oli veelgi emotsionaalsem:
Autism on USAs võtmas epideemilisi mõõtmeid ja vajab kindlasti tähelepanu. Nende arvude valguses, mis eelnevalt välja toodi – kus autism oli 1 lapsel 10 000st ning nüüd 1 lapsel 88st –, sooviksin küsida dr Boyle’ilt [CDC töötajalt]: miks see nii on? Ma ei taha kuulda vastuseks, et nüüd on diagnoosimine parem. Diagnoosimine on paranenud, aga tegemist on hüppelise tõusuga. Mis võiksid olla teised põhjused peale selle, et nüüd osatakse autismile paremini jälile saada? Võtame selle variandi üldse laualt maha. Ma nõustun, et see peab paika, aga see ei selgita neid arve.
Meie endi valitud esindajad näivad tõde teadvat, kuid ometi eksponeerib meedia Silbermani-taolisi inimesi.
Robert F. Kennedy jr esitas 2015. aastal hr Silbermani raamatu kohta kirjutatud teravas essees kaaluka arvamuse selle kohta, miks tema meelest epideemia mahasalgamine avalikus arutelus nii kiivalt püsib.
Aastakümneid nihverdanud ravimitööstus, haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus (CDC) ning kõik nende liitlased võitlevad teaduslike tõendite vastu, mis kinnitavad, et hiljuti esile kerkinud autismiepideemia on inimtekkeline, ning tahavad väita, et seda ei eksisteeri. Tervishoiuorganisatsioonid keelduvad resoluutselt tunnistamast, et haiguse plahvatuslik kasv on epideemia või kriis ning eitavad järjekindlalt keskkonnast tulenevate tekkepõhjuste teaduslikke uuringuid. „Te ei kuule kunagi, et CDC nimetab autismi plahvatuslikku tõusu kriisiks või epideemiaks,” sõnas Simpsoni ülikooli epidemioloog dr Brian Hooker. „Kuni pole epideemiat, ei pea keegi nägema vaeva selle nimel, et otsida tekkepõhjusi keskkonnast.” Kõik see seletab peadpööritavat erutust, mis valitseb farmaatsiatööstuse rahastatud meediaväljaannetes Steve Silbermani raamatudebüüdi „NeuroTribes: The Legacy of Autism and the Future of Neurodiversity” ümber. Ravimifirmade vanu propagandistlikke valesid kuulutades väidab Silberman, et autism on täielikult geneetilistest teguritest tingitud psühholoogiline tervisehäire, mida on meie seas läbi aegade esinenud täpselt samas mahus nagu tänapäeval. Silbermani väitel pole me lihtsalt varem autismi tähele pannud, sest vanasti olid sellised inimesed pagendatud vaimuhaiglatesse või siis lihtsalt vale diagnoosiga.28
Hr Kennedy teeb järelduse: „Silbermani ülepaisutatud sõnum on see, et me peaksime lõpetama keskkonnast tingitud põhjuste ja ka võimaliku ravi otsimise ning lihtsalt austama inimkonna neuroloogilise mitmekesisuse mosaiiki. See kõik on muidugi hullumeelne jutt.”
Olmsted ja Blaxill käivad vastusena miks-küsimusele välja oma vaatenurga ja püstitavad ise küsimuse: „Kes sellest võidab?”
Esimene küsimus, mille me peaksime esitama, on vältimatult seotud isiklike huvidega: cui bono? Kes saab kasu sellest häbitust võimetusest tunnistada lihtsat tõde ja võtta vastutus? Autismiprobleemi ulatust arvestades ei ole kuigi üllatav, et mõjuvõimsad asjaosalised otsivad viise, kuidas vältida süükoorma alla sattumist ning – veelgi hullem – hiilida kõrvale vastutusest, olgu siis finantsilisest või muust. Nagu eespool öeldud, on kaalul triljonid, sealhulgas miljardite väärtuses kasumit, aktsiaid, boonuseid ja kohustusi. Epideemiaga seotud summad on nii üüratud, et peamistel kahtlusalustel on kaalul miljardid, mille nimel vastutusest kõrvale hiilida.29
Epideemia eitamise eesotsas seisab üks mees – dr Paul Offit. Pealtnäha ei peaks dr Offiti seisukohtadel autismi osas üldse mingit kaalu olema ega peavoolumeedia tema sellekohaseid ütlusi tsiteerima, kuna tema valdkonnaks on – vaktsiinid. Dr Offit on Philadelphia lastehaiglas vaktsinoloogiaprofessor ning on teeninud pärast seda, kui tema välja töötatud rotavaktsiin USA soovituslikku vaktsineerimiskavva võeti, oma leiutisega kümneid miljoneid dollareid.30 Dr Offitil puudub ametlik väljaõpe autismivaldkonnas, kuid see ei ole teda takistanud antud teemal raamatuid kirjutamast, näiteks „Autism’s False Prophets: Bad Science, Risky Medicine, and the Search for a Cure” („Autismi valeprohvetid: halb teadus, riskantne meditsiin ja ravi otsingud”). Ka meedia tsiteerib sageli tema autismiteemalisi väljaütlemisi. 2010. aastal hääletas autismiblogi „Age of Autism” („Autismiajastu”) dr Offiti 2000. aastate „kümnendi eitajaks”.31 Siin on temalt üks tüüpiline tsitaat, mis puudutab autismi esinemissagedust:
See ei ole tegelikult epideemia. 1990ndate keskpaigast alates on autismi definitsiooni laiendatud ning nüüd nimetatakse seda autismispektrihäireks. Spektri palju leebemad osad – sotsiaalse interaktsiooni ja kõneprobleemid – arvestatakse nüüd spektri sisse. Inimeste teadlikkus on tõusnud ja me märkame seda üha rohkem. On olemas ka finantsiline põhjus, miks laste seisundit selliselt defineeritakse – nii katab kindlustus nende ravikulud. Inimesed väidavad, et kui minna ajas 50 aastat tagasi, siis praeguste kriteeriumide järgi oleks tol ajal leidunud sama palju autistlikke lapsi.32
Dr Offit ei näe siin mingit probleemi. Asjad on täpselt nii, nagu need on alati olnud, lihtsalt me mõistame nüüd neid paremini. Pole olemas mingit epideemiat, pole olemas keskkonnast pärit tekitajaid – miks peakski olema, kui näitajad pole tegelikult kasvanud? Ehk teisisõnu tähendab selline autismiepideemia eitamine miljonite kannatavate laste ja nende perede ignoreerimist. See tähendab ka epideemia põhjuste uurimisest keeldumist ja selle võimaliku peatamise välistamist. Aga mis on dr Offiti motivatsiooniks? Ma arvan, et autismiepideemia juba üksi on praeguse vaktsineerimiskava suurim ohustaja. Kui vaktsiinid põhjustavad autismi ühel lapsel 36st, nagu ma varem mainisin, lendaks vaktsineerimiskava riski ja kasutegurite suhe uppi. Teisest küljest, kui autism on meie seas alati sellisel määral eksisteerinud, ei saa me vaktsiine kuidagi süüdistada.
Offit on finantsiliselt seotud ühe konkreetse firmaga, kelle suuvoodrina ta avalikult esineb. See on maailma suurim vaktsiinitootja Merck. Dr Offit on muuseas vaktsinoloogiaprofessor Pennsylvania ülikooli juures asuva Perelmani meditsiinikooli Maurice R. Hillemani õppetoolis, mida toetab Merck. Nüüd on ehk selgem, miks tema on peamine meediakontakt, kelle väljaütlemisi kasutatakse epideemia eitamisel.
Dr Offit ei ole ainus, kes esitab sobivaid loosungeid, kommenteerib uuringuid ning teadustöid, selleks et alal hoida kahtlusi autismi sagenemisest. Dr Peter Hotez, dr Eric Fombonne ja dr Paul Shattuck on teised kolm meediasõbralikku suuvoodrit, kellel on tihedad sidemed vaktsiinitööstusega ning keda peavoolumeedia eksponeerib autismijuhtumite objektiivsete eksperttunnistajatena. Dr Hotez on ilmselt üks viimaste aastate enim tsiteeritud vaktsiini ja autismi „ekspert”, kelle nimel on mitmete eksperimentaalsete vaktsiinide patent.33 Dr Fombonne on läbi viinud ühe müstiliselt kehva uuringu leetrite, punetiste ja mumpsivaktsiini (MMR) kohta (sellest on juttu kolmandas peatükis) ning on olnud kohtus vaktsiinitootjate eksperttunnistaja vaktsiinikahjustustega laste vanemate vastu.34 Dr Shattuck oli Mercki teadur ning on CDC-lt saanud oma uuringute rahastamiseks kokku üle 500 000 dollari toetust.35 Objektiivsed eksperdid? Kaugel sellest. Kas nad lõikavad kasu epideemia eitamisest? Muidugi. Blaxill ja Olmsted selgitasid seda vägagi ilmekalt:
Inimesed, kes autismiepideemia eitamisest kõige suuremat kasu saavad on need, kes toodavad toksiine ja korraldavad nende kasutusele võtmist, mis, olgugi tahtmatult, on põhjustanud epideemia. Kõigepealt teenivad nad tulu ning seejärel väldivad õiguslikku, finantsilist ja võib-olla isegi kriminaalset vastutust.36
Hr Silberman ülistas oma raamatus „NeuroTribes” dr Bernard Rimlandi tööd. Tegemist on teedrajava psühholoogiga, kelle 1964. aastal avaldatud raamat „Infantile Autism” („Varane lapseea autism”) kummutas igaveseks idee, et autism on
Robert F. Kennedy Jr., “Is the Autism Epidemic Real?,”
Olmsted and Blaxill,
Dan Olmsted and Mark Blaxill, “Voting Himself Rich: CDC Vaccine Adviser Made $29 Million or More after Using Role to Create Market,”
Dan Olmsted,“Age of Autism Awards 2010: Dr. Paul Offit, Denialist of the Decade,”
Justine van der Leun, “AOL Health: Autism Experts Offit and Dawson on Causes, Cures and Controversies,”
Peter Hotez, “Russian–United States Vaccine Science Diplomacy: Preserving the Legacy,”
Dr. Fombonne’s paper, “Pervasive Developmental Disorders in Montreal, Quebec, Canada: Prevalence and Links with Immunizations” in
Orac, “Well, That Didn’t Take Long: The Knives Come Out for Paul Shattuck,”
Olmsted and Blaxill,
