laevad. Jumalate sõnumitoojad viivad kuulujutte läbi taeva samamoodi, nagu mesilased kannavad õietolmu ja pillavad selle oma tiibadelt alla maa peale.
Ma polnud kindel, kas attollane mõistab meie ümber toimuvat vestlust, aga ma polnud ka kindel, et ta ei mõista. Juurdlesin, kas peaksin vabandama oma lahkumist – ta laseks mul minna, kui ütleksin, et lähen meie tuppa – ja põgeneksin siis trahterist, aga alati oli võimalus, et keegi mu lahkumist näeks ja siis mu «isandat» teavitaks. Pealegi oli kogu mu raha attollase käes. Kui ootaksin tema magamajäämist, saaksin ehk kukru tagasi ja võiksin selles oleva rahaga osta vabale mehele sobivad rõivad. Võiksin lahkuda hommikul väga vara, öeldes trahteripidajale, et lähen mingit ülesannet täitma. Hommikune lahkumine poleks üldse nii ebatavaline kui katse öösel minema hiilida. Kellelgi poleks põhjust mu heades kavatsustes kahelda ja tulekahju laeval annaks mulle suurepärase ettekäände isandale uusi rõivaid osta.
Linn asus imperaatori kaubatee ja jõe ristumiskohas, mistõttu see oligi üheks meie kapteni kavandatud peatumispaigaks. See pakkus mulle põgenemiseks palju paremaid võimalusi kui ükski neist kurbadest mudamajade kogumitest, mida olin laevast viimaste päevade jooksul näinud. Võisin ainult jumalaid tänada, et laev polnud kuskil nende läheduses põlema läinud. Kui olen kord juba riides nagu vaba mees, võiksin orjaketil mõne lüli lõhkuda ja minna ühele või teisele poole jõge karavanilaagrisse, et pakkuda oma teeneid kirjutaja või raamatupidajana. Karavani rahvasummas nähtamatuks jäädes saaksin impeeriumist välja pääseda ja vahetaksin alles siis oma keti kulla müntideks, millest väga mõnusasti ära elada. Soovisin lihtsalt, et attollane jätaks mehed õuele rääkima ja oma voodisse läheks. Ta ei paistnud sugugi väsinud olevat.
Just siis, kui mul mõistus otsa lõppema hakkas, astus õuele seesama veinikaupmees, kellele olin järgnenud Ianna-Iris. Tema äri paistis olevat toonud ta nüüd ülesjõge.
«Isand,» sosistasin ma.
«Sa ei…»
Jumalad, küsisin ma, kui rumal võib ta ometi olla?
«Isand,» kordasin kindlamalt ning talle tuli meelde, kus me olime ja see lugu, mille olin trahteripidajale rääkinud.
Kummardusin talle lähemale ja sosistasin: «Siin on üks mees, kes mu ära tunneb, kui mind näeb. Ta on Nahusereshiga äri ajanud.»
Ta hakkas pead pöörama, et vaadata, ja ma köhatasin kiiresti tema peatamiseks.
«Oled kindel?»
«Olen kindel,» vastasin. «Peaksime üles oma tuppa minema.»
Ta noogutas ja lõpetas kiiruga viimased suutäied oma lambahautisest. Kui veinikaupmees selja pööras, andsin attollasele märku. Siis tõusis ta püsti ja kõndis trepi poole, mina aga jätsin tema suure kogu enda ja veinikaupmehe vahele, juhuks kui too meie suunas vaatab.
Viimaks turvaliselt oma toas, ootasin kannatamatust varjates, et attollane pikali heidaks. Paistis, et ta istus tundide viisi väikesel pingil voodi kõrval, vajunud oma mõtetesse – või mis tal seal peas õigupoolest oligi, mis mõtetele sarnanes. Viimaks heitis ta pikali, aga iga kord, kui tema poole vaatasin, olid tema silmad pärani lahti. Kui kontrollisin teda kolmandat korda, vaatas ta uudishimulikult vastu ja ma panin silmad ruttu kinni.
Ärkasin võpatades ja leidsin, et tuba on päikesevalgust täis. Oli mitte ainult hommik, vaid lausa hilishommik ja attollane kadunud. Kargasin püsti ja vaatasin ringi, ise ennast kirudes. Arvasin küll eelmisel õhtul, et attollane on puupea, kuid olin hoopis ise palju rumalam. Ma ei kujutanud ette, mis mul hakkas, et ma niimoodi sisse magasin, pealegi veel siis, kui attollane oli üleval ja ringi liikus. Olin juba ärahellitatuks muutunud ja süüdistasin selles attollast. Võisin väga täpselt ette kujutada, mida mu isand oleks teinud, kui niisugune asi juhtunuks temaga koos olles.
Kuhu attollane ka läks, oli ta kaasa võtnud mu rahakukru ja jumalad üksi teadsid, mida ta võib ette võtta, et meid kohalikele elanikele reeta. Tõmbasin sõrmedega läbi juuste, tirisin särgi sirgu ja tormasin siis kaelamurdva kiirusega trepist alla trahteripidajaga rääkima. Magu kiskus krampi, kui ma ta ilmet nägin; me ei olnud enam auväärsed külalised, niipalju oli selge.
«Valvur,» lausus peremees seda sõna rõhutades, «läks karavanilaagrisse jõe läänekaldal, et näha, kas leiate sealt mingit tööd, mis võiks teid mõlemaid Zabrisasse isanda juurde tagasi viia,» teatas ta kivise häälega. «Nüüd kui need kaubad, mille transpordi järele te pidite valvama, on kaotsi läinud.» Tema hääl kõlas väga kättemaksuhimuliselt. Arvatavasti tegi talle rõõmu mõte, kuidas ma oma pettunud isanda ette pean astuma ja seda väljamõeldud äpardust seletama.
Kummardasin ja tänasin teda. Oleksin pidanud otsekohe ära minema, isegi ilma rahata. Olime olnud meeldejäävad, attollane ja mina, ning attollane oli trahteripidajat solvanud, pannes tolle uskuma mu lugu rikkast kaupmehest. Trahteripidaja hüppaks rõõmust võimaluse üle meid kirjeldada igale orjapüüdjale, kes mind siit otsima hakkaks, ning ma teadsin, et just siit nad mind otsima hakkavadki, kui pole õnnestunud leida allavoolu. Laususin kiire palve, et imperaator rahulduks sellega, kui ma lihtsalt kaoksin, ja pöörasin ümber, et üles tagasi minna. Mul polnud enne meeleski vaadata, kas ehk attollane on oma turvise siia jätnud. Kui jah, siis kavatsesin selle maha müüa.
«Khem…» sõnas trahteripidaja ja ma pöörasin tagasi. Ta ulatas mulle demonstratiivselt mu rõivad, mis olid pärast jõkke kukkumist pestud ja kuivatatud. Ta tahtis tagasi särki, mida oli eelmisel päeval nii suuremeelselt pakkunud. Naeratasin lipitsevalt, haarasin kompsu ja kiirustasin üles. Turvis oli kadunud.
Oma rõivad seljas, läksin kohe jälle alla ja leidsin, et trahteripidaja seisab, käsivarred rinnal risti ja hapu ilme näol, ning räägib attollasega. Attollasel oli turvis seljas, jalgade ees üks pakk ning endaga rahulolev nägu peas.
«Meie trahteripidaja polegi enam meie ammu kadunud vend,» sosistas ta mulle attolia keeles.
«Talle on pärale jõudnud, et sa polegi jõuka kaupmehe poeg,» vastasin samas keeles.
«Noh, senikaua, kui ta kellelegi ei räägi, et panin meid valvuritena kirja karavani juurde, mis läheb Zabrisasse, ei hooli ma sellest, kas ta on minu kallis vend või mitte.»
Ma ei võpatanudki. Lõpuks teadis ju trahteripidaja – kellel polnud tarvis attolia keelt osata, et aru saada, millest me räägime – nagunii juba, et läheme Zabrisasse. Noogutasin selle asemel siiralt. Vähemalt attollane võis küll Zabrisasse minna, mina mitte.
«Maksin meie arved ära,» ütles attollane. Ta kummardas trahteripidajale, kes kange kummardusega vastas. Mirase kuldsõrmus oli attollase sõrmest kadunud. Kui ta oli kasutanud seda meie arvete tasumiseks, oli teda alt tõmmatud ja veel selgemat jälge meie siinviibimisest ei saanud enam jättagi. Medelased ei kummarda Mirast ja igaüks, kes sõrmust nägema juhtus, teadis kohe, et see tuli attollaselt. Väljas suundusime jõe poole, aga juba natukese maa pärast tõmbas attollane mu kõrvale ühte kitsamasse tänavasse ja kõndis majade vahel seni, kuni olime omavahel.
«Võta oma särk ära,» ütles ta ja võttis mul seljast kompsu, mida olin tassinud. Ta tegi selle lahti ja tõmbas välja väiksema nutsaku, mille ulatas mulle. Selle sees olid vaba mehe rõivad. «Kähku!» käskis ta.
Viskasin sandaalid maha ja tõmbasin jalga avarad püksid, mille riie mu säärte vastas pani mind võdisema. Siis võtsin ära oma pika särgi ja tõmbasin ülle varrukatega särgi, mille ta oli andnud – igaüks, kes oleks sel hetkel pealt vaadanud, oleks mu saladuse teada saanud – ja siis oli see hetk möödas. Olin riides. Mu juuksed olid natuke lühikesed, aga sellest polnud midagi. Seni, kui mul olid vaba mehe rõivad ja hoiak, ei hakkaks
