Senabidi ja tema isanda väliseid piirjooni.
«Oh,» sõnasin pead langetades, «nemad ei kuulunud loo juurde. Senabid on üks ori. See oli rohkem nagu… rahva rõõmuks, võimalus naerda viiside üle, kuidas ori oma isandat üle kavaldab.» Mulle need Senabidi sketšid siiski üldse ei meeldinud. Tean teisi orje, kes neid naljakaks peavad, kuid minu arust olid need rumalad. Justkui laseks mõni mees oma orjal sedasorti trikitamisega pääseda. Võisin ainult ette kujutada, mida minu isand oleks Senabidiga teinud, ja see mõte ajas mul südame pahaks. Minu jaoks ei olnud see naljakas.
«Saan aru,» sõnas attollane noogutades. «Meie teatris on ka midagi sarnast. Ainult mitte ori, lihtsalt laisk töömees.» Ta jäi jälle vait ja vahtis jõge. Selleks ajaks olin üpris kindel, et tunnen tema loomust, ning kui hirm ja vales kohas viibimise pööritus lahtus, hakkas mu üleolekutunne tasapisi tagasi tulema.
Tuuleke püsis ja me jätkasime kogu päeva ülesjõge. Meeskond puhkas järgemööda varjus madalate varikatuste all. Õhtul tegime peatuse, et mingis tillukeses dokis maha laadida üksainus küpsetusahi. Läksin kapteni ja tema meeste ümber luurama, kui nad töötasid – et tabada mis tahes kuulujuttu oma isanda surma kohta –, kuid midagi polnud. Paistis, et uudis oli alles liiga värske, et linnast põhja poole jõuda.
Tol ööl ma vaidlesin iseendaga, kas proovida minema lipsata või mitte. Kui arvasin, et attollane on viimaks magama jäänud, hiilisin kajutist välja ja läksin ahtrisse, et vaadata pika köie otsas ulpivat aerupaati. Võiksin selle lähemale tõmmata, üle reelingu ronida ja siis paati laskuda, ilma et keegi mind näeks. Kui kukun, upun ära. Mulle meeldis arvata, et Aneti Unistusele jäämise põhjus on mõistlikkus, mitte mu hirm. Ütlesin endale, et olen ikka veel Ianna-Irile liiga lähedal. Kavatsesin oodata meie esimest peatust mõnes päris linnas, nii et saaksin laevalt otse dokki lipsata ja mul oleks kergem varjata ennast hoonete vahel kui kusagil ääremaal, kus kasvab ainult pilliroog.
Järgmine päev oli sama vaikne kui esimene. Istusime enamasti vaikides, jälgides aeglaselt möödalibisevat jõekallast.
«Ütlesid, et retsiteerisid esimest tahvlit,» sõnas attollane.
«Neid on üle saja juba üksi Aneti templis,» vastasin. «Keegi ei tea, kui palju neid üldse on. Õpetlased vaidlevad selle üle. Mõned tahvlid on vanemate tahvlite ümberjutustused, ainult et teistsuguses stiilis. Mõnikord mõned loo osad muutuvad. Mõnes versioonis võtab Ennikar Cassa tarudest mett sellepärast, et ta peab neid metsmesilasteks…
Nägus Ennikar võttis mett
teadmata vahet kasvatatu ja metsiku vahel
õnnistatu ja õnnistamatu vahel
Raevunud Cassa ajas ta minema
saatis oma sõdalased teda nõelama
kuni ta põgenes meega määrdunult
Teistes versioonides hakkab ta juba peaaegu võtma, kuid kohtab siis Cassat ja naine annab talle ise mett. Hiljem jagab Ennikar mett Immakukiga, kui nad teel kokku sattuvad.»
Olin latrama kukkunud. Hammustasin keelde ja kõik oli jälle vaikne.
Järgmise päeva lõpul jõudsime pimedas mingi sillani just Sherguzi külje all. Ähmaselt paistsid karavanide peatuspaigad mõlemal pool jõge – mustad laigud heledamate linnatulede taustal nagu Inna-Iri tsikuraatide lühemaks kärbitud versioonid –, ent mitte templid, kui need polnud just mõeldud kaubanduse jumaldamiseks. Kõrguvad müürid kaitsesid laohooneid ja imperaatori maanteedel liikuvate kaubakaravanide kohtumispaiku.
Muutusin ärevaks, kui meeskond laeva, nagu tavaliselt, jõe keskel ankrusse heitis. Kui küsisin, miks, vastas kapten, et läheme dokki hommikul, et mitte maksta linnale tasu terve öö dokkimise eest. Läksin jälle vaatama aerupaati, mis mustal veel triivis, ja otsustasin, et siiski oleks kõige targem järgmise päevani oodata ja vaadata, mis juhtub. Kui mul ei õnnestu kaldale pääseda, võtan selle väikese paadi järgmisel ööl.
Mähkisin ennast oma haisvasse tekki ja jäin magama – ainult selleks, et ärgata karjumise peale. Attollane seisis mu kohal ja tõmbas turvise pandlaid kinni. Kostis mürisevat möirgamist ja karjumine muutus kriiskamiseks. Tundsin suitsulõhna ja tekiplangud mu all vabisesid.
«Tõuse!» karjus attollane. «Laev põleb!»
Enne, kui oleksin jõudnud paigast liikuda, plahvatas lagi mu pea kohal ja ma viskusin magamislavatsi alla. Selg surutud vastu kajuti välisseina, vahtisin lavatsi alt ühte suitsevat oda, mis oli tekiplankudesse tunginud täpselt selles kohas, kus ma enne lamasin.
Jõllitasin seda ikka veel, kui attollane haaras mul pahkluust ja armutult välja tiris. Ta vinnas mu tekile, kus mehed meist mööda jooksid. Kapten ja tema pojad olid loobunud laeva päästmisest ja haarasid oma asju, enne kui üle parda hüppasid. Taglas meie kohal oli üleni leekides, puri nagu räbaldunud tulesein meie peade kohal. Poomi hoidvad köied olid läbi põlenud ja see oligi just poom, mis läbi kajuti õhukese lae langes ja mu peaaegu läbi torkas.
Attollane tiris mu laeva küljele. Erinevalt laevameestest ei saanud ma jõkke karata. «Ma ei oska, ma ei oska…!» karjusin, kui me reelingu äärde jõudsime, kuid mul polnud valikut. Attollane hüppas reelingule ja tõmbas ka minu üles, hoolimata mu meeleheitlikust rabelemisest, et lahti pääseda. Tundsin, kuidas mu särk käriseb, ja peaaegu lipsasingi minema, kuid attollane haaras minust paremini kinni, vandus ja viskas mu jõkke. Karjusin, kui vesi mu ümber kokku lõi, ja tõmbasin otsekohe sisse terve kopsutäie.
Vee all ulpides ei teadnud ma algul, kuspool on pind. Kraapisin endale teed kuuvalguse poole, köhisin vett välja ja ahmisin õhku, enne kui jälle alla vajusin. Tundsin ennast tabavat lainet, kui attollane tohutu plartsuga minu kõrvale saabus. Ulpisin ikka veel, kui ta mind käsivarrest haaras ja ülespoole vinnas. Tema külge klammerdudes ahmisin õhku. «Ma ei oska ujuda! Ma ei oska ujuda!» – karjusin kõigepealt mede ja siis attolia keeles. Oleksin võinud uhkem olla oma tõlkimisvõime üle sellises kriisiolukorras, kui attollane poleks mul rahulikult soovitanud püsti tõusta.
Vesi ulatus mulle ainult lõuani, talle isegi mitte õlani. Kui ma ennast jalgealust otsides sirgu ajasin ja selle leidsin, piilusin teda silmanurgast.
«Tore, et siin sügavam pole,» tähendas ta.
Kui ta oleks varem raasukestki huumorimeelt ilmutanud, oleksin teda pilkamises kahtlustanud, kuid tema öeldu oli kõigest tõde. Oma turvises oleks ta põhja vajunud nagu kivi, oskas ta siis ujuda või mitte.
«Kahju kapteni laevast,» lausus ta põlevat alust vaadates ja kui see ei kõlanudki eriti kahetsevalt, siis näitas see üksnes, kui väga ta oli vihanud, et oli pressitud tillukesse kajutisse.
Iga kord, kui ma ülespoole hüppasin, et oleks natuke kergem hinge tõmmata, kandis jõgi mind õrnalt allavoolu. Attollane, keda suurema kaalu tõttu vool ei häirinud, haaras mul viimaks käsivarrest ja vedas mind kalda suunas.
Liikusime jõekalda poole väga ebamugavalt. Mu jalad ulpisid minu taga ja pea kadus alatasa vee alla. Hingamiseks pidin tema kaelas rippuma, kuni jõudsime kohta, kus suutsime veest välja ronida. Minul läks see lihtsamalt kui attollasel, kes tegi mitu katset, enne kui loobus ning asus vöösügavuses vees seistes ära võtma oma turvist ja mõõka, mille ta mulle üles kaldale ulatas.
Kui ta oli ennast viimaks veest välja vinnanud, pöördusime mõlemad Aneti Unistust vaatama. Ankruköiteni maha põlenud, hakkas see allavoolu liikuma. Kõikjal selle ümber tunglesid väiksemad paadid, milles olevad mehed püüdsid põlevat
