valmis, viipas ta mind enda kõrvale kõndima ja me suundusime üle Ianna viivale sillale.
Silla oli keiser lasknud ehitada selleks, et suunata oma maantee teisele kaldale – põhja poole Menlesse ja siis läände Zabrisasse. Selle valgetest kividest kaared muutusid keskkoha suunas kõrgemaks, kuid polnud siiski piisavalt kõrged, et suuremate jõelaevade mastid läbi mahuksid. Silla keskosa oli puidust ja seda sai üles tõsta, et need laevad läbi lasta. Kui me saabusime, oli tõstesild all, ent attollane aeglustas sammu, silmitsedes sillapiirde varjus maha pandud tekke, mis olid täis laotud odavaid kaupu. Tränimüüjad kellel ei jätkunud raha putka tarvis turuplatsil, olid oma kaubad siin välja pannud. Üle silla minnes silmitses attollane mitmesuguseid käevõrusid ja selleks ajaks, kui me keskele jõudsime, oli puust osa juba üles tõstetud, et laeva läbi lasta. Kui me seal oodates seisime, tõmbas attollane mu vana särgi sujuva liigutusega turvise alt välja ja pillas jõkke, ilma et keegi meie ümber oleks midagi märganud – tõstesilla mehhanismi mürtsatused ja läbi kitsa avause rühkiva jõelaeva müra varjas märksa vaiksemat sulpsatust, mille tekitas riidesse mässitud kivi vettekukkumine.
Teisele poole jõge jõudnud, käisime maha umbes pool maad karavanilaagrisse ning pöörasime siis jälle imperaatorlikult maanteelt ära kõrvaltänavatesse. Järgnesin talle uudishimulikult, kuid mitte ärevalt, kuni paistis, et attollane ära eksis ja tuldud teed tagasi keeras. Attollane ei paistnud kõhklevat, vaatas ainult päikese asendit, enne kui järjekordselt vale pöörde tegi, kuid mina muutusin aina murelikumaks. Suundusime taas itta, tagasi jõe poole, ja ma kartsin, et selleks ajaks, kui karavanilaagrisse jõuame, on attollane oma valvurikohast ilma jäänud. Olin arvestanud tema tähelepanu kõrvalekaldumisega ning karavanilaagri rahvamassiga, mis annaks mulle võimaluse tal käest lipsata.
«Isand, läänepoolne karavanilaager on selles suunas,» sõnasin viimaks.
«Me ei lähe läänepoolsesse laagrisse,» vastas attollane ja tema toon oli nugaterav. «Me ei lähe ka Zabrisasse,» lisas ta ja ma neelatasin, sest suu oli äkki kuivaks tõmbunud. Olin olnud ebadiskreetne. Ta oli aru saanud, mida mõtlesin.
«Ja ära hüüa mind rohkem isandaks,» hoiatas ta ning kõndis edasi.
Noomida saanud, järgnesin talle üle silla jõe idakaldale tagasi, kus ta ettevaatlikult rahvamassiga segunes, et meid nii hästi kui võimalik tränimüüjate uurivate silmade eest varjata. Otsisime teed läbi kitsaste kõrvaltänavate, möödudes ringiga trahterist, kus olime öösel maganud, et keegi meid ei näeks ega märkaks suunamuutust. Attollane viipas käega, et ma peaksin nüüd tema kõrval kõndima vastavalt oma uuele vaba mehe identiteedile – ja selleks, et ta saaks mul silma peal hoida. Sellel jõekaldal oli Sherguzi linn aeglasemalt kasvanud, nii et pidime läbima küllalt palju tühja maad, enne kui idapoolse karavanilaagri kõrgete müürideni jõudsime. Selle ainus värav oli meist vastasküljes ja lagedate müüride tõttu sarnanes hoone veel enam mõne pealinna tsikuraadiga,, mida ümbritsevad lahtised väljakud.
Imperaator oli rajanud müüridega ümbritsetud asukoha, et kauplemine oleks turvaline ja reguleeritud. Need, kes seda kasutasid, maksid maksu kaupade pealt, mida vedasid, või väikest tasu selle eest, et sisse pääseda ja seal olevate kaupmeeste juurest tööd otsida. Attollane näitas väravavalvurile oma värvist sõrme, mis tõestas, et ta on sisenemise eest üks kord juba maksnud. Siis maksis ta ka minu eest ja ma torkasin sõrme värvipotti. Praegu oli esimene kord, mil ma seda tegin, kuigi olin sageli koos oma isandaga just sellesarnastes kohtades käinud. Isand oma sõrme potti ei kastnud, sest ta oli niisugustest asjadest üle. Mina ei kastnud sellepärast, et orjana olin ma nendest allpool. Ma polnud värvi tekitatud libedustundega harjunud ja hõõrusin seda ära ning oskasin terve käe kokku mäkerdada. Suutsin end veel suurivaevu pidada, et mitte üritada kätt oma uute rõivaste vastu puhtaks nühkida.
Mõned karavanilaagrid on lihtsalt müüridega ümbritsetud õued, mille keskel asub kaev, ent Sherguz oli suur kaubakeskus, kus kaupu tõsteti karavanidest laevadele ning saadeti alla- või ülesvoolu. Selle müürid olid kolm-neli korrust kõrged ning neid ääristasid tallid ja laohooned. Ühe müüri ääres oli pealt kaetud, arkaadiga terrass, mille pikk rida sissepääsusid tundusid nagu süsimustad augud, kontrastis ereda päikesevalgusega, mis avatud õuel säras. Iga sissepääsu taga oli ärikontor, mida renditi päeva-, nädala- või aastakaupa. Arkaadi ja laohoonete katuste kohal oli veel üks korrus – ruumid inimeste majutamiseks ja veelgi rohkem laopindu. Selle kohal oli puust galerii, et valvurid saaks müüriharjadel ringi kõndida, kui nad seda vajalikuks pidasid. Sherguzis pakuti rohkem ruumi inimestele, kes ei kartnud kõrgustes kolada ja all valitsevast lehast eemal oma äri ajada.
Attollane oli hakanud minema üle kihava õue, täis inimesi ja loomi, kuid vaatas nüüd üle õla, et näha, miks ma maha jäin. Astusin kähku tema kõrvale. Ta paistis üpris mugavasti hobuste laudjate vahel põiklevat, ent ma nägin, et kaamelite ümbert tegi ta suurema kaare. Nad kas polnud talle tuttavad ja ta andis neile rohkem ruumi või siis olid nad talle tuttavad ja ta andis neile rohkem ruumi. Ta lähenes mitmele inimesele ja küsis neilt oma tugeva aktsendiga mede keeles ühte kindlat karavanijuhti nimega Roamanj. Ta rüsis mööda õue serva edasi, mitte kunagi rohkem kui sammu võrra minust eespool, ja jälgis mind silmanurgast. Kui ma käiku aeglustasin, heitis ta justkui sõprusest käsivarre mu õlgade ümber.
Viimaks leidsime otsitava mehe üles, see oli tohutu suur, sakris juustega ferrialane. Nagu paljud nende kaupmehed, oli temagi nähtavasti suurema osa oma elust impeeriumis veetnud. Ta juhendas mõnede peene kanga kaubapallide pakkimist – iga kangarull mähiti vähem peenesse materjali, mis omakorda keerati suuremasse ja karedamasse riidesse, kõik hoolikalt järjekorras, et tolmu ja mustust sel moel eemale hoida.
«Ettevaatust, sa jätsid pakkimisriide serva liiga kitsa. Nihuta seda ja ära astu riide peale, lollakas – ja igaveste jumalate nimel, kes see võiks küll olla?» küsis karavanijuht ning uuris mind kahtlustavalt. «Parem oleks, kui maksev reisija.»
«Lisavalvur,» ütles attollane.
Karavanijuhile ei avaldanud see muljet.
«Mõõgaga osav,» sõnas attollane ja mina ajasin õlad sirgu.
Roamanj norsatas. «Mul pole vaja lisavalvurit. Ta maksab sõidu eest.» Ning meile selga keerates kõmistas ta vaesele õnnetule: «Öökuninganna sind söögu, riide pealt maha!» Mees polnud üldse riide servalegi astunud, vaid seisis sellele lihtsalt ebamugavalt lähedal.
Nähes, et attollane ikka veel tema kõrval seisab, kergitas Roamanj justkui üllatunult oma puhmaskulme. Attollane vaatas tähendusrikkalt teiste karavanide poole, mis meie ümber end teele seadsid. Ta oleks igaühes neist võinud tööd leida, kuid polnud teada, kui kaua see võiks aega võtta, nagu ka mitte see, kas pearahakütid on juba ülesjõge mind otsima tulnud. Ma ei tahtnud päeva või kaks Sherguzis passida, et seda teada saada.
Roamanj pani käsivarred rinnal risti. «Ma ei maksa talle. Tema maksab mulle.»
Attollane kergitas üht õlga ja laskis jälle alla vajuda.
«Hea küll, ta võib reisida meiega poole hinna eest, kui on sinu sõber.»
Attollane ootas, läbi ja lõhki kõige väljendusrikkam mitterääkija, keda olen enda meelest kunagi tundnud.
«Jumalate päralt, mul pole selle jaoks aega!» karjus Roamanj.
Attollane astus pool sammu eemale.
«Tore,» sõnas Roamanj, kätt lüüasaanult taeva poole tõstes, «ta tuleb kaasa, aga ma ei anna talle ainsatki hennatit, saad aru või?» Ta vehkis sõrmega attollase näo ees.
Attollane ootas, kuni Roamanj jälle oma kanga poole pöördus, enne kui ütles: «Tal on mõõka vaja.»
«Et
