allikani.
3
Tagasihoidlik valge kaubik, kuhu mahtus Mortenseni kogu varustus, seisis spordihalli ees varjus. Mortensen istus rooli taga ja sõi õuna.
Wisting parkis auto, tuli välja ja läks kaubiku avatud akna juurde. Kunstmuruga kaetud väljakul tagusid paar poissi palli.
„Me läheme Bernhard Clauseni suvilasse,“ ütles Wisting.
Morten vandus ja poetas õunasüdame kõrvalistme ette põrandale.
„Tegemist ei ole mõrvajuhtumiga,“ kiirustas Wisting lisama. „See on midagi muud.“
Ta kõneles hommikusest kohtumisest peaprokuröriga ja partei peasekretäri leiust.
„Ma tean, kuidas sinna minna,“ lausus ta. „Sõida minu järel.“
Ta istus oma autosse ja enne Helgeroa poole suunduvale teele pööramist vaatas tahavaatepeeglist, et Mortensen ikka sabas püsib.
Tee äärest paistis järjest vähem maju ja varsti voogasid ümberringi vaid viljapõllud. Paari kilomeetri järel keeras ta mere ja suvilapiirkonna poole. Vana asfalt oli mõranenud. Siin-seal paistsid teekatte alt välja kivid. Ühel ristmikul pidi ta telefonist kaarti vaatama, siis keeras kitsale kruusateele. Tee lõppes ookerkollase maja ees, millel oli hall kiltkivikatus ja mere poole avanev klaasveranda.
Suvila ees seisis auto. Vanem Toyota, arvatavasti Clauseni oma. Clauseniga samas eas parteikaaslane oli ta siia toonud ja reedel Stavernisse viinud.
Oma auto jättis Wisting natuke eemale, et Mortensen saaks kaubiku ukse juurde panna.
Ta õngitses ümbrikust võtmed ja suundus maja juurde. Lipuvardas laperdas laisalt vimpel. Mere poolt kostis mootorpaadi mürinat.
Naabersuvilate eest oli maja peidus. Varju pakkusid vanad väändunud männid. Rannajärsaku ja sügava abajani ulatus tubli viiekümne meeetri pikkune muruväljak. Paadisillal kõhutasid kaks last, õngenöörid vees. Nende kohal taevas kõrgus liikumatu pilverünk.
Wisting astus ukse juurde, otsis võtmekimbu läbi ja leidis õige kohe esimese korraga.
Valvesüsteemi juhtpaneel vilkus ja piuksatas paar korda. Wisting toksis koodi sisse ja süttis roheline tuluke.
Juhtpaneeli kõrval rippusid nagis kaks jopet. Põrandal seisid kummikud ja sandaalid.
Edasi tuli avatud köök koos toaga. Poti ümber pliidi peal lendasid kärbsed. Köögilaual seisis taldrik toidujäänustega. Toa ühes nurgas oli suur kamin. Uks viis verandale. Sealt läks lai trepp õue. Seinal rippus pilt särgiväel Clausenist ruudulise taskurätiga laubalt higi pühkimas, kõrval paku sees kirves. Sellest oli saanud ikooniline pilt, mida kasutati paljudel puhkudel. Tavaliselt kandis Bernhard Clausen ülikonda, aga rahvas mäletas teda just sellisena. Töölisena, kes esindas partei põhiväärtusi. Ta kõnetas nii töövõtjaid kui ka ühiskonna kõrgemaid kihte. Partei jaoks oli ta seepärast ülimalt tähtis ja järgmine valimisvõitlus ei ole ilma temata enam endine.
Teistel, väiksematel piltidel oli Clausen koos tuntud inimestega, kellega ta oli kokku puutunud enamasti välisministrina. Nelson Mandela, Vladimir Putin, Dick Cheney, Gerhard Schröder, Jimmy Carter Nobeli rahupreemia ja Norra peaministritega. Neil fotodel oli tema hall juuksepahmakas veidi paksem kui hilisematel piltidel, aga terassinine pilk oli sama.
Avatud köögist ja elutoast pääses koridori, kus olid kahel pool magamistoad. Lähemal asus see, mida ilmselt oli kasutanud Bernhard Clausen. Voodi oli üles tehtud. Öökapil lebas raamat. Toolil oli paar kokkuvolditud riideeset. Põrandal seisis must kohver. Magamistoa vastas oli väike vannituba.
Koridori otsa jäi see tuba, mida nad otsisid. Siin lõhnas teisiti kui ülejäänud majas. Õhk oli kuiv ja tolmune, soe ja sumbunud. Seinu katsid lakitud tammepaneelid, toas oli narivoodi, öökapp ja naabertoaga ühise seina sisse ehitatud kapp. Seintel rippusid plakatid. 1990. aastate iidolid kõrvuti poliitiliste loosungitega.
Nirvana, U2 ja Metallica kõrvuti hüüdlausetega nagu Kindel kurss, Turvalisus igapäeva ja Kui tähtis on heaolu. Põrandal oli kaltsuvaip. Voodi jalutsisse jäi õhukeste lilleliste kardinatega aken. Väljast kattis akent luuk. Üleval seina sees oli hoopis kaks ventilatsiooniresti.
Kokku oli seal üheksa pappkasti. Neli alumisel voodil ja ja viis ülemisel. Alumisel seisis ka paadi kütusepaak koos vooliku, pumba ja konksuga päramootori külge ühendamiseks.
Kastid olid eri suuruse ja kujuga. Oli banaanikaste, nagu neid saab endale toidupoest küsida.
Mortensen seadis korda fotovarustuse. Wisting läks seina äärest ringiga, et mitte ette jääda, kui Mortensen erinevaid rakursse valis. Ta riivas õlaga ühte vana valimisplakatit. Plakat tuli ühest nurgast lahti ja vajus keskelt kokku. Plakati taga oli sentimeetrise läbimõõduga ümmargune auk. Wisting kummardus lähemale. August ei paistnud midagi, aga ta avastas veel ühe augu.
„Mis sul seal on?“ küsis Mortensen. „Piiluaugud?“
„Ma ei tea,“ vastas Wisting ja tõmbas plakati seinalt maha.
Nähtavale ilmusid veel kaks auku. Ta leidis pluusitaskust pastaka, torkas ühte aukudest ja ette jäi õhuke paber.
Mortensen suunas kaamera seina poole. Wisting läks läbi koridori kõrvaltuppa. Ka seal kattis seinu vanade valimiskampaaniate materjal. Sotsiaaldemokraatia, sest me vajame üksteist. Norra uus kasv. Vanemaealised ja tervis kõigepealt.
Ta tõmbas maha plakati nõudega hääletada Euroopa Liidu poolt. Plakati taga seinas oli neli auku. Igast neist paistis mingi osa kõrvaltoast.
Mortensen oli ka teise tuppa tulnud.
„Imelik,“ kommenteeris ta ja tõstis kaamera.
„Katsume valmis saada,“ vastas Wisting ja läks tagasi tuppa, kus oli raha.
Mortensen otsis välja kummikindad. Tõmbas kätte, võttis ühe kasti ja pani põrandale. Kast oli raske, raskem kui koopiapaberikast. Kunagi oli selles olnud Siemens Nixdorfi arvuti.
Kaasi oli kinni hoidnud lai pruun pakketeip. Wisting ei teadnud, kas lahti oli selle lõiganud partei peasekretär või Clausen ise.
Ta tõstis kaaned üles. Kast oli täis Ameerika Ühendriikide sajadollarilisi. Osa rahatähti olid halli pakkepaelaga kimpu seotud. Rahapakid ei olnud kastis korrapäraselt, pigem paistis, et raha on sinna tulise kiiruga loobitud.
Wisting võttis ühe paki ja luges kokku, et seal on sada rahatähte. Kümme tuhat dollarit. Kastis on ehk veel 200 pakki. Kaks miljonit.
Ta pani raha tagasi, võttis ülemiselt voodilt uue kasti ja avas selle. Seal oli pakkide kaupa erinevas väärtuses eurosid: kümnelisi, viiekümnelisi ja sajalisi.
Mortensen astus sammu tagasi, nagu vajaks avastusega harjumiseks paremat vaadet.
„See raha võib olla siin olnud aastaid,“ ütles ta. „Kogus lihtsalt tolmu. Ei näe nii välja, et Clausen seda kasutanud oleks.“
Wisting oli sama meelt. Bernhard Clauseni puhul ei paistnud kuidagi välja, et tal oleks olnud palju vara. Tundus, et
