n>
Originaal:
Jørn Lier Horst
Det innerste rommet
Capitana
Toimetanud Liivia Anion
Kaane kujundanud Peter Stoltze
Copyright © Jørn Lier Horst 2018
Published by agreement with Salomonsson Agency
Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9916-12-049-1
ISBN 978-9916-12-050-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
1
Kolm minutit puudus kümnest esmaspäeva, 18. augusti hommikul.
William Wisting juhatati avarasse kabinetti. Seal nägi välja teisiti kui ta oli endale ette kujutanud. Tema oli vaimusilmas näinud toekaid sisustuselemente, nahka ja mahagoni. Sisustus oli hoopis lihtne ja praktiline. Suurema osa ruumist võttis enda alla kirjutuslaud, kus kõrgusid dokumendivirnad. Kontoritooli käetoed olid kulunud. Arvutiekraani ümbritsesid erinevas suuruses ja raamistuses perepildid.
Williami eesruumis vastu võtnud naine järgnes talle kabinetti ning asetas diivanilauale tassid, klaasid, vee- ja kohvikannud.
Oodates, millal naine valmis saab, vaatas Wisting aknast välja. Päike oli juba kõrgel taevas. Liiklus Karl Johani tänaval tihenes.
Naine surus tühja kandiku vastu rinda, noogutas, naeratas ja lahkus.
Käsk kohale ilmuda oli tulnud vaevalt kaks tundi tagasi. Nad ei olnud peaprokuröriga enne kohtunud. Ühel seminaril oli Wisting kuulnud tema ettekannet kriminaaljuurdluse kvaliteedist, aga nad ei olnud kunagi rääkinud ega tervitanud.
Johan Olav Lyngh oli suurt kasvu mees. Hallipäine ja kandilise näoga. Kortsud ja jääsinised silmad andsid aimu, et tegemist on elus karmistunud inimesega.
„Võta istet,“ viipas peaprokurör.
Wisting istus seina äärde diivanile.
„Kohvi?“
„Jah, palun.“
Peaprokurör valas. Tema käsi värises, mitte ärevuse või hirmu pärast, vaid pigem vist vanusest tingituna. Johan Olav Lyngh oli Wistingust kümme aastat vanem. Prokuratuuri eesotsas oli ta olnud 21 aastat. Ajal, mil kõik politseistruktuurid olid muutumises, esindas Lyngh turvalisust ja püsivust. Tema konsultantide soovituste järele riigiametit erasektori põhimõtete kohaselt juhtima ei hakanud.
„Aitäh, et tulla said,“ sõnas ta. „Nii lühikese etteteatamise peale.“
Wisting võttis tassi ja noogutas. Tal polnud aimugi, miks ta siin on, aga mõistis, et jutt sisaldab väga tundlikku teavet.
Peaprokurör kallas klaasi vett ja võttis lonksu, justkui oleks tal olnud vaja kurku puhastada.
„Nädalavahetusel suri Bernhard Clausen,“ alustas ta.
Mure ja halb eelaimdus tõmbasid Wistingu kõhu pingule. Nüüdseks pensionil Bernhard Clausen oli Töölispartei parlamendiliige ja mitme valitsuse minister. Enamuse suvest veetis ta tavaliselt Stavernis. Reedel hakkas tal ühes rannarestoranis halb. Kiirabi viis ta haiglasse, aga laupäeval teatas Töölispartei kontor, et 68-aastane Clausen on surnud.
„Nad ütlesid, et infarkt,“ sõnas Wisting. „Kas on alust arvata midagi muud?“
Peaprokurör vangutas pead.
„Haiglas tuli uus infarkt,“ selgitas ta. „Pärast lõunat teevad puhtalt meditsiinilise lahkamise, aga kõik viitab loomulikule surmale.“
Wisting istus, tass käes, ja ootas, mis edasi tuleb.
„Eile õhtul helistas peasekretär,“ ütles peaprokurör. „Ta oli haiglas, kui Clausen suri.“
Peaprokurör pidas silmas erakonna juhti Walter Kromi.
„Pärast poja hukkumist tal rohkem lähedasi ei ole. Krom oli kirjas lähima kontaktisikuna. Kui Clausen haiglasse viidi, siis hoolitses tema Clauseni isiklike asjade, muu hulgas ka Staverni suvila võtmete eest.“
Wisting teadis, kus suvila asub. Kui Clausen oli välisminister, siis valvas politsei ka tema suvilat. See asus Hummerbakkeni suvilarajooni serval, põhimõtteliselt juba Helgeroas, mitte enam Stavernis.
„Eile läks Krom suvilasse vaatama, kas aknad on kinni ja uksed lukus, aga arvas, et äkki on seal ka mingeid erakonna salajasi pabereid. Isegi pensionil olles kuulus Clausen erakonna juhte nõustavasse rühma.“
Wisting nõjatus ettepoole.
„Mida ta leidis?“ küsis ta.
„Suvila on vana ja suur,“ jätkas peaprokurör, justkui tahaks kiiremini jutu mõtteni jõuda. „Clauseni äi ehitas selle 1950. aastatel ja kui Clausen väimehena perekonda tuli, siis aitas ta äial maja lõpuni ehitada. Tead, enne täiskohaga poliitikuks hakkamist töötas ta ju alguses tisleri ja keevitajana.“
Wisting noogutas. Bernhard Clausen kuulus partei vana generatsiooni hulka ja oli juhtivatest liikmetest üks vähestest, kel oli tööstustöölise taust. Tema huvi poliitika vastu oli tekkinud ametiühingutööst.
„Suvila pidi mahutama suure pere koos laste ja lastelastega. Kokku kuus magamistuba.“
Peaprokurör silus kortsu halli ülikonna pükstel.
„Üks tuba oli lukus,“ jätkas ta. „Krom keeras ukse lahti. See oli üks väiksematest ruumidest, narivoodiga. Voodi peal olid pappkastid. Vaatas sisse. Kastid olid raha täis. Sularaha.“
Wisting sirutas selga. Seni olid tema mõtted liikunud erinevates suundades, aga see tuli küll ootamatult.
„Kastid rahaga?“ kordas ta. „Millest me siin räägime? Kui palju?“
„Välismaine valuuta,“ vastas peaprokurör. „Eurod ja dollarid. Kumbagi umbes viis miljonit.“
Wisting avas suu, aga pidi sõnu otsima.
„Kümme miljonit Norra krooni?“
„Peaprokurör raputas pead.“
„Viis miljonit eurot ja viis miljonit dollarit,“ parandas ta.
Wisting katsus kokku lüüa summat Norra kroonides. See pidi kokku tegema umbes 80 miljonit.
„Kust see raha sinna sai?“ küsis ta.
Peaprokurör laiutas käsi ja ilme tema näol ütles, et pole aimugi.
„Sellepärast ma sind siia kutsusingi,“ vastas ta. „Ma tahan, et sa selle välja uuriksid.“
Kabinetti sigines
