusega mees sooviks siis istuda terve õhtu koos trobikonna tikkivate ja mokalaata pidavate naistega? Ausõna, kui sooviksime korraldada joomapeo, oleks meil siin linnas palju lihtsam ruume leida.
Naised, sellest murest saame üle ainult üheskoos, sestap pange pead tööle.
Connie pööras Hetty maja ees auto ümber ning sõitis kiiresti minema, aga enne, kui peateel oma õigele sõidurajale reastus, tõmbas sõiduki teeveerde ja jäi mõttesse.
Oli ta olnud rumal, et üldse siia tuli? Kas oli tobe arvata, et ta suudab siinsete valdustega midagi ette võtta? Vahest tuleks lasta kinnisvaraagendil need ikkagi maha müüa? Kuid siis ei saakski ta vastust küsimustele, mis muudkui keerlesid ja keerlesid tal peas ning hoidsid teda ärkvel, kui kõik teised magasid. See maja oli talle kuulunud juba kaks aastat, aga alles hiljaaegu oli ta otsustanud siia sõita. Ainult aeg pidi näitama, kas see oli hea või halb otsus.
Kui Edi testament pärast mehe surma ette loeti, polnud Connie tahtnud kohalegi minna, aga advokaat oli käinud talle peale.
„Millal ma Edi pangakontodele ligi pääsen, Charles? Ta jättis mulle nii palju arveid.”
„Ainult üks arvelduskonto tal ongi, Connie.”
„Aga on ju ometi ka hoiukonto.”
„Mingit hoiukontot ei ole.”
„Ükskõik, kuidas seda nimetatakse – konto, millel on Manhattani korteri müügist saadud raha. Ed avas selle pärast seda, kui oli müünud emalt päranduseks saadud väikese korteri.”
Charles Slowcumi ilme muutus ebalevaks.
„Tal oli käsil rohkesti arendustehinguid. Connie, selle konto sulges ta juba ammu.”
Mööda Connie selga jooksis külm jutt.
„Mida sa sellega öelda tahad?”
Charles Slowcum ohkas sügavalt, nagu valmistuks seletama midagi lapsele.
„Viimase kahe miljoni dollari eest ostis ta Iirimaal tolle suure mõisa.”
„Mis pagana jutt see on?” Connie suu kuivas ja küljes hakkas pistma. „Ta ei sulgenud ühtki kontot.”
„Sulges küll, Connie.”
Conniel hakkas kõrvus kumisema, valusööst läbistas keha ja põlved hüplesid üles-alla.
„Mida see tähendab, Charles?”
Ta jäi vait; jäine tõdemus tarretas tal sõnad kurku. Süda vasardas, küüned kaevusid pihkudesse.
„Kas kogu raha on läinud, Charles?”
Advokaat noogutas, julgemata talle silmagi vaadata.
Connie vaatas ainiti aknast välja.
