enam, jäid kannatajaks inimesed. Nad mõtlesid, et kuningas on liiga vana, et neid aidata. Nad kõik ütlesid, et tema kangelaspäevad on möödas. Tema sõber veenis teda, et ta ei ole liiga vana ja et ta peab püüdma oma linna päästa. Niisiis varastasid nad koos päikesejumal Aneti Kaariku ja lendasid üles, et taevaväravad kinni panna ja takistada tulvavetel Ianna-Iri uputamast.»
«See kollane asjandus pidi kaarik olema?» küsis attollane.
«Etendus polnud just suurem asi.»
«Saan aru.»
«Immakuki ja Ennikari pole rohkem iialgi nähtud, kuid üleujutus taandus ja pole kunagi enam olnud nii ränk, nii et küllap nad valvavad ikka veel taevaväravaid ja kaitsevad linna.»
«Ma pole Immakukist ja Ennikarist midagi kuulnud,» sõnas mees ja see ei üllatanud mind. Attollased on enamasti harimatud.
«Võiksin teile neist rohkem rääkida, kui tahate. Esimene tahvel on attolia keelde tõlgitud.»
«Tänan sind,» vastas ta. «See meeldiks mulle.»
Tõlge oli mu enda tehtud, aga seda ma talle ei öelnud. Ta oleks võinud arvata, et kiitlen, ja tal oleks õigus olnud. Koputasin sõrmega vastu oma alumist huult, paludes jumalatel rääkida minu suu läbi, ja alustasin.
Ülimalt tark oli tarkusesse rüütatud Immakuk
ülimalt tugev oli tugevusse rüütatud Ennikar
Immakuki tõeline sõber
vägev oli nende armastus ja vägevasti hoidis see neid
nende ühistel rännakutel
vägevasti valitses Immakuk koos oma sõbraga
kui tuli koju Ianna-Iri
Enne nende rändama minekut oli Immakuk prints ja
veteväravate hoidja Nuri templis
ülesandega väravad avada ja lasta jumalal tulla koos
veega
ning täita veehoidlad ja tuua linnale elu
Immakuk
seotud kuid mitte hästi seotud
seotud kuid mitte pühendunud
seotud kuid mitte käsku täitev
ei avanud väravaid ja vesi läks raisku ja jumalat solvati
Immakuk lahkus linnast häbiga
saadeti häbiga maailma rändama
õppima mis on õige ja mis vale
Immakuk läks välja maailma ja õppis suletud väravate kohta
enda ees ja väravad avanesid
Õppis õnnistuste kohta
võttis need vastu ja vääris neid
Hulkus üksildasena
kuni Shesmegahil temast kahju hakkas ja ta Immakuki
rada pööras
pööras selle Ennikari poole
juhtis ta Ennikari juurde
Tugev Ennikar
suur oma tugevuses ja väga imetletud
linnas milles oli kasvanud
pidi hoolitsema Nuri väravate eest
kuid ei hoolitsenud
selle asemel hoolitses
kena neiu eest
jättis väravad valla laskis jumala õnnistusel
voolata tempist välja voolata maailma
tagasihoidmatult
Raisatud ütlesid preestrid
Lahkus häbiga oma linnast
preestrid saatsid ta rändama
et ta õpiks mitte raiskama ja mitte tahtma
Maailmas õppis Ennikar tagasi lükatud õnnistuste
ja jagatud õnnistuste kohta
Kohtas Urkulli nõida ja kohtas Ninuri tütart
elas koos temaga kuni rada ta edasi viis
Kõndis jumal Prokipi karjade järel ja käis
oma voliga maiustamas Cassa mesilaste tarudes
Põgenes vihase Cassa juurest ja kohtas Immakukki
kes oli mööda kõndinud
kohtas teda ja jagas tarudest võetud mett
Küsis Ennikar Immakukilt mida sa oled õppinud?
Olen õppinud mis on õige ja mis vale ütles Immakuk
Tark Immakuk küsis Uhkelt Ennikarilt mida tema on
õppinud
Olen õppinud et mulle meeldib rännata vastas Ennikar
«Natuke nagu vabamõtleja see Ennikar,» märkis attollane. Ma naeratasin, kuid jätkasin, tundes heameelt, et olin osanud edasi anda Ennikari taltsutamatut loomust.
«Rända siis koos minuga palus sõber Immakuk
sõber Ennikari ja nad läksid koos
oodates aega mil naasta Immakuki linna
kuhu ta oma Tarkuse Aastatel
pidi ehitama loomadele tallid
rajama tänavad ja majad ja linnad
kuhu ta pidi ehitama Nuri suure templi
ja kutsuma jumala sisse
Immakuk valitses koos oma sõbra Ennikariga tema
kõrval
nägi jumalate poolt ehitatud linnamüüre
paljude kaarikute laiusi müüriharju
pealt kaetud vasega ja tugevate glasuuritud kividega
purunematuid müüre et linn muutuks tugevaks
ja hoiaks selle õnnistused sees
ja väravad valla
et saata õnnistused voolama välja
maailma
