Babjegorodskaja pais tegi kanali laevatatavaks ja üleujutused jäid harvemaks. Kohe paisu lähedale Kremli poolele kerkis Lunastaja Kristuse peakirik, mis pühitseti 1883. aastal ja on rajatud „igaveseks mälestuseks sellele ainulaadsele usinusele, truudusele ja armastusele usu ning isamaa vastu, mida rasketel aegadel Venemaa rahvas enda ülistuseks ilmutas, ning jäädvustamaks meie tänu jumalikule ettenägelikkusele, mis päästis Venemaa seda ähvardava surmaohu eest”.3
Esimese maailmasõja eelõhtul andis saare (Boloto) lääneosas tooni F. T. Einemi šokolaadi-, kompveki- ja küpsisevabrik, mis oli kuulus oma Hollandi kakao, pruudikorvide, värviliste martsipanikujude ja šokolaadikookide poolest. Vabrikus, mille rajasid 1867. aastal kaks sakslasest ettevõtjat, kes panid oma varandusele aluse Vene sõjaväele siirupit ja moosi müües, oli mitu aurumasinat, tuliuued hüdraulilised pressid ja see oli keisrikoja ametlik varustaja. Vabriku direktor Oskar Heuss (ühe asutaja poeg) elas siinsamas lähedal suures kahekorruselises majas, kus mõlemal korrusel oli vannituba, peale selle veel kasvuhoone ja suur tall. Õue teises servas olid korterid vabriku inseneridele (enamasti sakslased), arstide abilistele, abielus ja vallalistele töötajatele, majapidajatele ja voorimeestele, aga ka raamatukogu, pesukoda ning mitu ühiselamut ja sööklat töölistele. Vabrik oli tuntud oma kõrgete palkade, heade töötingimuste, asjaarmastajate teatri ning politsei toel tegutseva vastastikuse abistamise rahastu poolest. Pühapäevase lõunasöögi juurde anti pits viina või pool pudelit õlut, alla kuueteistaastased kostilised said tasuta riietuse, laulsid kooris, töötasid (umbes üksteist tundi päevas) laos ja pidid minema kell 8 õhtul magama. Umbes pool töölistest oli siin töötanud üle viieteistkümne aasta, kõige raskemad tööd tuli teha aga päevatöölistel, kes olid peamiselt naised.4
Soo
Šokolaadivabrikust läänes olid sõjaväe kasarmud, terve hulk poode ja saare teravaimas tipus Moskva jahtklubi. Ida poole jäi 17. sajandil ehitatud duumaametniku Averki Kirillovi residents, kus tegutses ka Moskva arheoloogiaselts, ja Püha Imetegija Nikolai kirik, kuhu oli maetud Averki Kirillovi põrm. Diakonid, kirikuteenrid, psalmilugejad, armulaualeiva pagarid ja vaimulikud (isa Orlov ja isa Dmitrijev) elasid kõik kirikaias koos kümnete üüriliste ja püha Nikolai vaestemaja asukatega.5 Lühikese jalutuskäigu kaugusel Bolšaja Ordõnka tänaval elanud Nikolai Buhharini teadmist mööda olid ülejõe-Moskva kirikud harilikult rahvast täis.
Vaade Soole Kremlist. Paremal Lunastaja Kristuse peakirik
Vaade Einemi vabrikule Lunastaja Kristuse peakirikust
Kõige ees seisid kahisevate siidseelikute ja -pluusidega kaupmehenaised ja lõid lihavate roosade sõrmedega risti ette, nende kõrval aga palvetasid tõsiselt ja innukalt nende abikaasad. Kaugemal tagapool võis näha koduabilisi ja vaesemaid sugulasi: vanad naised mustas riietuses jumalakartlikult keelt peksmas, kosjasobitajad, kodukolde hoidjad, tädid ikka veel peigmeest ootavate ja rasvast ning suurest igatsusest aeg-ajalt minestavate vennatütardega, nende südamesõbrannad ja teenijatüdrukud. Moeka välimusega valitsusasutuste ametnikud koos abikaasadega seisid siinsamas lähedal. Ja kõige kaugemal taga seisid või põlvitasid tihedasti kokku surutult väsinud töölised ning ootasid armuliselt jumalalt ja meie lunastajalt lohutust ning lunastust. Paraku kühmus kogudele ja kummargil selgadele pilgu pööranud lunastaja vaikis. … Veidi närviliselt omavahel naljatlevad ja naervad noormehed ja näitsikud niisutasid süljega oma sõrmeotsi ja üritasid üksteise küünlaid kustutada. Kui küünlad hakkasid särisema, hakati naeru kihistama, aga talitseti end täiskasvanute karmi kulmukortsutuse peale. Siin-seal võis näha armunuid pilke vahetamas. Eeskoda oli täis kõõrdsilmseid haletsusväärsetes räbalates kerjuseid, kellel silmalaud pahempidi, kellel jala või käe asemel ainult könt: pimedad, lonkurid ja Issandast vaimust vaesed.6
Jahtklubi
Averki Kirillovi residents
Püha Imetegija Nikolai kirik
Vaade tammilt Bersenjovi kaldapealsele
Vaade Ülejõe-Moskvale kraavi juurest
Enamik neist kõigist inimestest elas siinsamas. Kiriku lähedal Vodootvodnõi kanali (mida sageli hüüti lihtsalt kraaviks) ääres ja igal pool šokolaadivabriku ümber seisid puit- või kivimajad kõikvõimalike kõrvalhoonete, poolkorruste, tiibhoonete, portikuste, keldrite ja pööningutega. Seal leidus kortereid, eraldi tubasid, nn väikesi kambreid ja „voodiga nurgakesi”, kus elas kirju seltskond inimesi, kes võisid käia, aga ka mitte käia isa Orlovi ja isa Dmitrijevi missadel. Vabriku 16-aastane õpipoiss Semjon Kanattšikov, kes elas selles keskkonnas 1890. aastate teisel poolel ja käis missal korrapäraselt kuni valis sotsialismi, kirjeldab oma eluaset kui „tohutut kivimaja siseõuega, mis meenutas suurt kivikaevu. Ülemiste korruste kõrgusele tõmmatud pingul pesunööridel rippus märg pesu. Õues oli tunda karbolhappe kirbet lõhna. Kõikjal võis näha porilompe ja äravisatud köögivilju. Korterites ja õues tungles lärmates ja vandudes palju rahvast.” Kanattšikov elas ühes niisugustest korteritest koos viieteistkümne teise tema kodukandist pärit mehega, kes kõik maksid ühiselt üüri. „Mõni oli poissmees, teisel oli naine, kes elas kodukülas ja hoolitses majapidamise eest.”7 Püha Nikolai kirikust edasi minnes oli Ivan Smirnovi ja poegade viinavabrik, mille omanik oli Ivani pojapoeg Sergei Sergejevitš Smirnov. Vabrik oli kuulus oma uhkete siltidega pudelitesse villitud odava alkoholi poolest, mis ühe valitsuskomisjoni süüdistuse kohaselt olevat valmistatud Tula kubermangu talumeeste aetud halva kvaliteediga metsakohinast. Kvartali lõpus, Smirnovi vabriku ja Kõikide Pühakute tänava vahel, oli endine veini ja soola kaubahoov, kus praeguseks olid peavarju leidnud Moskva rahukohtunike kogu, linna kanalisatsiooniamet, veevärgiamet, samas asus mitu kivist laohoonet (millest kolmes hoiti õunu ja ühes mune) ning kahe korstna ja teravatipulise torniga elektritrammide jõujaam.8
Veini ja soola kaubahoovi sissepääs
Elektrijaam
Maja elektrijaama kõrval
Kõikide Pühakute sild, mida rahvasuu kutsus lihtsalt suureks kivisillaks (ehkki alates 1858. aastast oli see peamiselt metallist), kujunes palverändurite, kodutute ja kerjuste kogunemispaigaks, välja arvatud suure paastuaja esimene nädal, kui silla ümbrusest sai linna suurim seeneturg. Ajaleheartiklite andmetel kaubeldi kõige rohkem seentega – nii kuivatatud kui ka soolatud seentega –, aga samas leidus ka „hunnikute kaupa soolakringleid ja valgeid rediseid” ning „palju mett, hoidiseid, odavaid maiustusi ja kottide kaupa kuivatatud
