Herman Wildenvey tänaval tagurdas Wisting maja uksele nii lähedale kui võimalik. Mortensen tagurdas tema järel. Ta oli otsustanud, et panevad kastid keldrituppa. Seda ta ei kasutanud niikuinii. Seinad olid tellistest ja üleval lae all oli vaid kaks kitsast akent.
Iga kasti kandes heitis Wisting pilgu Line maja poole tänava lõpus. Kui tütar peaks välja tulema ja küsimusi esitama, ei saa ta ju normaalset vastata.
Valve paigaldaja tuli täpselt. Wisting valis välja lihtsa sissetungihäirega süsteemi. Koos tulekahjuanduritega oleks asi olnud liiga keeruline ja aeganõudev. Ta selgitas mehele, kuhu ta keldritoa ustele ja akendele magnetkontakte tahab ja et ruumi tuleb panna ka kaamera. Juhtpaneel olgu ukse taga seina peal. Turvafirma silti Wisting ei soovinud. Lisaks häiresireenile ruumis sees peab teade tulema ka Wistingu ja Mortenseni mobiilidele.
Mortensen jäi valve paigaldamist jälgima. Wisting läks rahalugeri järele.
Talle anti kiire ülevaade, kuidas seda kasutada. Tema peab valima, mis valuuta ta sisestab, aga masina sensorid teevad kindlaks rahatähtede nimiväärtuse. Lisaks oskab masin infrapunakiirte ja UV-valguse abil automaatselt tuvastada valeraha. Minutis suudab aparaat loendada 1200 rahatähte. Tulemus saadetakse printerisse, mis tuleb rahalugeriga ühendada.
Tagasiteel läks Wisting läbi kontoritarvete poest ning ostis Mortenseni palvel kümme suurt pappkasti ja pakketeipi. Kodus oli valvesüsteemi paigaldaja oma tööga valmis saanud. Keldritoa kummaski otsas oli kaamera.
„Ma pidin koodi valima,“ lausus Mortensen ja toksis näitamiseks juhtpaneelil sisse neli numbrit. „1808. See on tänane kuupäev. 18. august.“
Kostis paar piiksatust ja juhtpaneelil vilkus punane tuli. Mortensen toksis koodi uuesti. Paneel jäi vait ja süttis roheline tuli.Nad lükkasid laua rahaga seina äärde. Wisting pani rahalugeri laua nurga peale, Mortensen avas uusi kaste ja selgitas, kuidas tema meelest peaks tegema.
„Me laseme raha masinast läbi ja paneme tühjadesse kastidesse, nii et kogu aeg on ülevaade olemas,“ ütles ta. „Sõrmejälgi kastidelt ja rahalt saan ma siinsamas kohe võtta, aga Kripose laborisse saatmiseks teeme mingi valiku.“
Enne kui nad jõudsid algust teha, helises uksekell.
Wisting läks koridori ja nägi aknast, et ukse taga seisavad Line ja Amalie.
„Kas sul on uks lukus?“ küsis tütar.
Wisting kummardus lapselapse poole, kes heitis talle käed ümber kaela. Tavaliselt oli tal uks alati lahti. Line ja Amalie astusid külla tulles lihtsalt sisse.
„Meil on Mortenseniga üks asi pooleli,“ vastas Wisting ja keerutas Amaliet õhus ringi. Tüdrukuke luksatas ja naeris.
„Me tegime jääteed,“ kergitas Line kannu. „Tõime sulle ka natuke.“
Wisting võttis krabisevate jäätükkidega kannu vaba käega vastu.
„Fantastiline,“ ütles ta ja jäi uksevasse seisma.
Tekkis vaikus.
„Ta on väike varas,“ noogutas Line tütre poole.
Wisting pani kannu käest ja vaatas lapselapsele silma.
„Mis juttu see emme ajab?“ küsis ta tõsise häälega.
Tavaliselt voolas Amalie jutt katkematult ja kogu aeg pani ta kokku uusi sõnu. Nüüd oli tüdrukukese suu kinni ja silmad vaatasid mujale.
„Poes oli Amalie vankris,“ selgitas Line. „Välja tulles oli tal kommikarp pihus.“
„Mis te siis tegite?“
„Läksime ja andsime karbi tagasi. Need kommid rippusid kassa juures.“
„Loll pood,“ lausus Wisting ja hõõrus ninaga vastu lapse põske, nii et tolle näole ilmus naeratus.
„Nii ei tohi öelda,“ palus Line ja sirutas käed tütre järele. „Muidu ta ei saagi aru, et tegi midagi valesti.“
Wisting tõmbus tõsiseks ja vaatas lapselapsele uuesti silma.
„Vanaisa kurvastab, kui sa nii teed,“ ütles ta ja andis tüdruku emale üle. „Aga maksmise mõistest on kaheaastasel raske aru saada,“ lisas ta.
„Ta saab aru, mis on õige ja mis vale,“ arvas Line.
Wisting naeratas. Line on hea ema.
„Kiisu,“ ütles Amalie.
„Kiisu?“ küsis Wisting.
„Meil on aias kass,“ selgitas Line.
„Ahaa,“ naeratas Wisting.
„Kui sul praegu tegemist on, siis me äkki tuleme õhtul tagasi,“ jätkas Line.
„Hästi!“
Wisting ootas, kuni nad tänavale jõudsid, siis sulges ukse ja keeras lukku.
Nad tõmbasid kummikindad kätte. Wisting rebis esimesel kastil kilekoti ümbert ja avas kasti. Raha oleks sinna topitud justkui hirmsa kiiruga. Mortensen noppis pealtpoolt paar rahatähte, et uurida, kas seal on sõrmejälgi.
„Natuke kulunud näevad välja,“ nentis Wisting ja torkas esimese pundi dollareid lugerisse. Rahapaberid krabisesid läbi masina.
Mortensen vaatas üleloetud paki läbi.
„Need on 2001. ja 2003. aastast,“ ütles ta ja pani raha tühja kasti. „Rahatähed on ringluses umbes kümme aastat, enne kui ära kuluvad ja tuleb käibelt kõrvaldada.“
Wisting pani ette lugemisprillid ja lehitses läbi järgmise paki. Sealgi olid rohkem või vähem kasutatud rahapaberid.
„Kõik 2003. aastast,“ lausus ta.
„Selle järgi saame ju siis vaadata, mis ajast vastust otsida,“ ütles Mortensen.
Wisting lappas läbi järjekordse paki.
„2001. ja 2003. aastast,“ sõnas ta. „Tundub, et seerianumbrites pole ka mingit süsteemi. See raha ei ole ühest partiist. Igatahes pole neid pandud numbrilisse järjekorda.“
Wisting torkas masinasse uue paki. Mortensen istus maha, telefon käes, ja otsis internetist infot Ameerika sajadollariliste kohta.
„Nende süsteem on natuke teistsugune kui meil,“ ütles ta. „Number 2003 tähistab rahatähe kujunduse aastat, nii et 2003-seeriat trükiti kuni uue kujunduseni 2006. aastal,“ andis ta teada.
„Nii et kui rahatähel ka on peal aastaarv 2003, siis võib see olla pärit 2006. aastast?“ küsis Wisting.
„Mitte päris,“ vastas Mortensen. „2005. aasta maikuus astus Ameerika Ühendriikide rahandusministeeriumi etteotsa uus juht. Edaspidi oli rahatähtedel tema allkiri ja seda 2003A-seeriat trükiti, kuni 2006. aastal tuli uus kujundus.“
„Kas meil on mõni 2003A
