jahmunult, ent kuulekana.
Ta võttis kandetooli. Mäletan end mõtlemas, et mitte keegi ei otsiks põgenevat orja kandetooli kõrvalt, pea maas sörkimas ja hästi käitumas – et kaupmees viib mind linnamüüride vahelt välja jõekaldale ning siis pean ma ise välja nuputama, kuidas linna piires teisejärgulise tähtsusega müüridest üles- või allavoolu läbi pääseda. Kuid mu mõtted valgusid laiali ega pöördunud tagasi. Need laksusid üksteise vastu nagu lained tormis ning pimedus mu vaatevälja piiril ei hajunud. Vahepeal andis kaupmees toolikandjatele vastukäivaid käske ja me tiirutasime jõeäärses ladude piirkonnas mööda põiktänavaid senikaua, kui ta laiale puiesteele jõudes äkki peatuda käskis. Käed kandetooli peenelt nikerdatud käetugedel, pöördus ta minu poole ja sõnas: «Pole tähtis. Olin unustanud ühe teise kokkusaamise. Võtan sinuga hiljem ühendust.» Ja jättis mind hüljatuna tänavale seisma.
Kõndisin edasi ainult sellepärast, et oli ohtlik liikumatult seistes endale tähelepanu tõmmata. Jätkasin teed piki alleed ja leidsin end just nimelt Rethru dokkidest. Kui ma ainult suudaksin uskuda, et päikese loojudes võiksid seal olla attollased, kes äkki mind aitaksid. Saginat oli palju, väiksemad jõepaadid olid kahe- või kolmekaupa kivikaide külge kinnitatud. Seal oli ülevedajaid, kes veelgi väiksemate paatidega oma äri ajasid, toimetades inimesi ja kompse üle jõe, teisel kaldal olevasse kindlustamata linnaosasse. Polnud vähe neid orje, kes ootasid pimedust ja end vette libistasid, kuid mina ei osanud ujuda. Kui mu isand ja mina Attoliast põgenesime, oli ta välja tulnud plaaniga ujuda kaldast eemal olevale paadile. Palusin tal mind maha jätta, kuid ta käis peale, et veab mind vees järele, otsustanud mitte jätta Attolia kuningannale midagi endalekuuluvat. Neelasin tol ööl pool meretäit vett ja kui meeskond oli vinnanud meid suurema laeva pardale, mis meid ootas, oksendasin seda tekile senikaua, kuni olin liiga nõrk, et püsti seista. Juba üksi mõte vetteminekust kiskus mul mao krampi.
Ülevedajad ei võtaks mind päevavalguses peale, ilma mu isanda loata mitte. Nad võiksid võtta mu öösel, kui on vähem võimalust nende seaduserikkumist märgata, kuid pimeduse saabumiseks oleksin juba kurikuulus. Kümme korda rohkem raha, kui oli mul taskus, poleks mind üle jõe viinud. Ja päike oli taevas madalamal, kui olin oodanud. Pärastlõuna esimene pool oli kuidagiviisi juba käest kadunud. Ma ei saanud ka seista seal lagedal, nagu oleksin kiviks muutunud. Kui ma ei leia mõnd pilgu alt kõrvale jäävat kohta, ei pea ma pimedani vastu. Võiksin proovida mõnda laohoonesse lipsata, et ennast kaubapallide ja tünnide vahele peita. Kui on pimedaks läinud, võiksin… mõnele laevale hiilida? Ühe aerupaadi varastada? Ennast ära uputada? Pidin ootamise ajal midagi välja mõtlema.
Veest eemale pöördudes leidsin ennast vastamisi attollasega, nina vastu tema rinda.
Hästi koolitatuna astusin jälle kummardades sammu tagasi ja vabandasin otsekohe.
Attollane kummardus mu kohale. «Ma ütlesin sulle pärast päikeseloojangut,» sõnas ta vaikselt. «Pärast pimedat.» Siis lisas väikese kõhkluse järel: «Ma ju ütlesin – pärast pimedat?»
Pärast keskpäeva, pärast pimedat, need väljendid on mede keeles peaaegu identsed ja välismaalasel on lihtne viga teha. Mu isanda surmast polnud ta veel kuulnud, see oli selge. Haarasin kinni oma võimalusest ja jõllitasin teda abitult, anudes silmadega mind päästa. Kas peaksin teatama: «Jah, sa ütlesid pärast pimedat, aga mu isand on mürgitatud ja mulle sobiks palju paremini kohe praegu põgeneda»? Arvasin ikka veel, et ta tahab mind tappa, mitte vabastada, kuid ei hoolinud sellest. Kui see mees kavatses mind linnast välja viia, enne kui minust vabaneda, oli mul palju parem šanss põgeneda ühe Attolia sõduri käest, kui pääseda lossivahtide ja linnakaitsjate ühendatud jõudude eest. Kui saaks teda meelitada mind kas või natuke aega aitama, võiks Gessireti raha pakkuda mulle tillukese võimaluse vähemalt imperaatori piinakambritest pääseda.
Köhatasin kurgu puhtaks. «Sa ütlesid «pärast lõunat»,» sosistasin esimese oma paljudest valedest.
«Oh,» sõnas ta. Ja siis, õnnistagu jumalad teda igavesti, käitus ta juhtunule vastavalt. Ta pistis käe oma rahapunga ja viskas mulle mündi, nagu kes tahes orjale almust andev inimene. Kummardusin seepeale ja ta astus mu kõrvale.
«Järgne mulle,» lausus ta tasa. «Maksa kõige odavama pileti eest.» Ta naeratas, nagu oleks vastu võtnud mu vabanduse talle otsa põrkamise eest, ja kõndis siis edasi. Ootasin, kuni ta natuke ettepoole jõudis, ja läksin järele, võttes kokku kogu oma aastatepikkuse harjutamise, et paista rahulik, mida ma ei olnud.
Me läksime teatrisse.
Kui tegemist poleks olnud elu või surmaga – minu omadega –, oleks see mulle nalja teinud. Üksinda poleks attollane linna kosmopoliitses keskkonnas tähelepanu äratanud. Ja kui mind poleks taga aetud, oleksin võinud kaduda arvukatesse kohtadesse, kus orjad on teretulnud senikaua, kuni neil on veel vähemalt pisike mündike taskus. Attolia sõdur ja kõrgstaatusega ori ei saa tähelepanu äratamata minna koos mitte kuskile – välja arvatud teatrisse. Kohe lava all laiuval vabal platsil olid vabad mehed ja orjad suvaliselt läbisegi. Ostsin pileti ja läksin attollase kannul sisse, leides seismiseks koha paari teise orja kõrval, sõdurist mitte kaugel.
See oli odav lavastus. Dokkide lähedal asuv amfiteater ei pakkunud asjatundlikumale publikule huvi. Seal mängiti komöödiaid ja varieteetükke neile, kelle maitse vastas nende rahakotile. Seal seisid ka tavalised kivipingid nagu prestiižikamates teatrites, ent poolringikujuline plats lava ees oli ebaharilikult suur. Kõige odavamad piletid lubasid seal seista igaühel ning orjad ja kõige vaesemad linlased tuupisid ennast sinna kokku. Näitlejaid oli peaaegu võimatu kuulda, kui sa istusid amfiteatri tagaosas pingil, kuid etendused olid alati stereotüüpsed ja inimesi pinkidel ei huvitanudki näidend. Nad olid tulnud äri ajama.
Kõigepealt mängiti pilkeid karjuvale vaatajaskonnale maha rida komöödiasketše, milles kelm ori Senabid oma rumala isanda üle kavaldab, siis järgnes pikk etendus – lugu Immakukist ja Ennikarist, kes varastavad Aneti Kaariku. Pöörasin näitlejatele vähe tähelepanu – olin liiga ametis enda ümber seisva rahvamassi uurimisega ja vähimagi märgi otsimisega sellest, et mind on ära tuntud. Jälgisin attollast, kes pealtnäha lavastust nautis, ja soovisin, et mul oleks tema näilist tasakaalukust. Selleks ajaks, kui kaks peategelast tõsteti lavalt üles kaarikus, mille tiivad olid odava värviga kollaseks võõbatud, oleksin võinud hirmust ämbrisse oksendada, kui keegi oleks mulle seda pakkunud. Mu isand oli surnud mitu tundi tagasi. Linnaväravad olid juba kinni pandud. Kõik kohad, kus põgenenud ori ennast varjata võiks, olid pahupidi pööratud, mina aga seisin siin ja kuulasin epiloogi.
Kui etendus läbi sai, järgnesin värisevatel jalgadel attollasele, kes amfiteatrist välja läks. Päike oli mõne aja eest silmapiiri taha vajunud ja üksnes selle viimased kiired kumasid pea kohal pilvedel, muutes need hallideks laikudeks tumedama taeva taustal. Kõndides tõmbas attollane oma keebi kapuutsi pähe ja mul oli teda nüüd märksa raskem rahvamassist eristada. Muretsesin, et võiksin ta hämarikus silmist kaotada, kuid ta läks joonelt tagasi dokkidesse ja ootas seal mind järele.
«Meie suursaadik Ornon on korraldanud sõidu jõelaeval nimega Aneti Unistus. Meie kotid saadeti juba ees ära,» ütles ta mulle. «Pead meid pardale toimetama, reetmata, et olen attollane. Oled ori koos oma isandaga ja sina räägid.»
Noogutasin. Keep üle rinnaplaadi ja kapuuts peas, võis ta Mede kaupmehe pähe läbi minna küll, seni kui midagi ei öelnud.
«Suudad sa seda teha?» küsis attollane. Ta näis täiesti siiras. Oskan inimeste üle hästi otsustada ning kui ta kavatses mul kõri läbi lõigata ja mind rentslisse heita, siis oli ta palju parem näitleja kui need, keda just laval näinud olin.
«Muidugi, isand,» vastasin. Olin küll tol päeval linnas ringi jooksnud nagu peata kana, kuid lubage mul siiski enda kasuks märkida, et tegelikult polnud ma veel surnud. Olin põgenenud
