mõõk, mida tõsta ei jõua, tundis Liisi selgesti ja kõhklematult ära oma, pidemepoolse osa:
Exinud elu kiirteelt pyytud muistsete waistude wõrku
Kordama rituaale ajaloo alguse tagant
Waatama wanadest silmadest wälja ajatut taewast & maad
Segama elawaid luid
Andres Aulele meenutas Liisi loomingu taasavastamine arheoloogilisi väljakaevamisi asulakohast, kus on aastatuhandeid pidevalt elatud. Kujutluslikest raidkirjadest võib tõepoolest välja veerida lauseid, nagu: „Surelikkus rõhub randmetes” või „Olnud aegade võim ei lase meid kunagi päriselt vabax”. Liisi empaatia mineviku suhtes sulas endastmõistetavalt kokku tema huviga ulme-ja fantaasiakirjanduse vastu. Nagu vesi endale maastikus tungeldes teed otsib, püüdis ka Liisi mõte vaistupidi leida koduteed, väljuda „meie ajast”, et jõuda tagasi algusse. „Maailm on päästmatult sama & tänaw / kannab meid kõiki koju – / koju, sygise poole.”
Mõned mõtted
on wäljendamatusest wäsinud.
Tahawad koju.
Kõige viimaseks jäänud luuletuski kätkeb palvet anda end salapärase jõe voogude kanda, et „Orgu ja koju ma jõuaxin weel”.
Avastuslikult langeb Liisi luules kangastuv maastik suuresti kokku Tallinna all maapõues voolava Härjapea jõe sängiga. „Härjapea näib Liisi loomingus tähistavat tema enda ja vahest ka Tallinna alateadvust,” usub Andres Aule. „Liisi luule sõnaline, nii-öelda nominaalne pool lubab alatasa aegade paralleelset paljusust, ühe- ja paljuaegsust, mis kaevates välja tulebki, meenutades vaatepilti, kus on näha ajad üksteise all või peal, justkui avatuna, raamitud üsnagi täpsest ja konkreetsest, ehkki mitte alati nimeselgest kohaspetsiifikast.”
Ma lähen, kui taewa raskus wiimax asfaldi alla kulutab pangamajade
katused, kui wihm jälle terwitab ammu mahasalatud jõge –
ma lähen nendega, kui nad jõeäärsel kynkal tõusewad unelt
& heleda sooja naeratusega kõnniwad sinu päewadest läbi
Kuuldavasti võis Toompea, kus Liisi veetis suure ja olulise osa oma hilise teismeea päevadest ja õhtutest, kunagi kanda Härjapea (Haryenpe) nime. Mõne teooria kohaselt olevatki Härjapea jõgi saanud oma nime just Härjapea, hilisema Toompea neeme järgi. Küllap tajusid Liisi tundlikud paljad tallad vaistlikult veesooni või maa-alust jõge, mida mööda ta ühtaegu ülesvoolu ja mäelt orgu liikus: „Tulewik lähemal on iga ööga. / Jõgi rõhub asfaldi all.” Härjapea jõe jälgedest huvitus Liisi aastaid, maa-aluseid ja -pealseidki jõekohti otsides ning neile luules osutades.
Ühena sellistest kordub liigutava veenvusega „Kulusegune mäenõlv mullast võtmise & mulda panemise vahel tasakaalupunktis”, „keskel orus”:
yhel kynkal
neid wõetaxe mullast
teisel kynkal
saawad nad jälle mullax
& keskel orus
on wõilill & tulikas, kastan & sirel
See läbi aegade võimsa jõuga enda poole tõmmanud koht või õieti sellele tähendust andev Härjapea ürgoru lõik mitte kuigi kaugel Liisi lapsepõlvekodust tundub olevat olnud tema elus justnagu võti või värav, salajane jõuläte.
Võimalik, et hiljem, kui Liisi elas Sauel ja Paldiskis, painas teda kõige teravamalt just äralõigatus sellest energiaringlusest. Aim, mis ilmutas end juba aastaid varem ja muus kontekstis:
Lõikawhell kewad – & ise
sellest sammuke wäljaspool waid.
Sest nii vahetut, otse füüsilist sidet linnaga – tõsi, peamiselt või isegi peaaegu ainult Tallinnaga – eesti luules rohkem ei leia. Õige varakult tajus Liisi, et „Linnal on minu nägu” ja „linn sai minu kehaks”:
siin on minu kodu
siin, terves linnas
ja mitte kusagil mujal
sest mu nägu on samast kivist millest hele kirik
sest mu keha on samast paest millest vaiksed müürid
sest mu käed on kahvatust taevast
ja jalad mullasest maast
ja silmad merest, mis randub väravate sülle
meie oleme üks
muud ma ei tea
Liisi kirjapandus leidub küllaga korduvaid kujundeid ja lausekatkendeid. Otsekui lõppematus ringmängus vahelduvad maailm, linn, tänav, majad, kivid, agulid ja sinililled, naeratus, vihm ja päike. .. Ometi mõjub selline igavene taastulemine üldiselt värskelt, just nagu iga-aastane kevad on uus ja juuli tundub lõputu. Meeleolud muidugi vahelduvad, valgus muutub, trotsi, tuska ja valu jagub igasse ellu; tähelepanuväärselt sageli lööb aga eriti Liisi varases luules kõlama lustlik elujulgus, kevadsuve joobnustav valguserõõm. Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi:
Ma olen hetkex pyydnud taewa piire
& tundnud sooje kiwe palja talla all
Ma olen elanud Nii kirglikult & kiirelt
kui wõimalik waid yhel suwel heledal
Mu pihus mõni hetk on hellax laulux saand
mis wälja wõetud argipäewa põrgust
Ma jäängi uskuma mu jalgade all maad
& yle kõige taewa puhast kõrgust
Samas avaldub tema küpsemas luules otsesõnu või aimamisi palju hämaramaid, põnevamaid sügavusi. Sujuvalt ja transtsendentselt liigub Liisi läbi ammuste aegade ja ulmetõeluse, „teispool teadmise piiri / ja unustamise ust”, mõttelises ühenduses ka teiste maailmadega:
Nemad kes nad tulevad pimedusest
pärast pikka-pikka aega
seisavad hetke heledas valguses
ja vajuvad taas igavikku
kas nad näevad mind
nagu mina neid
Mõnes mõttes on Liisi ajatunnetusele omane just lõppematu naasmine: „ja tagasitulek ja tagasitulek ja tagasitulek”. Meeleseisundeid, mis nagu põhjatusse hüütu võnkuva kajana kõlama jäävad: „armunud armunud armunud” või „Aga ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik . . .”, kordub ja kaigub läbi kogu ta loomingu.
Või nagu Liisi on ühes usutluses ise väga selgelt, lihtsalt ja puhtsüdamlikult vastanud:
[–] aeg ei ole minu jaoks lineaarne. Pigem üksainus hetk,
