terroriorganisatsioonidele pantvangi võetud Norra sõdurite eest või midagi?“
Wisting kehitas õlgu. See oli üks võimalus. Taoliste hädajuhtumite puhuks leiti raha küll, aga vaevalt, et seda oleks hoitud pensionil poliitiku suvilas pappkastides.
Ta avas ühe kapi. Seal oli hunnikute kaupa vanu ajalehti ja ajakirju. Üks riiul oli täis erinevaid pihustipurke putukamürkidest kuni juukselakkideni. Kapi põhjas seisid kaks propaangaasi ballooni. Wisting kummardas ja heitis pilgu voodi alla. Sealt paistsid kaks bensiinikanistrit ja veel üks pappkast. Välja tõmmates lendas tolmu.
Kastis olid vanad koomiksid. Wisting võttis mõned ja avastas paar saksakeelset pornoajakirja. Ta jättis need sinnapaika, lükkas kasti tagasi voodi alla ja puhastas käed.
„Hakkame pihta,“ noogutas ta nari poole. „Registreerime ja dokumenteerime, pärast võtame kaasa.“
„Kuhu me need viime?“ küsis Mortensen.
„Minu juurde koju,“ vastas Wisting.
„Sinu juurde koju?“ korda Mortensen. „Kas sa kavatsed neid seal hoida?“
„Esialgu,“ vastas Wisting. „Kuniks me teame, millega tegelikult tegu.“
„Siis ma loodan, et sul on korralik valvesüsteem,“ nentis Mortensen.
Wisting võttis telefoni ja läks välja, et mitte segada, kuni kolleeg kaste pitseerib ja märgistab.
Ta võttis kindad käest, astus õue ja siirdus maja merepoolsele küljele. Ühe paljandi äärde oli rajatud kamina, grilli, pika laua ja soojuskiirguritega mõnus väliala. Wisting nõjatus seina najale ja vaatas läbi oma telefoni kontaktid. Nimekiri oli pikk. Seal oli inimesi, kellega ta polnud aastaid suhelnud. Lõpuks leidis ta õige nime ja valis eranumbri.
Olve Henrikseniga olid nad vanad tuttavad. Nad läksid koos politseikooli sisseastumiskatsetele, aga Olve silmanägemine ei vastanud nõuetele. Nüüd kuulus talle Norra üks suurimaid turvafirmasid, mis pakkus teenuseid turvameestest turvavedudeni ja teenis Wistingust ilmselt kolm korda rohkem.
„Mul on valvesüsteemi vaja,“ ütles ta.
Olve Henriksen pakkus, et paigaldaja helistab ja lepib aja kokku.
„Mul on seda täna vaja,“ katkestas Wisting.
„Mõistan,“ vastas Olve.
Tekkis vaikus. Wisting ootas. Jalge ees sibasid pisikesed mustad sipelgad reas üle kivide ja kadusid müüriprakku.
„Ma võin ühe mehe sulle kella neljaks koju saata,“ pakkus Olve lõpuks.
Wisting tänas ja andis aadressi.
„Üks teine asi veel,“ tuli tal meelde.
„Jah?“
Wisting viivitas, oletades, et Olve Henriksen paneb kaks ja kaks kokku, aga jõudis järeldusele, et sõber ei hakka nii ehk nii lobisema.
„Kas sul on rahalugerit?“ küsis ta.
„Kõnekeskuses on,“ kinnitas Olve.
„Kas seda annab teisaldada ka?“ uuris Wisting.
„Meil on neid kolm tükki,“ vastas Olve. „Kaks on teisaldatavad. Üks on lihtsalt varuks.“
„Kas ma saaksin mõnda laenuks?“
„Sa võid rahaga siia tulla,“ pakkus Olve.
„Parem mitte,“ lausus Wisting. „Ma võin lugerile järele tulla.“
„Tore.“
Nad leppisid kokku aja ja koha, seejärel läks Wisting majja tagasi.
Mortensen istus elutoas toolil ja lehitses külalisteraamatut, kindad ikka käes.
„Eelmisel nädalal käis Hans Christian Mukland,“ ütles ta ja näitas allkirja ühel viimastest lehekülgedest. „Ta oli siis justiitsminister, kui mina politseikoolis käisin.“
Wisting võttis raamatu enda kätte.
„Riiulil on neli külalisteraamatut,“ osutas Mortensen sinnapoole. „Oma tervituse on kirjutanud kõik, kes siin 1950. aastatest peale käinud on.“
Wisting lehitses raamatut natuke edasi ja tagasi. Kuulsad poliitikud olid igaüks kirja pannud külaskäigu kuupäeva ja jätnud lühikese tervituse. Mõnda kohta oli liimitud foto seltskonnast maja seina ääres või ümber söögilaua.
„Võtame need kaasa,“ ütles ta.
Automürin pani neid teineteisele otsa vaatama. Wisting läks ukse juurde, tõmbas kardina väikese akna eest eemale ja vaatas välja. Maja eest keeras välja suur must maastur.
„Kas keegi on tulemas?“ küsis Mortensen.
Wisting raputas pead. Auto eemaldus. Numbri seletamiseks oli nägemine liiga kehv.
„Läks minema,“ vastas ta autole järele vaadates. „Küllap sõitis lihtsalt valesti. Siin on ju tupik.“
„Või oli keegi uudishimulik, kes kuulis, et Clausen on surnud,“ pakkus Mortensen. „Kas tassime kastid välja?“
Wisting noogutas ja pani kätte uue paari kindaid.
Mortensen oli igale kastile peale tõmmanud kilekoti. Kumbki haaras ühe kasti ja kandis autosse.
„Mul on vaja tema sõrmejälgi,“ ütles Mortensen kasti käest pannes. „Et saaks vaadata, kas keegi teine on ka seda raha puutunud.“
„Ta on Ullevåli haiglas,“ vastas Wisting. „Selle asja korraldame homme ära.“
„Siis on meil veel vaja bioloogilist DNA-proovi,“ märkis Mortensen.
Wisting noogutas.
„Võtame need ühekorraga,“ vastas ta ja jäi maja ette autosid jälgima, Mortensen tõi ära ülejäänud kastid.
Metsvaarikapõõsast sakutas pehme meretuul. Mööda randa läks mees, õng käes ja käekõrval punase päästevestiga poisike. Koera jalutav naine tõmbas looma enda ligi, kui nad möödusid. Eemale jõudes kohtus ta mehega, kes kandis pikki tumedaid pükse, heledat lühikeste varrukatega särki ja päikeseprille.
Mortensen tuli viimase kastiga.
„Peame veel tagasi tulema ja põhjalikumalt läbi uurima,“ sõnas ta ja nookas peaga maja poole. „Tal on suure kirjutuslaua sahtlid täis käsitsi kirjutatud märkmeid. Seal on ehk midagi huvitavat, mis võib meile jälje kätte anda.“
Wisting noogutas ja heitis pilgu maja suunas.
„Oota,“ lausus ta.
Ta läks sisse, suundus poti juurde pliidi peal ja vehkis eemale paar kärbest. Potis oli nagu mingi pajaroog. Wisting otsis kilekoti ja kraapis ollust sinna sisse. Siis
