keegi mu nime teab, ja kui see sõdur teadis, siis arvatavasti teadis ta ka seda, et just mina olin meie ruumid põlema pannud, et tähelepanu kõrvale juhtida ja võimaldada isandal Ephrata kindlusest põgeneda. Meie kohtumine siin koridoris polnud juhuslik.
Sõdur kummardus allapoole, et huuled mu kõrvale piisavalt lähedale tuua ja väga vaikselt öelda: «Mu kuningas süüdistab oma käe kaotamises sinu isandat.»
Ka see oli üks probleem – ja Attolia kuninga poolt täiesti põhjendatud mõte. Eddise Varas oli Attolia pealinnas kinni võetud ning isand rääkis mulle, et tema oli Attolia kuninganna raevu sihilikult õhutanud, lootes sõja kohest puhkemist kahe riigi vahel. Attolia oli kasutanud vanamoodsat varaste karistamisviisi ja mu isand oli olnud sellega üpris rahul. Ainult et praegu oli seesama Eddise Varas Attolia kuningas – kuninganna oli oma trooni päästmiseks Vargaga abiellunud, eelistades teda minu isandale. Oh, mu vaene nägu, mõtlesin ma. Ja oh, mu vaesed ribid. Need olid just äsja lõpetanud haigettegemise iga kord, kui üritasin püsti tõusta või sandaalirihma pingutama kummarduda. Võisin üksnes oletada, et attollane kavatseb väikest kättemaksu minu isiku kallal. Polnud minu süü, et minu isand on tema kuninga vaenlane, kuid kahtlesin, kas see midagi loeb.
Vähemalt rääkis attollane ikka veel. Mida kauem ta kõneles, seda paremaks muutusid mu šansid, et keegi võiks mööda minna. Olgu igaviku jumalad tänatud, et ta on üks jutukas attollane – või nõnda ma tookord mõtlesin.
«Mu kuningas tahab, et ka sinu isand kaotaks oma parema käe,» ütles attollane ning ma pean tunnistama, et mu tähelepanu eksitas, kui ta mul randmest kinni haaras, ja sellepärast kulus terve minut taipamaks, et ta kõneles metafooriliselt. Ta pidas silmas mind – mina olin oma isanda parem käsi. Mul hakkas koitma, et võin silmitsi seista millegi palju, palju hullemaga kui juhuslik peksasaamine imperaatori lossi mõnes kõrvalkäigus. Püüdsin koridoris meeleheitlikult abi järele ringi vahtides tema sõrmi lahti kangutada. Kedagi ei tulnud, puudus isegi ähmane märk kaugest liikumisest, mis oleks võinud tähendada tunnistaja lähenemist.
Kindlasti saavad attollased ju aru, et külalisest oleks ebaviisakas peksta oma võõrustaja lossi inimtühjas koridoris surnuks kellegi teise omand? Või ka mitte. Nad polnud eriti tsiviliseeritud ja see oleks olnud märkimisväärne kättemaks, tilluke küll, kuid ülimalt häiriv. Ma olin väärtuslik ori ja isand lootis mu peale – kogu tema mõis langeb kaosesse, kuni ta minu asenduseks sekretäri leiab –, ent lõppude lõpuks olen ma ikkagi kõigest ori. Ehk maksavad attollased mu isandale vabanduseks mingi väikese protsendi mu väärtusest ning sellega lisavad nad kahjule veel ka natuke solvangut. Arvesse võttes mu isanda ebakindlat positsiooni imperaatori õukonnas, võivad nad asjast isegi puhtalt pääseda. Attolia kuninga südames oli nähtavasti tohutult vihkamist ja ma oleksin võinud kuninga alatut kavalust rohkemgi hinnata, kui poleks arvanud, et attollane mu kaela kohe kahekorra käänab.
«Kohtume pärast päikeseloojangut Rethru dokkide juures,» ütles ta.
See lause oli nii mõttetu, et ma lõpetasin tema sõrmede kangutamise ja jäin üles talle näkku vahtima. Kuna ta mul randmest kinni hoidis, olin piisavalt lähedal, et teda üpris selgesti näha. Ta oli tüüpiline attollane: liivapruunid juuksed, lai nägu, heledad silmad. Üldkokkuvõttes oli tal lihtne, aval ilme ja ta näis olevat täiesti tõsine. Ta asetas käed mu õlgadele ja jõllitas alla minu peale, justkui arvates, et olen juhmakas või ei saa tema tugeva aktsendiga mede keelest aru. Ta oleks võinud lihtsalt attolia keeles rääkida, kuid selle asemel kasutas ta väga lihtsaid lauseid. «Ma aitan sul isanda juurest põgeneda. Tule Rethru dokkidesse. Ole seal pärast päikeseloojakut. Ja ma viin su Attoliasse. Attolias oled sa vaba. Saad aru?»
Mul oli tunne, nagu noomiks mind siiras, ülekasvanud laps.
Märkasin, et mu suu on lahti vajunud, ja panin selle kinni. Noogutasin. «Rethru dokid,» kordasin tema järel.
«Kui on pimedaks läinud. Kas sa saad sinna tulla?»
Noogutasin jälle. Kindlasti sain ma Rethru dokkidesse minna, kui on pimedaks läinud. Attollane noogutas vastu, uuris siis jälle koridori ja kiirustas minema.
Vaatasin teda lahkumas, endal põlved kergendustundest nõrgad. Komberdasin lähima alkoovini ja pugesin selle keskel seisva suure urni taha. Võtsin endal kätega ümbert kinni ja naersin pikalt, kuigi vaikselt. Mu ribid tegid haiget, aga asi oli seda väärt. Mu viimased nädalad olid olnud rasked ja nii hea oli jälle naerda.
Ma võiksin Attolias vaba olla. Kui ma vaid oleksin saanud seda nalja oma isandaga jagada, ent praegusel hetkel poleks ta selles mingit huumorit näinud. Mõni teine kord võiksin talle rääkida ja me naeraksime koos, kuni ümber kukume. Ma võiksin olla vaba Attolias – selles kõige mahajäänumas kohas, mida olen iial näinud, koos kõigi tema haisvate rentslite, suitsevate ahjude ja idiootlike kenitlevate aristokraatidega. Jumalad appi, nad õpivad praegugi veel kogu oma luulet pähe, sest ükski neist ei oska lugeda. Ainus kaunis asi kogu riigis oli kuninganna ja temagi müüs ennast maha, abielludes Eddise Vargaga, just sellesamaga, kelle käe ta oli lasknud maha lõigata. See abielu sõlmiti põrgus.
Orjana imperaatori palees oli mul võim oma isanda kõigi teiste orjade ja ka suurema osa vabade meeste üle. Mul oli isanda rahakastis minu enda raha. Mul oli oma alkoovis isiklik raamatukogu, tekstide kollektsioon, mille ma hoolikalt omaette kasti pakkisin iga kord, kui isand majapidamise teise kohta üle viis. Ma oskasin mitte üksnes lugeda ja kirjutada, vaid lugeda ja kirjutada enamikus impeeriumi tähtsamatest keeltest. Isand oli selle saavutamiseks head raha maksnud. Ühel päeval kavatses ta mu oma vennale kinkida ja siis oleks minust tulevase imperaatori isikliku orjana saanud üks varakamaid ja võimsamaid mehi terves impeeriumis. Ma poleks attollase pakkumist vastu võtnud isegi siis, kui oleksin tema siirust uskunud – aga ma ei uskunud. Ta kavatses mul kõri läbi lõigata ja mind rentslisse visata, olin selles kindel.
Kui mu lõbusus möödus, jättes ribid valutama, raputasin attollaste suureliste enesehinnangute üle pead ja suundusin tagasi isanda eluruumidesse. Siin on minu elu vaba ja võimukas ning mina ihkasin viimast. Jäin ootama päeva, mil ma jälle isanda usaldusaluseks tõusen – siis jutustan talle attollasest ning me saame koos naerda. Vahepeal, mõtlesin ma, lähen täna õhtul ükskõik kuhu mujale, aga mitte Rethru dokkidesse.
Muigasin alles, kui silmasin eespool Laelat. Kõigepealt tundsin ära tema rüü. See oli kingitus meie isandalt ning värvitud sügavsiniseks – kallis ja ebatavaline värv. Nägu eristasin alles siis, kui ta lähemale jõudis. Tavaliselt sama jumekas kui minagi, oli ta nüüd haiglaselt kahvatu. Lähenedes tõstis ta käe huulile, pööras mu vaikides ringi ja tõmbas läheduses asuva teeninduskoridori kardinatega kaetud ukseavast sisse. Seisime selles kitsamas ühenduskäigus ning lippidest katus otse meie peade kohal laskis päikesevalgusel Laela nägu ja rõivaid triibutada. Kontrollinud, et oleme omavahel, kummardus ta lähemale. Tundsin kosmeetika lõhna tema nahal ja kui ta rääkima hakkas, meenus mulle attollase kuum hingeõhk mu kõrva ääres.
«Nahuseresh on surnud,» sosistas Laela.
Teist korda selle päeva jooksul oli öeldu liiga mõttetu, et seda mõista.
«Mürk,» ütles Laela, vaadates teatava arusaamisega mulle näkku.
Surnud. Ta pidas silmas – mürgitatud.
«Tema kokkusaamine lõpetati kiiresti. Ta tuli korterisse tagasi ja kutsus arsti, aga kui arst saabus, oli tema juba läinud.» Ta pööras mu tõrkumatu keha endast eemale. «Mine,» ütles ta, pannes oma käed mulle õlgadele ja mind mööda teeninduskäiku edasi lükates. «Mine.»
Pöörasin tagasi, tema kätt haarates, kuid ta tõmbas selle ära. Tema nägu oli varjus ja ta surus mõlemad peod põskedele, nagu peidaks pisaraid. «Päästa ennast, Kamet,» sosistas ta.
Noogutasin,
