magamisvarustuse lahti ja andis mulle ühe tekkidest, keeras end siis teise sisse ja heitis ainsale lavatsile. Mul oli hea meel, et me ei pidanud läbi tegema pantomiimi, kuidas ta pakub lavatsit armsale orjale ja mina keeldun. Tõmbasin teki ümber õlgade ja heitsin põrandale pikali. Olin arvanud, et attollane on jutukas mees, kuid ma eksisin.
Põrand oli kõva, tekk ebameeldiv nii lõhna kui ka tekstuuri poolest. Mu puusa all oli mügar – mu isanda rahakasti võti, mida ma enam kunagi ei kasuta. Lamasin ärkvel, kui laev kai äärest lahkus ja ülesjõge rühkima asus. Ma polnud jõudnud Rakra ja teda palganud mõisavalitseja probleemiga tegeleda. Gessiret ei saa kunagi raha kahe rüü eest, mida ta mu isandale õmbleb. Mitte keegi ei vaja vaipu ja sisustust, mida olin lossi kaupmeestelt tellinud. Igatsesin oma palju mugavamat voodit, kuid teadsin, millises olukorras mu isanda teised orjad täna öösel viibivad. Mõtlesin nende peale, kui me Ianna-Iri linna aeglaselt seljataha jätsime. Kui ma olingi pisut ärevil, kuidas võiks attollane karistada orja, kes oli teda petnud, oli see muuga võrreldes väike mure. Kõik mu isanda orjad võivad varsti surnud olla ja võib-olla ei sure nad kergelt. Ükskõik, mis attollase käe läbi ka juhtuks, on see nende saatusega võrreldes kerge.
Kõvadel põrandalaudadel niheldes mõtlesin Laelast ja palvetasin tema eest. Ma süütan Shesmegahi altaril küünlad ja jätan sinna meekooke, vannun seda –, et Laela saaks nendega teises ilmas pidutseda. Hakkasin hääletult pisaraid valades nutma.
Ärgates leidsin, et mind polegi unes mõrvatud. Ehk kavatses attollane mu tõepoolest oma kuninga juurde viia, et õukonnas trofeerongkäigus ringi vedada. Lamasin hetke, vahtides puuplankudest lage enda kohal, ja tõusin siis istuma. Attollane tegi kohe sedasama ja ma arvasin, et meid mõlemaid oli äratanud mingi kära väljaspool kajutit.
«Toon teile midagi süüa,» ütlesin ma ja ajasin ennast jalule.
«Sa ei pea seda tegema,» protesteeris ta.
«Muidugi, isand,» ütlesin ma, kuid ta tõstis käe – pole tarvis öelda «isand». «Nad teavad mind orjana,» seletasin talle. Kui lõpetaksin praegu «isand» ütlemise, oleks paljastamine surmkindel.
Ta krimpsutas nägu, kuid nõustus.
«Ja teid medelasena,» lisasin.
Selle probleemi lükkas ta esimesena kõrvale. «Neil pole seda kellelegi rääkida, kui nad midagi muud näevad.»
Seletasin ettevaatlikult, et laev võib teha palju peatusi. «Me pole linnast veel kuigi kaugel,» ütlesin, «ja meeskond võib kaldalolijatele pardal viibivat attollast mainida.» Ükskõik millises peatuses võib meeskond kuulda kuulujuttu põgenenud orjast, kes tappis oma isanda, ning just sellepärast pidin Aneti Unistuselt võimalikult kiiresti lahkuma, isegi kui attollane tõepoolest kavatseb mu oma kuningale viia. Kui meeskond on taibanud, et attollane teeskleb kedagi, kes ta ei ole, võivad nad ka mind kahtlustama hakata. Kui nad kuulujuttu kuulevad, võivad nad kähku kaks ja kaks kokku liita. Ja muidugi siis, kui kuulujutt attollase kõrvu jõuab, olen ma kindlalt surnud.
Olin teda praegu kaks korda parandanud. Pole midagi vihkamisväärsemat orja ülbitsemisest, nagu mu isanda nõbu mulle alles hiljuti meelde tuletas. Ootasin pingul närvidega, kuidas ta reageerib, ent attollane jäi sõbralikuks. Ta nõustus esialgu kajutisse jääma ja ma läksin välja talle midagi süüa hankima.
Hakkas koitma. Laev liikus endiselt põhjasuunas, tõugatuna vastuvoolu kergest tuulekesest, mida tema ülisuured purjed püüdsid. Kui tuuleke täielikult vaibub, hakkab meeskond aerutama, keskpäeval arvatavasti ankrusse jäädes ja õhtul liikumist jätkates. Ebamäärase piirjoonega kaldad olid tühjad kõigest peale pilliroo. Taamal paistsid mudaonnid, ehitatud kohtadesse, mis iga-aastase üleujutuse ajal veest välja jäid. Rikastel olid kodud tasandiku teises servas küngastel või kaugemal ülesjõge, kus kaldad olid kõrgemad ja kindlamad. Siin, kus kaldad olid madalad, võis paat jõe keskel ankrusse heita ja ma olin lõksus.
Läksin laeva keskele, kus olin näinud midagi kambüüsi meenutavat, et toitu hankida ja teiste pardalviibijatega tutvust teha. Selgus, et Xem on kapteni noorim poeg. Kambüüsi eest vastutavana rääkis ta mulle, et ühes kajutis reisib üksik kaupmees ja ülejäänud kaks on tühjad. Panin selle kõrva taha, et igasugust kokkupuudet kaupmehega vältida. Igal vabal mehel, kes vajab teenijat, on nii lihtne orje käsutama hakata. Ma hangin ja toon ainult attollasele ega taha, et mõnel tühisel kaupmehel võiks mingeid mõtteid pähe tulla. Peale selle olid laevas veel vaid kapten ja tema meeskond, enamik neist kapteni pojad või muud sugulased.
Viisin kandiku attollasele ja jälle jagas ta toidu hoolikalt pooleks ja jälle sõime me koos. Kardan, et mu enesetunde tõstmise asemel halvendas selline käitumine pigem mu arvamust attollasest. Arvan, et olin kaotanud kõik peale oma uhkuse. Oleksin pidanud rohkem austama tema kiiret mõtlemist mulle dokkides otsa komistamisel, kuid mina kiitsin selle asemel ennast meie turvalise jõudmise eest Aneti Unelmale ja taibukuse eest kohtumisel kapteniga. Nagu uppuva laeva rooliratta külge klammerduv meremees, tahtsin ma uskuda, et tüürin ise oma elu kurssi.
Kui toit oli otsas, viisin kandiku kambüüsi tagasi ja kolasin siis laevas ringi. Sel oli küll trümm, kuid suur osa lastist paistis koosnevat tekile üksteise otsa laotud savist küpsetusahjudest, mis olid erisuguste nööridega kinni tõmmatud. Liikusin laadungi ja kajutite vahel, uurides kohti, kus võiksin eesmise kajuti teise maksva reisija silma alt eemal päikese käes istuda. Ahtrist leidsin pika nööri otsas järele triiviva aerupaadi. Vajaduse korral võiksin sinna sisse ronida ja ma mõtlesin, et suudaksin sellega kaldale jõuda, kui tarvis, kuigi lootsin, et ehk ei ole seda vaja. Silmitsesin pillirooga ääristatud jõekaldaid – vesi oli liiga madal, et Aneti Unistus neile läheneda võiks. Kaugemal ülesjõge võib teisiti olla. Laev võiks kalda ääres ankrusse jääda ja mul oleks lihtsam minema lipsata.
Teekond Sherguzi kestis kolm päeva, see oli Ianna-Irist põhja pool esimene linn, mis mingitki tähtsust omas. Senikaua, kui keegi kaldalt mingeid uudiseid ei too, jääb mul aega oma plaane teha. Võisin oodata aega, mil meeskond oli hõivatud või magas, ja kui avaneb võimalus, otsustada, kas võtta väike paat või mitte. Üle Aneti Unistuse parda ronida oleks riskantne, ent kui ma tahtsin ellu jääda, siis võisin sellega hakkama saada, aga elada tahtsin ma väga.
Olin kajutist juba mõnda aega ära olnud. Polnud tarvis attollast vihastada, sellepärast läksin vaatama, kas ta tahab midagi.
Kajut oli kitsas, ainult kaks korda nii lai kui attollase lavats. Sissepääs asus laeva keskosas ja teine sein ulatus peaaegu reelinguni, jättes meremeestele möödapääsuks tekil üksnes kitsukese raja. Välissein oli enamasti avatud, et valgust ja õhku sisse lasta. Lahtise külje vastas olid laud ja pingid, kus attollane vett vaadates istus.
«Kas vajasite mind, isand?» küsisin.
Ta naeratas ja raputas pead, pakkudes mulle istet graatsilise käeviipega, mida see trööbatud rooistmega pingi aseaine sugugi ei väärinud. Istusin ettevaatlikult. Jõekallas libises mööda. Me ei rääkinud midagi. Olin ühtaegu nii ärritatud kui ka tüdinud, ent attollane ei paistnud olevat kumbagi. Olen harjunud oma tundeid varjama ja nii ma istusin, käed süles. Mõne aja pärast otsustas kapten, et oleme juba küllalt edasi liikunud, ja laev jäi keset jõge ankrusse. Laevapoiss tuli vett ja puuvilju tooma.
Vastuseks mingile reageeringule, mida ma ise tähele ei pannud, sõnas attollane: «Sa ei pea siia minu juurde jääma,» ning tänulikult jätsin ma ta maha ja läksin jälle tekile jalgu sirutama.
Tulin tagasi nii pika aja pärast, mida pidasin veel aupaklikuks, ja kui olin istunud, hakkas ta eelmisel päeval nähtud etenduse kohta küsimusi esitama.
«See suurem mees oli kuningas? Ja kõik need inimesed tulid tema juurde ütlema, et juhtunud on midagi halba?» Enamjaolt oli ta loost aru saanud,
