eemaletõukavat, ebameeldivat olekut. Leiti, et teda ei kõlba ta sõbraga mitte võrreldagi.
Härra Bingley seevastu oli varsti kõigi tähtsamate ballikülalistega tuttav. Ta oli lõbus ja loomulik, tegi kaasa kõik tantsud, pahandas, et ball nii vara lõppes, ja lubas Netherfieldis uue korraldada. Niisugused armastusväärsed omadused ei vaja kommentaare. Milline kontrast tema ja ta sõbra vahel! Härra Darcy tantsis ainult ühe tantsu proua Hurstiga ja ühe preili Bingleyga, ei lasknud ennast ühelegi teisele daamile tutvustada ning veetis ülejäänud õhtu ballisaalis ringi patseerides ja vesteldes vahetevahel ainult oma seltskonna liikmetega. Tema iseloomu suhtes ei jäänud mingit kahtlust. Ta oli maailma kõige upsakam, kõige ebameeldivam inimene ja kõik lootsid, et ta siin ümbruskonnas enam oma nägu ei näita. Tema kõige karmimate kriitikute hulka kuulus proua Bennet. Härra Darcy käitumisest tekkinud halba üldmuljet teravdas nimelt veelgi isiklik kibestumus halvakspanu pärast, mis sai osaks ühele ta tütardest.
Džentelmenide nappuse tõttu pidi Elizabeth Bennet kaheks tantsuks istuma jääma, ja selle aja sees oli härra Darcy preili Bennetile niivõrd lähedal seisnud, et viimane pealt kuulis tema vestlust härra Bingleyga, kes viivuks tantsupõrandalt lahkus ja sõpra tantsus kaasa lööma õhutas.
„Tule, Darcy,” ütles ta, „ma pean sind tantsima panema. Ma ei või kannatada, kuidas sa üksinda juhmilt pealt vahid. Palju targem on tantsima minna.”
„Ära näe vaeva. Sa tead ju, et ma ei salli seda ajaviidet silmaotsaski, kui ma just oma partneriga lähedalt tuttav ei ole. Niisuguses seltskonnas nagu siin oleks tantsimine talumatu. Sinu õed on angažeeritud ja terves saalis ei leidu ainustki naist, kelle tantsitamine mulle nuhtluseks poleks.”
„Mina küll ei tahaks nii peps inimene olla kui sina!” hüüdis Bingley. „Antagu või kuningriik! Ausõna, ma ei ole elu sees korraga nii palju keni tüdrukuid kohanud kui täna õhtul, ja nii mõnedki on iseäranis nägusad.”
„Sina tantsid ainukese ilusa tüdrukuga, kes siin saalis on,” ütles härra Darcy, sihtides vanimat preili Bennetit.
„Jah, ma pole kunagi kaunimat neiut näinud! Aga tema õde istub just sinu selja taga, temagi on väga nägus ja minu meelest ka väga meeldiva olemisega. Las ma palun oma partnerit, et ta sind tutvustaks.”
„Keda sa mõtled?” Ringi vaadates silmitses džentelmen viivu aega Elizabethi, kuni tabas neiu pilgu, pööras siis jälle ära ja ütles külmalt: „Ta on ju võrdlemisi talutav, aga nii ilus ta ei ole, et mind kiusatusse viia. Ja mul pole praegu tuju tegelda noorte daamidega, keda teised mehed on istuma jätnud. Mine parem oma partneri juurde tagasi ja tunne rõõmu tema naeratustest, sest minuga sa raiskad ilmaaegu aega.”
Bingley võttis tema nõuannet kuulda. Darcy kõndis eemale ja Elizabethil ei tekkinud tema vastu just eriti sooje tundeid. Oma tuttavatele rääkis ta selle loo siiski heatujuliselt edasi, sest ta oli elava, nalja armastava hingelaadiga neiu, keda igasugune pentsikus alati lõbustas.
Kokkuvõttes kulges balliõhtu kogu perekonnale päris meeldivalt. Proua Bennet tundis rahuldust, nähes, et Netherfieldi seltskond tema vanemat tütart kõrgelt hindab. Härra Bingley tantsis Jane’iga kaks korda ja ka džentelmeni õed suhtusid temasse lugupidamisega. Jane ise oli sellest niisama meelitatud kui ema, ehkki väljendas oma rahulolu hoopis tasasemal viisil. Elizabeth elas õe rõõmule kaasa. Mary jälle kuulis pealt, kuidas teda preili Bingleyle kirjeldati kui kõige haritumat neidu kogu ümbruskonnas. Catherine ja Lydia olid sedavõrd edukad, et nad korrakski ilma partnerita ei jäänud, ja muud nad esialgu ballilt oodata ei osanudki. Niisiis sõitis kogu pere heas tujus tagasi Longbourni külla, kus nad elasid ja mille tähtsamate asukate hulka nad kuulusid. Härra Bennet polnud veel magama heitnud. Raamat käes, unustas ta alati kellaaja, ja praegusel korral ootas ta pealegi üsna uudishimulikult teateid selle nii suuri lootusi äratanud õhtu sündmuste kohta. Tegelikult oli ta küll oletanud, et härra Bingley valmistab ta naisele igas mõttes kibeda pettumuse, aga varsti selgus, et asjaolud olid kujunenud hoopis teisiti.
„Oh, armas mees,” kuulutas proua Bennet kohe tuppa astudes, „me veetsime nii võrratu õhtu, ball oli lihtsalt oivaline! Kahju, et sind seal ei olnud. Jane’il oli tohutu menu, lausa enneolematu. Kõik kiitsid, kui kena ta on, ja härra Bingley leidis, et ta on ütlemata ilus, ja tantsis temaga kaks korda! Mõtle ainult, kaks korda! Jane oli kogu saalis ainuke, keda ta veel teist korda palus. Esimeseks võttis ta küll tantsima preili Lucase. Ma veel olin hirmus pahane, kui nägin, kuidas nad tantsupõrandale läksid, aga tegelikult ei meeldinud preili Lucas talle üldse, ja eks ta ole tõsi ka! Kellele see Charlotte üldse meeldida saab, tead isegi. Aga paistis, et Jane jättis talle sügava mulje, niipea kui ta teda tantsimas nägi. Ja ta küsis kohe, kes see neiu on, ja lasi ennast tutvustada ja palus kaks järgmist tantsu endale. Kaks järgmist tantsu tantsis ta preili Kingiga, ja kaks järgmist Maria Lucasega ja kaks järgmist jälle Jane’iga ja kaks järgmist Lizzyga ja siis Boulangeri tüdrukuga.”
„Kui tal oleks minu vastu terakegi kaastunnet olnud, poleks ta pooltki nii palju tantsinud!” hüüdis tema abikaasa kannatamatult. „Taeva pärast, ära mulle enam rohkem tema partneritest räägi. Kahju, et ta juba esimese tantsu ajal oma jalga ära ei nikastanud!”
„Oh, armas mees,” jätkas proua Bennet, „ma olen temast kohe päris vaimustuses. Kui nägus ta on! Ja tema õed on nii veetlevad naisterahvad. Ma pole eluilmas näinud elegantsemaid kleite, kui neil seljas olid. Usu mind, proua Hursti pitsid …”
Siin katkestati teda jälle. Härra Bennet keeldus resoluutselt tualettide kirjeldust kuulamast ja proua Bennet oli sunnitud kõneainet vahetama. Suure meelekibeduse ja teatavate liialdustega jutustas ta härra Darcy šokeerivast jõhkrusest.
„Aga sa võid mind rahuga uskuda,” lisas ta. „Lizzy pole sellega midagi kaotanud, et ta niisuguse mehe maitsele ei vasta. Härra Darcy on üks hirmus ebameeldiv, kole inimene, kelle meele järele ei tasugi olla. Nii kõrk ja ennast täis, et lihtsalt väljakannatamatu. Patseerib siin, patseerib seal, mõtleb endast ei tea mis! Või Lizzy pole küllalt ilus, et temaga tantsida! Kahju, et sind seal ei olnud, sina oleksid juba osanud talle nina peale anda. Ma päris jälestan seda meest.”
4
Kui Jane ja Elizabeth kahekesi jäid, pihtis vanem õde, kes seni oli härra Bingley kiitmisega mõõdukas olnud, kui väga see mees talle tegelikult meeldib.
„Ta on täpipealt niisugune, nagu üks noormees olema peab: arukas, heatujuline, elav. Ja ma pole veel kohanud nii võrratu käitumisega inimest. Nii sundimatu, ja ometi nii hea kasvatusega.”
„Nägus on ta ka,” toetas Elizabeth, „nagu üks noormees samuti peab olema, kui vähegi võimalik. See teeb tema isiksuse täiuslikuks.”
„Ma olin väga meelitatud, kui ta mind teist korda tantsima palus. Niisugust komplimenti ma ei osanud oodata.”
„Kas tõesti? Mina oskasin küll. Aga eks see olegi üks meie suuremaid erinevusi. Sind üllatavad komplimendid alati, mind mitte kunagi. Täiesti loomulik, et ta sind veel teist korda palus. Ta pidi ju nägema, et sina olid viis korda ilusam kui kes tahes teine naine saalis. See pole mingi rüütellikkus, mille eest teda peaks tänama. Muidugi, ta on kindlasti väga meeldiv, ja mul pole midagi sinu sümpaatia vastu. Sulle on meeldinud palju rumalamad inimesed.”
„Issand, Lizzy!”
„Sa tead isegi, et sulle hakkavad inimesed üldse liiga kergesti meeldima. Sa ei näe kelleski midagi laita. Sinu meelest on terve maailm hea ja meeldiv. Ma ei ole elu sees sinu suust kellegi kohta halba sõna kuulnud.”
„Mina
