style="font-size:15px;"> * Wäsinud (2012)
* See oli yks imelik aasta (2011)
Õhtu (2015)
Hämara hääl (2017)
Palun, kõnelge (2017)
* Õekene jõekene (2014)
* Lase siis, lase mind lainetel kanda (16.07.2018)
JÄRELSÕNA
Kommentaare ja selgitusi (Andres Aule)
SAMMUKE VÄLJASPOOL AEGA
Liisi Ojamaa (1972–2019) on üks neid luuletajaid, kelle elu ja looming on omavahel sügavalt läbi põimunud. Meeleoluvarjundite, tajude ja ainuomase tunnetuse sõnastamise tarve saatis teda varasest noorusest. Millisest alateadvuse allikast Liisi sõnad aga ka esile ei tulvanud, kirjapanekuks jagus tal täpsust ja tähelepanelikkust, üle lugedes ka kriitilist meelt.
Haritlasperest pärit ja suure lugemusega, valdas Liisi juba varakult keelt ja värsikultuuri sedavõrd vabalt, et omaenda hääle leidmiseks võttis ta juba noorena kasutusele eristuva kirjaviisi ja kirjutas vahel ka inglise keeles. Eristus Liisi muidugi niigi, loomupäraselt, ise rohkem küll ühendusi kui vastandusi rõhutades.
Realistlikku kõrvalpilku jätkus tal juba vanuses, kus poeetiline tundetulv, vastavastatud luulelained kipuvad mõnikord üle pea lööma: „Õnnest võinuks lolliks minna, / teadsin, et ei lähe.”
Iga hetkega targemaks muutud.
Üsna kiiresti möödub su aeg.
Sul on maa, mida tunned ja tajud.
Sul on unistus, ilus ja hell.
Rahast tuleb sul üldiselt puudu.
Sind ei kamanda kombed ja kell.
Koolipõlves, kaheksakümnendate lõpus kirjutatud „Põlwkond” väljendab tabavalt tolle aja hajusat pinevust, seisakuängi:
Me syndisime ammu enne teisi
& ometigi kaua peale seda
kui oli meiesuguseid weel teisi
meil oli eilne kuhu igatseda
meil oli päewi mida ihaleda
weel siis kui ilus mööduw oli läbi
me uskusime midagi ka seda
et meie ajad olid juba läbi
Sestsamast perioodist aga on pärit ka värss, mis erksalt õhus juba kogunevat elektrit tajudes seda väeliseks loitsib:
Nyyd wõtkem kinni sõbra käest & teise omast ka
& mõelgem ennast yhisex & suurex
& laulgem kõik kel julgust, mis syda igatseb
nii waljusti, et walitsuski kuulex
Liisi on päris palju kirjutanud „meie ajast”, liikudes sealsamas vabalt, talle omasel nõtkuval sammul kujutlusmaailmade ja keskajapildilise romantika vahel. „Andke mulle ainult aega,” palub ta ühes kirjas ise. „Aeg on see, mida ma päriselt alati ei taju.” Võib-olla tõesti. Midagi aegadeülest sisaldub tema aimustes ja nägemustes:
Maa, mida me teadsime
oli rikas; oli pilgeni täis
yhe kaotatud päikese kulda
Walusax wõrdlusex
meie aeg oli täis tuimust; & tõesti
me suud täis olid mulda
& ometi wärawad
pea kohal põimusid, wikerkaarena
laotudes loojangutaewal
Seal ylewal särawas
kõrguses nägime endid; seisime kroonitud päi
waid sammuke wäljaspool aega
„Kahel lahtisel käel” toob uuesti lugejani kõik Liisi Ojamaa seni ilmunud luulekogud. Raamatu viimane osa, postuumselt ilmuv „Hämara hääl” hõlmab ajakirjanduses ilmunud luuletekste ning umbes poolt tema seni ilmumata luulest, mis on leitud kaustikutest, märkmetest, käsikirjadest, arvutitest, koolivihikute kuivatuspaberitelt, pappkasti põhjast riiete alt või erakirjadest. Arvatavasti on mõni luuletus jäänud lõpetamata, kuid koostajate valik ei põhinenud lõpetatusel. „Hämara häälde” on valitud tekstid, kus ka ütlemata jäänu kohalolu on selgesti tajutav. Liisi oli küllaltki enesekriitiline; koostajad on püüdnud arvestada tema enda võimalikke eelistusi.
Kord mõrkjalt petlikus mälus
saawad samax lumi & lõõm.
Siis jäägu sealt wälja kõik walus
& sisse wiimne kui rõõm.
„Hämara hääl” annab aimu Liisi loojateekonna sellest osast, mis jäi üle kolme aastakümne nähtamatuks. Otsekui maa-alune jõgi lookleb see visalt ja aimamisi – mitte küll mere, pigem kodu poole, otsekui omaenese lätet, algallikat otsides. „Me peame ise olema / kaewud, kuhu me sõbrad saawad tulla jooma; ise / lätted & lahendused.”
Seal wahepeal exles mu saatus & ometi teda
ma olexin pidanud otsima; oma pyha & ohtlikku graali
mis lubab mul kõndida lootuse ahtaimal sillal
silmis kellegi nägu sõrmis waske & pronxi
otsa ees warjatud nimi & kõrwus Jumala tuul
Allika poole voolava jõe kujund ilmutab end varakult, juba Liisi kuueteistaastaselt avaldatud luuletuses:
Elu, [–]
mänguks muutuda sinu voogudes
võib mu talitus igapäevane,
sinu keeristes, kosehoogudes
saan ma iseenese alguseks,
voolates üle iidsete kivide,
üle põhjade, üle taevaste,
läbi öö langeb vihm minu laubale,
pole küsida enam midagi,
ma ei peatu, ei pöördu tagasi,
ma ei peatu, kuid jõuan tagasi,
ikka alati, ikka tagasi
oma vihmaste vete sinasse,
oma öisesse vihma.
Mõneti
