uhkete harudega puu on ära kärbitud ja juurteta põõsana uuesti istutatud. Põõsaharud esindavad eri inimliike, katkendlikud jooned näitavad geenide ülekandumist nendevahelise seksi teel. Mida rohkem me teada saame, seda segasemaks pilt muutub.
Kui mina olin noor ja 1980ndatel teadusesse armusin, nägid evolutsioonipuud just sellised välja. Mu isa kogus minu jaoks artikleid ajakirjadest New Scientist ja Scientific American, kus olid kenad harulised diagrammid, mis näitasid ära, kuidas üks liik teiseks muundus või ühest sai kaks, kuigi see teine jässakas ahvinimene suri peagi välja. Mida vähem oli fossiilseid tõendeid, seda selgem pilt tundus. Aga 20. sajandi lõpuks oli haudadest nähtavale ilmunud juba palju rohkem inimliike ja nende fossiile ning erinevustest nende vahel piisas, et kena selget üldpilti segasemaks muuta. Evolutsioonipuu harud muutusid jämedamaks ja segasemaks ja kärbitumaks.
Vahest on nüüd aeg unustada meid kaua teeninud metafoor evolutsioonilise elupuu kohta ning kindlasti ka see pildirida, kus inimahvist sai ahvinimene ja viimaks inimene. Täna on see puu vaevalt puhma või põõsa mõõtu. Graafilises vormis kujutatakse seda pigem kui ojasid ja jõgesid voolamas üles tiikidesse, millest üks oleme meie, kuigi mõned ojakesed katkevad juba poolel teel (vt pöördel). Alternatiivseks variandiks oleks fossiilileiud paigutada kaardil liigirühmadesse, vanimad allpool ja meie kui ainsad ellujäänud kõige üleval, ning rühmade laius ilmestaks leidude geograafilist ulatust, kuid samas tuleb tunnistada, et piirjooned rühmade vahel on vaid hüpoteetilised. Kui see oleks detektiivilugu, siis oleksid meil küll olemas laibad, kuid juhtlõngu on vähe ja neil pole selgeid seoseid. Juhtum on veel lahendusest kaugel.
Me oleme enda liigist täiesti lummatud ja see on ka mõneti õigustatud. Oleme küll vaid loomad, kuid samas ainsad, kes on arenenud sinnamaale, et juurelda oma eksistentsi üle – me vaatame peeglisse ja imestame, kes me küll oleme. Meie liigi tekkimise kohta on kirjutatud palju raamatuid, kuid siinne lugu huvitub vaid teostest, mille abil saab minevikku ja seal valitsenud suhteid rekonstrueerida paleoantropoloogi tööriistakasti kõige uuema vahendi abil – ja selleks on DNA. See molekul tõi pelgalt 21. sajandi esimeste kümnendite jooksul kaasa pretsedenditu revolutsiooni meie arusaamises inimese arenguloost. DNA-uuringute valdkond muutub nõnda kähku, et uurijad on mulle kõnelnud enda vastumeelsusest seoses uute avastuste avaldamisega, kuna nad kardavad, et need vananevad mitte kuude ja aastate, vaid lausa nädalate ja päevadega. Pole lihtne viimaste arengutega kursis olla, kuna inimese evolutsiooni uuringutes on puhkenud pidev revolutsioon. Pilt sellest, kuidas inimesed kujunesid selliseks, nagu nad on, muutub üha detailsemaks. Kuid meil on veel pikk tee minna ning enne, kui sinna jõuame, annan lühiülevaate senisest loost. Ärme alusta algusest, kuna algust ei olnud, vaid hoopis kahest jalast.
Kahel jalal kõndivad inimahvid jalutasid Maal juba vähemalt 4 miljonit aastat tagasi. Tegelikult suudavad kõik inimahvid kahel jalal liikuda, kuid meid huvitab harjumuslik kahel jalal kõndimine kui peamine liikumisviis. Püsti seismine oli meie evolutsioonis ülitähtis samm, kuna see kattub mitme anatoomilise muutusega nagu selgroo asetus ja kuju, kuidas see on kolbaga ühendatud jne. Pole selge, miks see juhtus, kuigi leidub mitu teooriat: mõni keskendub sellele, et püsti liikumine oli efektiivsem, teised peavad seda puu otsast lahkumisele järgnenud kohandumiseks savannieluga või suure tektoonilise nõo6 muutuva kliimaga. Kuulsaim neist varajastest kõndijatest on Lucy, sündinud umbes 3,2 miljoni aasta eest. 40% tema fossiliseerunud skeletist (mida nii vana leiu puhul on erakordselt palju) avastas 1974. aastal Donald Johanson ning see nimetati biitlite pala „Lucy In The Sky With Diamonds“ järgi, mida võis tol olulisel ööl teadlaste baaslaagris Awashi orus Etioopias mängimas kuulda. Lucy oli üks esimesi liigi Australophitecus afarensis esindajaid, kelle avastasime. Me ei tea, kas tema liik oli meie otsene eellane. Küll aga teame, et tollal elas ka palju teisi primaate, kuid tema näib olevat meiega kõige lähedasemas suguluses.
Loomade klassifitseerimine valmistab sageli tõsist peavalu, kuid meie liigi lugu jutustades pole seda võimalik vältida. Süsteemi, mida kasutame, leiutas 18. sajandil rootslasest loodusteadlane Carl Linnaeus ning olenditele antakse seal kaks ladinakeelset nime: perekond ja liik.7 Inglise tamm kannab nime Quercus robur. Leidub herilane nimega Lalapa lusa ja Fidži tigu nimega Ba humbugi. Enema pan on ninasarvikpõrnikas. Harilik kärnkonn kannab nime Bufo bufo, mis ei anna märku erilisest kujutlusvõimest, kuna ladina keeles tähendab see lihtsalt „kärnkonn kärnkonn“. Kuid paljude harilike loomadega on nii tehtud, samamoodi näiteks mollusk Extra extra ja ka meiega suguluses olev inimahv Gorilla gorilla.8 Sul võib kodus elada loom nimega Felis catus ja see nimi koosneb kahest kassi tähistavast sõnast.
Lucy tüüp, Australophitecus afarensis, on tõlgitav kui „lõunapoolne inimahvitaoline Afarist“. Leidub ka teisi lõunapoolsete inimahvitaoliste liike – sediba, anamensis ja africanus. Varajasemad inimahvid on paigutatud perekonna-kategooriatesse, mis kannavad nimesid nagu Sivapithecus (Šiva inimahv, nimetatud India jumala järgi, kuna sealt see leiti) ja Ardipithecus (maa-inimahv) ja Gigantopithecus (väga suur inimahv).
Meie oleme perekonnast Homo ja liigist sapiens – Homo sapiens. See tähendab „mõtlevat inimest“. See on lühike variant. Bioloogias saab minna ka kaugemale, umbes nii nagu lapsed kirjutavad oma aadressi, mis ei piirdu vaid tänava ja linnaga, vaid jätkub riigi, mandri, poolkera, päikesesüsteemi ja galaktikaga. Perekonnale ja liigile eelneb veel mitu klassifikatsiooni-hierarhiat, mille abil saab kõik liigid elusloodusesse ära paigutada.
Domeen ehk ülemriik: päristuumsed ehk eukarüoodid (keerukam elu)
Riik: loomad
Hõimkond: keelikloomad (loomad, kel on seljakeelik ehk midagi selgroo sarnast)9
Klass: imetajad (piimatootjad)
Selts: esikloomalised ehk primaadid (ahvilised, leemurilised ehk poolahvilised, kannalised)
Ülemsugukond: kitsaninalised inimahvid (Haplorhini)
Sugukond: inimlased (Hominidae ehk inimesed, gorillad, šimpansid, orangutanid)
Edaspidi tuleb siin raamatus juttu vaid inimestest (Homo). Neandertallaste liiginimi on Homo neanderthalensis – inimesed Neanderi orust Saksamaal; Homo habilis – osavinimene.
Sa kuulud kummaliselt eksklusiivsesse klubisse. Perekonda kuulumine ei tähenda, et selle liikmed on tingimata suguluses, küll aga näitab see, et selle liikmed sarnanevad üksteisega rohkem kui ühegi organismiga väljaspool perekonda. Paremat süsteemi meil ei ole. Liik kui definitsioon on samuti probleemne, kuid üldiselt tõlgendatakse seda nii, et kaks liiki erinevad teineteisest siis, kui nad ei suuda omavahel paljunemisvõimelisi järglasi anda. Sebroidid, liigrid, muulad, hobueeslid ja grolaarkarud10 on kõik suhteliselt haruldased, kuigi üsna terved hübriidid, kuid ükski neist ei suuda iseseisvalt viljakaid järglasi anda. Peagi näeme, miks selline liigidefinitsioon inimeste jaoks ei sobi.
Praegu on tavaline, et Homo perekonna alla loetakse seitset liiki, ning neile viitan ma kui inimestele. See ei põhjusta erilisi vastuväiteid, ent taksonoomia üheks põhiprobleemiks on ju see, et katsudes olendeid nimetada, üritame kirjeldada seda, kuidas asjad on, ega pruugi tingimata arvesse võtta elu püsitut põhiloomust, nimelt evolutsiooni universaalsust ja ajaga kaasas käiva muutumise normaalsust. Pidagem meeles, et evolutsiooniline muutumine avaldub DNA kaudu, kuid klassifitseerimine sellest ei sõltu.
Ent praegu mõelgem liikidest kui teistest eristuvate tunnustega loomagruppidest, mis on piisavalt erinevad, et ühe sellise liikmed ei saa teiste gruppide liikmetega anda viljakaid järglasi. Perekonnas Homo on liike olnud vähemalt seitse.
Inglise keeles (Great) Rift Valley. See tektooniline nõgu saab alguse Liibanonist ja kulgeb lõunasse läbi Aafrika kuni Mosambiigini välja. Seda peetakse inimkonna hälliks.
Perekond ja liik on taksonoomias kaks kõige viimast klassifitseerimishierarhiat, seega ka kõige täpsemad. Nende järjestus on selline: riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik.
Ametlikult leidub liigi järel veel üks kategooria, nimelt alamliik, mis aitab eristada tüüpe liigi sees. Näiteks
Paljud teadlased viitavad „anatoomiliselt kaasaegsele inimesele“. On leitud ja kirjeldatud ka varasemaid
Sinna kuuluvad loomad, kel on seljakeelik vähemalt mõnel eluetapil, seega kuuluvad keelikloomade sekka ka mõned selgrootud, nt mantelloomad (nagu merituped), kel on seljakeelik vaid vastsena.
Sebroid on sebra ja hobuse või eesli järglane; liiger on isase lõvi ja emase tiigri järglane; muul on isase eesli ja emase hobuse järglane, hobueesel on emase eesli ja isase hobuse järglane; grolaarkaru on jääkaru ja grisli järglane – haruldased, kuid kuuldavasti hirmsad loomad.
