kõige reaalsemat reaalsust. Inimene, muide, on selles süsteemis üsna pisike satikas. Ma ei tea, kas see on ainuke maailm. Aga temasse tuleks mu meelest suhtuda, nagu ta oleks. Nagu oleks iga päikesetõus ainukordne, iga kohatud inimene ainulaadne, iga astutud samm ainuvõimalik. Pole vaja otsida mingit „tõelisust”, pidev arutlemine, mis on ainult näiv ja mis päris, on peaga vastu seina jooksmine. Selles, mis on meile kättesaadav, on nii palju poeesiat, et pole vaja igasugust müstikat.
Minu jaoks on maailm armas, uskumatult, kirjeldamatult, hingematvalt armas paik.
Tõesti, harva kohtab luules nii siirast ja tänulikku maailma omaksvõttu, hümni olemisele:
Ma olen Täiuses. Kiwid
tagumiku all wõtawad koomale, annawad
mullegi koha. Merel ajuti räägiwad
laewalained, ylewal räägiwad linnud & jalge all
kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa. Nende sõnad
on jõulised, leebed & õiged. & ma armastan,
appi, kuidas ma armastan seda Täiust.
„Imeilusad, imearmsad on inimesed, kes häbenemata räägivad headuses-t,” kirjutab Liisi.
Headus on niisama tuline & raske nagu kunagi oli lootus, sellesama metallisoolase veremaiguna vankumatult naeratavatel huultel. & niisama ainuvõimalik.
Inimlik osavõtt, kannatlik ärakuulamine ilmutab end Liisi luules täie enesestmõistetavusega:
Sina, kes Sa waistlikult sirutad käe,
kui keegi wajab Su tuge –
me teised päris nii selgelt ei näe
wõi kõige peale ei tule.
Palun, räägi. Ka see pole nõrkus, waid jõud.
Sa ei pea ainult andma & andma.
Yxkõik, kelle walu wõi raskus wõi õud –
ehk jagades kaswame kandma.
Liisi Ojamaa hiline, märksa tumedatoonilisem, kuid kirkaks ja küpseks selginud, nüansirikkust omandanud looming – „Päikene nahal, linn soontes, maailma rahulik raskus kahel lahtisel käel” – mõjub vahetult ka vakatades:
ma olen tasa
olen täitsa tasa
wõi mis ma waletan, ma olen lihtsalt wait
Liisi teekonna katkemine puudutas valusalt. Tagantjärele on meil siiski olemas jäljeread, mida mööda tema käidud rajad veel kord läbi rännata, avastada või taasavastada kõike imelist läbi tema silmade ja ehk rääkida sellestki, millest tema ei jõudnud.
Palun, kõnelge keegi kord minu eest.
Just siis, kui ma ise ei suuda.
See walu on ain’t minu enda sees
& maailma nõnda ei muuda.
Aga kuskil just, kusagil keegi loeb,
saab ehk asjadest uutmoodi aimu.
No tulge & kõnelge. Olge toex.
Palun kõnelge minu eest, kaimud.
„Kõiki aegasid korraga räägib mäletaw maa,” olid Liisi sõnad.
Midagi muud mul pärandada ei ole.
Mitte midagi peale kirbemagusa vere, rahutu rytmi randmetes & sõnade kahel
lahtisel käel.
See on külluslik pärand, „pilgeni täis / yhe kaotatud päikese kulda”.
Nii luuletaja kui inimesena on Liisi teekaaslaste mällu jäänud kui „habras & teraw & lõputult tugew”. Küllap on selge ja kerge ta sammuke nüüdki, väljaspool aega.
Doris Kareva
LÕPUTU JUULI
NURSERY RHYME
Earth is black & grass is green
Don’t be wicked & don’t be mean.
Sky is blue & clouds are white
Never fear & never fight.
Clouds are white & sky is blue
You may fight but never loose.
Grass is green & earth is black
Never fear, & don’t look back.
KESKLINNAS, KATKENDLIKULT
Wihmawesi mis äratab keha
Wesi loikudes maas
Sinilillede haprad õied
munakiwi ja paas
Yxkord nägin Sind selles kohas
Näib et tibutab taas
Wihmast wõbisew linnakewad
autod teras ja klaas
Rahwasummast Su silmi otsin
kõhklew naeratus suul
ennast tunnetan läbi Sinu
Sinu häält matkib tuul
Wihmawesi mis äratab keha
wesi loikudes maas
Kui mitte warem siis ylehomme
näen Sind kindlasti taas
RAIN CITY DREAM CO. I
Linnatänawate hallid märjad kiwid,
ja siin ma tean, et Sa oled astunud,
sest kitsas kaitsew tänawakuristik
hingab yleni rõõmulaulu,
ma usun Sinusse, jään uskuma,
wõib-olla sellepärast, et ma nii wäga tahan seda,
Sina pead olemas olema,
kui mitte mujal, siis minus endas,
keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma
