aegamisi tuunika seljast, et lasta tal oma kätetööd uurida. Ta tegi seda pärast peksu alati, osalt selleks, et kindlaks teha, kas paistab mingi raske vigastus, osalt lihtsalt sinikate imetlemiseks. Kui ta minuga valmis sai, siis värisesin ja mul oli süda paha, nahk kipitas külmast higist, ent ta oli mähkinud mu rindkere ja õla sidemetesse ning andnud mulle annuse lethiumi, et saaksin magama jääda. Ta aitas mu kirjutustoas olevale madratsile, kattis siis õrnalt tekiga, kontrollides, et mul oleks nii mugav kui võimalik, enne kui läks tagasi tema enda magamiskambrisse.
Järgmised paar nädalat liikusin ringi väga ettevaatlikult, osalt mu enda terveneva ihu tõttu ja osalt sellepärast, et isand oli ikka veel ohtlikus meeleolus. Kõige parem oli tema pilgu alt eemale hoida nii palju kui võimalik, kuni tema tuju paraneb. Hoidsin oma alkoovi ees rippuva kardina kinni, kuigi väikeses ruumis oli õhu liikumiseta umbne.
Kvartali arved olid saabunud ja need hoidsid mind usinasti tegevuses. Majapidamiskuludeks mõeldud rahasummad saadeti mulle neli korda aastas ja peamiselt nende arvete alusel, nii et neid tuli põhjalikult uurida. Valvasin kõigi oma isanda finantside järele, mitte ainult lossis oleva majapidamise tarbeks, vaid ka tema kaugemal asuvates mõisates. Tema orjad ja teenijad vastutasid minu ees ning mina omakorda tema ees. Ridade vahelt lugedes kahtlustasin, et tema perekonnamõisa valitseja on hulluks minemas, üritades isanda abikaasa kulutusi kontrolli all hoida. Mul võis valitsejast küll ju mõnevõrra kahju olla – sest see abikaasa oli väga kange iseloomuga –, kuid varem nähtu põhjal ei jätnud mehe juhtimisoskus mulle kuigi head muljet. Otsustasin käesoleva kvartali lisakulutused katta, kuid kavatsesin valitseja varsti välja vahetada. Mul oli mõttes sellele kohale panna üks mees isanda väiksematest mõisatest. Ebakompetentne valitseja oli vaba mees – nii võisin ta lihtsalt minema saata, nägemata vaeva tema müümisega.
Kui kuulsin, et teenijapoiss korteriukse avas, lükkasin kardina oma alkoovi eest kõrvale. Isand oli välja läinud ja teenijapoiss Kep sai tulla rääkima ainult minuga.
«Kamet, siin on Rakra, oma avansi pärast.»
Noogutasin ja poiss juhatas Rakra sisse. See tugev, kolmekümnendates aastates mees oli olnud perekonnamõisas teenijaks ja koos meiega pealinna tagasi tulnud. Siin lossis oli tal oma palga väljateenimiseks vähe teha ning tal oli arvatavasti liiga palju vaba aega linnamõnude maitsmiseks.
Rakra vaatas mu üle, pilk peatus pikalt mu sinikates näol, ja ma tundsin, kuidas mu silmad kissi tõmbusid. Granaatõun, oletasin, kuid ta ei öelnud seda, kõigest norsatas. Ausalt öeldes olin praegusel hetkel juba rohkem üleküpsenud meloni moodi – purpurne ja rohekas.
«Mul on veel raha vaja,» sõnas Rakra. «Sama summa, mis varemgi.»
Väga vähesed isanda lossiteenijatest käisid minu juures palga arvelt avanssi küsimas. Andsin eelarvefondidest laenu omal äranägemisel ja küsisin selle eest väikest lõivu, mis kvartali lõpus nende palgast maha arvati – sel kombel teenisin ise samuti natuke. Isanda rahakastis minu laua all lebas ka tikitud kott, mis sisaldas kõiki mu sääste. Rakrast erinevalt saabus enamik laenu vajavatest inimestest mu ukselävele pisut häbenedes, mitte jultunult nõudes.
«Parem, kui meie isand meie äriasjadest midagi ei teaks, on ju?» pakkus Rakra.
«Ah,» ütlesin ma.
See oli täpselt sedasorti distsipliinirikkumine, millega tegelemist ma pärast peksasaamist vihkasin. Rakra eeldas, et mu laenuandmine on saladus. Ta oli kuulnud kuulujuttu, et olen ebasoosingus, ja arvas, et võib mind nüüd oma paljastusega ähvardada. Minu kogemuste kohaselt peavad valskust täis inimesed ka teisi sama võltsideks ning ma juurdlesin taas Rakra iseloomu üle. Ta tegi suu lahti, et öelda midagi veel ebameeldivamat, olin selles kindel, kuid ma tõstsin käe, et teda peatada.
«Väga hea,» ütlesin ma. «Võtan su võla maha järgmise kvartali palgast ega nõua vahendustasu.» Kummardusin laua alla rahakasti võtma ja avasin selle vööl rippuva võtmega. Lugesin kolm münti tema lihavasse pihku ja Rakra paistis endaga väga rahul olevat.
«Olen kindel, et isand nendest palgapäevalaenudest väga hästi teab,» sõnasin talle. See võttis Rakra ähvarduselt jõu ja oli ühtlasi tõsi. Polnud mingit põhjust, miks ei võinud isand mu laenudest teada, ja ma olin alati eeldanud, et teabki. Rakra silmad tõmbusid hilinenud ettevaatlikkusest kissi, kuid ma saatsin ta käeviipega ukse poole ja langetasin pilgu taas oma tööle. Rakra kõhkles, aga ma jätkasin tema ignoreerimist kuni ta lahkus. Oleksin võinud ta isanda teenistusest lahti lasta – see võim oli mul olemas –, kuid Rakra oli palgatud perekonnamõisasse sellesama valitseja poolt, kelle arved polnud korras. Otsustasin valitseja kulusid põhjalikumalt kontrollida ega tahtnud, et Rakra liiga vara häbiga mõisasse tagasi pöörduks, sest see oleks võinud valitsejale mu kahtlustustest märku anda. Saan varsti teada, kas seal on mõni suurem probleem, millega tegelda. Kui on, siis võin sellele isanda tähelepanu juhtida ja tema oleks minuga arvatavasti rahul.
Kui arvepidamise eest oli hoolt kantud ja rahalised kulud kaetud, tuli teha korraldusi majapidamises. Mu isanda ruumid hakkasid viletsat välimust omandama ja kui meid Hemshasse ei saadeta, võis ta eeldada nende kenamaks muutmist. Õlas tuikav valu tuletas mulle meelde, et pean talle uue Shesmegahi kujukese leidma. Kutsusin mitmesuguseid kaupmehi uute vaipade ja sisustuse üle arutama, tehes oma väikesest kontorist nii palju, kui sain. Kaubarahval olid palees oma esindajad ja nood olid piisavalt targad, et mitte välja näidata, et on mu sinikaid märganud. Erinevalt Rakrast teadsid nad, milline autoriteet mul seoses nende rahakottidega on.
Laela astus läbi, et jutustada mulle mõned lood, mis ringlesid lossi kõige madalamate – tööliste ja orjade hulgas. Nad teadsid vähe ja mõtlesid suurema osa välja. Ta rääkis, et Abashad on nimetatud kindraliks ja võetud Imperaatorlikku Sõjanõukokku. Ta ütles, et tema arvates on vaene Attolia riik hukatusele määratud, kuid see polnud mingi uudis. Meie imperaator jätkas teesklemist, et ei kavatse Väikest Poolsaart vallutada, ja oli attollasi heidutanud suursaadikuid vahetama, ent kõik sealsed linnriigid – peale Attolia samamoodi ka Eddis ja Sounis – olid hukatusele määratud. Me kõik teadsime seda. Laelal oli Attolia suursaadiku juurde määratud teenijate hulgas üks sõber. Ta ütles, et Ornon on piisavalt meeldiv mees, kes ei kiusa orje ega suurenda mõttetult nende töökoormust.
«Suuremad riigid söövad väiksemad ära,» laususin õlakehitusega. «See on loodusseadus. Väikestel saab parem olema, kui nad on kord juba impeeriumisse integreeritud.»
Kasutasin osa oma rahast, et osta Laelale käevõru, tänades teda heasoovlikkuse eest minu suhtes, sest sellised inimesed nagu Laela ja mina ei saa võlgu tasumata jätta.
Kui mu sinikad olid kadunud, jätkasin taas tegelemist muude isandale vajalike töödega. Mitte kõike ei saa minu kontorist korraldada ning igatahes meeldis mulle kasutada privileegi lossis oma suva järgi sisse ja välja käia. Mu isanda eelmine sekretär, kes mind lapsena koolitas, oli hoiatanud, et ma ei tohi istuda terve päev pearaamatuid vahtides suitseva lambi valgel, sest selle all kannatab mu nägemine. Mu nägemine on vilets, kuid arvatavasti oleks olnud veelgi viletsam, kui ma poleks kuulanud tema nõuannet uksest välja minna nii tihti kui võimalik.
Tegelikult – kui mu nägemine olnuks parem, oleks kogu see lugu võinud olla hoopis teistsugune. Oleksin märganud mind lossi tühjas koridoris ootavat attollast õigel ajal, et sukelduda ühte kõrvalkäikudest, mida kasutasid alamad orjad ja teenijad. Selle asemel lähenesin teadmatuses, et ta on attollane, kuni oli juba liiga hilja tema tähelepanu äratamata suunda muuta. Arvates, et kohtusime juhuslikult, hoidsin silmad maas ja kiirendasin natuke sammu.
Ta oli väga suur attollane, kasvu ja rõivastuse põhjal otsustades sõdur. Kui nägin teda piki koridori edasi-tagasi pilke heitmas, et näha, kes on läheduses, vajus mu süda saapasäärde. Mu isand oli üritanud usurpeerida Attolia trooni. Tema läbikukkumine ei rõõmustanud ei
