laienesid ja muutusid põiktänavateks eri hoonete vahel. Kui varem olid teisel pool kõrgeid müüre minu kõrval asunud elukorterid ja aiad, siis nüüd olid seal laohooned ja magamisbarakid. Jõudsin avatud platsile aediku kõrval, kus seisis rahumeelne kaelkirjak, mäletsedes ja kaugusse vahtides. Loomaaialoomade aedikutest ja tööloomade tallidest vinnati iga päev välja vankritäite viisi sõnnikut, tavaliselt keskpäeva paiku, kui hommikune rookimine oli lõpetatud. Ma ei kasutanud seda väravat tihti, kuid mind oleks sealt läbi lastud küsimusi esitamata ja arvatavasti üldse märkamata, kui sõnum mu isanda surmast ja minu arreteerimiskäsk polnud veel siia jõudnud.
Tõmbasin sügavalt hinge ja astusin lahtise värava poole.
«Kamet!» hõikas üks vahtidest nagu needus selgest taevast.
Veel enne, kui ta ära tundsin, naeratasin juba viisakalt. Hästi koolitatuna oleksin samamoodi naeratanud ka oma timukale.
«Juba jälle lähed välja?» küsis ta. Ta oli hommikul valves olnud idapoolse peavärava juures ja me tervitasime teineteist, kui ma rätsepa juurde suundusin. Lasksin käiku loo, mille olin lihtsalt igaks juhuks ette valmistanud.
«Veel ettevalmistusi peoks, mille mu isand imperaatori sünnipäeval korraldab,» ütlesin.
«Kas see tuleb sama suur, nagu oli pidu, mille ta korraldas enne teie välismaale minekut?»
«Suurem,» vastasin talle.
«Kas saaksid mind sinna juurde valvuriks panna? Eelmine kord me sõime nagu kuningad.»
Lubasin, et saaksin küll, vale libises kergelt mu huulilt ja ma lehvitasin väravast välja minnes talle hüvastijätuks.
Ületasin laia puiestee, mis lossi ümbritses, ja suundusin joonelt kitsastele tänavatele teisel pool seda. Juba mõne sammu pärast teadsin, et olen vaateväljast kadunud. Kiirustasin siiski ümber mitme nurga põiktänavate sügavusse, enne kui kergendatult ohkasin. Siis läksin rätsepa juurde.
II PEATÜKK
«Gessiret,» seletasin vabandavalt, «mu isand ütleb, et ühest rüükomplektist ei piisa. Ta tahab kaht.»
Gessiret silmitses mind kahtlustavalt, kuid ma olin sellega harjunud ja tema samuti. Käsitöölistel on vähe vahendeid, et sundida oma võimukaid kliente võlgu maksma, ja finantsiliselt olid kõige ebaõiglasemalt koheldud rätsepad. Nad olid varakate heaks töötamisest sedavõrd sõltuvad, et ei saanud endale lubada isegi kõige suuremate võlgadega klientide solvamist.
«Kaht?» küsis Gessiret.
«Muidugi. Ja ta maksab sulle kahekordselt selle hinna, milles kokku leppisime.»
«Väga hea,» lausus Gessiret. «Tore, et ta oma soovidega meie juurde tuli.» Ta ootas ikka veel halba uudist.
«See on suur summa ja mu isand maksab rüüde eest, kui need valmis on.»
Gessiret noogutas fatalistlikult. «Ja ta soovib, et annaksin tagasi selle raha, mille sa mulle täna hommikul maksid?»
Noogutasin, püüdes kaastundlik näida. Gessiret teadis, et valetan, kuid eeldas, et see on mu isanda kasuks. Ta arvas, et isand oli otsustanud sularahale parema kasutuse leida. Gessiret oleks võinud keelduda münte tagastamast, kuid siis oleks ta solvanud Nahusereshit – ja Nahuseresh oli selline klient, kes arved pigemini ära maksis kui maksmata jättis. Kaks rüüd tõid märkimisväärselt sisse. Ohates sirutas ta käe rahakasti poole. Noogutasime koos päid ja pööritasime silmi nii hästi, kui suutsime – mina teadsin väga hästi, kuidas ta ennast tunneb, tema arvas end teadvat, kuidas tunnen mina.
Leppisin kokku mõttetu kuupäeva rüüde valmimiseks ja lahkusin. Gessireti väikesesse töökotta jõudmiseks olin pidanud läbima terve linna, olles keskendunud üksnes sellele, et talle hommikul antud raha tagasi saada. Nüüd, kui see mul käes oli, polnud enam põhjust otsa vaadata tõsiasjale, mille ees olin enne silmad sulgenud: mul polnud kuskile minna.
Pidin linnast lahkuma, kuid ei suutnud välja mõelda, mismoodi.
Imperaatorlik linn Ianna-Ir laiub lamedal tasandikul laia, aeglase vooluga Ianna jõe kaldal. Linna ennast ümbritsevad tema kuulsad vaskharjalised müürid, mis on inimesest mitu korda kõrgemad ja harjal piisavalt laiad, et kaks vastassuunas sõitvat kaarikut teineteisest mööda pääseksid. Välja arvatud jõekallas ja väike kindlustamata ala teisel pool jõge, on väljaspool Ianna-Iri müüre üksnes jõeveest niisutatavad põllud toidu kasvatamiseks. Ümbruses pole miilide viisi mitte midagi muud.
Orjana võisin vaevalt küll mõnelt vankriga talumehelt küüti paluda, et sõita välja kõnnumaale või Ianna deltasse ja seal laevale minna. Isand oli küll usaldanud mind linnas ringi liikuma, kuid mitte sealt lahkuma. Valvurid lossimüüridel olid harjunud mind nägema tulemas ja minemas, valvurid linnaväravas aga mitte. Võisin küll kaelas oleva keti kinni katta, kuid mu sirge lõikega pikk särk ja paljad jalad reetsid silmanähtavalt orja, kes tohtis välimise müüri taha minna ainult koos oma isandaga. Kui läheneksin väravasse üksinda, peetaks mind kinni ja saadetaks piinamiseks lossi tagasi.
Mõtlesin jälle, kuhu võiksin ennast seespool linnamüüre peita. Mul oli vähe aega ja ma ei saanud kellegi poole pöörduda. Olin paljude Ianna-Iri kaupmeestega äri ajanud, kuid ükski aus mees ei rikuks imperaatori seadust, et mind varjata. Tundsin ka ebaausaid mehi, tegelikult üsna väheseid, kuid nemadki oleksid riskinud imperaatori vihaga üksnes seesuguse rahasumma eest, mida mul ei olnud. Rätsepalt saadud rahast ei piisanud mulle turvalisuse ostmiseks. Arvatavasti ei kõlvanud see millekski muuks peale viimase söömaaja, kui ostan selle kähku.
Mu meeled hakkasid täituma kujutluspiltidega piinapingist ja oradest, tulipunaseks kuumutatud riistadest, ogalisest piitsast. Need olid mõtted, mida püüdsin matta mälestuste alla braelingite valgest karust, kujuteldavatest peoplaanidest ja muretsemisega mu isanda teiste orjade pärast, kuid kõik mu muud kujutelmad taganesid selle armutu õuduse palge ees. Mu nahal kipitas higi – üritasin hingata ja kuulsin end selle asemel õhku ahmimas. Ma pidin välja pääsema. Ütlesin endale, et olen liiga hästi riides ja liiga auväärne, et mind võidaks põgenenud orjaks pidada – mul oli lõpuks ju tikitud pikk särk ja kaelas kuldkett. Otsustasin mina Iannis-Sa värava juurde ja seal ülbusega läbi murda. Võiksin ennast jõukate meeste seltskonna külje alla sokutada ja loota, et pääsen küsimusteta. Hakkasin linna lõunaosa poole minema.
«Nahusereshi Kamet!» kõmistas üks hääl mu selja taga.
Oleksin pidanud minema attollaste juurde ja laskma oma kõri läbi lõigata. Vähemalt oleks see kiiremini käinud.
Tegin ühe sammu, kuid põgenemiseks oli liiga hilja. Pöörasin ümber, oodates näha lossivahte, kuid leidsin selle asemel üksiku jässaka vanema mehe, kenas rüüs ja ilmselt jõuka. Sama ilmselt oli ta endine sõdur. Tal oli ikka veel sirge rüht ja armid – parem silm puudus –, kuid kindlasti polnud ta lossivaht ega ka mitte üks linna Imperaatorliku Rahu Hoidjatest.
«Sa oled ju Nahusereshi Kamet?» küsis mees, mind pealaest jalatallani silmitsedes.
Tunnistasin seda ja kummardasin. Mul polnud aimugi, kes ta on.
Ta kõhkles peaaegu sedamoodi, nagu üritaks mingit lugu välja mõelda. «Ma olen… olen veinikaupmees,» ütles ta. Ta polnud veinikaupmehe moodi. «Ja… ja su isand ütleb, et võiksin sinuga mõned kaubad teha.»
Vaatasin hämmastunult ringi. Läheduses polnud ühtki veinipoodi.
«Mu ladu asub dokkides,» ütles
